04.07.2008, 00:00
Venelased üritasid keelata Eesti professori raamatut
Soome-ugri tippkohtumisel ärritas Vene võime etnoloog Art Leete raamat Kazõmi sõjast. Millest see räägib?
Soome-ugri maailmakongressil Siberis Hantõ-Mansiiskis jäid Eesti
delegatsiooni liikmed vahele “ohtlike” kingitustega, mille
turvamehed ajutiselt konfiskeerisid.
Ebasoovitavaks kaubaks osutus
Tartu ülikooli etnoloogiaprofessori Art Leete raamatu
“Kazõmi sõda” venekeelne väljaanne. Leete
uurimus käsitleb 1930. aastate põhjarahvaste vastuhakke
nõukogude võimule. See oli hantide ja neenetsite “Mahtra
sõda”.
Kazõm asub Lääne-Siberis.
Nõukogulik koloniaalsüsteem hakkas selle piirkonna vastu huvi
tundma 1920. aastatel, kui Siberisse saabusid keskusest
sovetiseerimismisjonärid (Lenini-aegne nimetus) ülesandega suruda
metsarahvas põhjapõdrakolhoosidesse ja kalastuskooperatiividesse,
koguda nende lapsed internaatkoolidesse ja šamanism likvideerida.
Kohe sai selgeks, et “metslased” ei kavatse leninlikke
ideid omaks võtta, suisa vastupidi. Esialgu püüdsid
põlisrahvad Moskva kolonistidega siiski rahumeelselt kokku leppida:
“Maksime tsaarile ja teile hakkame ka maksma,” ütlesid
nad. “Jätke meid rahule, eraldage meid endast, me hakkame elama
omaette, pole meil vaja teie leiba ega kaupu. Ainult jätke rahule nii meid
kui ka meie põhjapõdrad, karusnahad, kala,” palusid
kohalikud.
Aga kus sa sellega! Polnud neenetsite võimuses
peatada masinat nimega “sotsialistlik pealetung kogu rindel”.
Järelikult tuli vastu hakata. Üks põhjarahvaste
põhilisi vastuhakumeetodeid on alati olnud võimukeskustest eemale
hoidmine.
Nad lihtsalt ei tulnud taigast ja tundrast välja.
Peagi mõistsid nad, et vaikimistaktiga seda vaenlast ei murra. Umbes
sajapealiste rühmadena asuti võitlusse.
Esimene
ajend – lapsed surevad koolis
1930. aastatel rajati
Kazõmi lisajõe Amnja äärde kultuuribaas. Sealsed
sovetiseerimismisjonärid võtsid hantidelt ja Num-To
metsaneenetsitelt jõuga ära suure hulga põhjapõtru ja
karusnahku.
Peredelt, kes ei tahtnud oma lapsi kooli saata,
konfiskeeriti jahivarustus. Internaadis aga puhkes rõugete epideemia.
See saigi Kazõmi sõja esimeseks ajendiks.
“Koolis on kõik lapsed haiged. Oma traditsioonilist toitu pole.
Kohe lähevad kapsa, kartuli, mingite vaklade peale üle,”
kurtsid handi isad-emad. Vakladeks pidasid handid nõukogulaste
põhitoidust – makaronitooteid.
Hantide tunnustatud
liider Jernõhhov otsustas seepeale kokku kutsuda hantide koosoleku.
Ta saatis selleks oma peremärgiga puupulga sum-to-juh hantide sekka ringi
käima. Selle peale kogunes nelikümmend meest, kes otsustasid
venelastele esitada portsu nõudmisi: kala, karusnahku ja
põhjapõtru peab saama müüa vabalt, kultuuribaas tuleb
Kazõmist kaotada, kool sulgeda jne. Nende ettepanekutega kommunistid
nõustuda ei kavatsenud.
Šamaanid, kes on hantide
ühiskondlikus otsustusprotsessis alati juhtivat osa mänginud,
edastasid koosolekule teate: “Jumal kiitis meie otsuse heaks. Venelastele
pole vaja alluda. Kes seda teeb, mida venelased käsivad, seda
karistatakse.”
Kultuuribaasi juurde saabus korraga üle
saja põhjapõdranarta, millega lapsevanemad viisid oma lapsed
koolist minema.
Pärast seda intsidenti haaras kultuuribaasi
paanika, sotsialismimisjonärid kartsid üldse põliselanikega
kokku puutuda ega vaadanud metsa poolegi.
Teine ajend
– naiskommunist hiies
Num-To järv asub Obi mitme
lisajõe ning Nadõmi ülemjooksul ning on hantide jaoks p&am
p;uu
ml;ha paik.
Num-To järve keskel asub püha saar, kuhu
tohtis astuda ainult meesterahva jalg. Kuni sinna läks keegi noor
õpetajanna-kommunist ja karjus seal, et jumalat pole olemas. See teotus
oli hantidele liig. Põliselanike usulisi tundeid oli kõvasti
riivatud. Õpetajanna tapeti.
Talviti sõitsid handid ja
neenetsid järve äärde ohverdama. Nüüd tulid sinna
kultuuribaasi “misjonärid” kalastama! Handid nõudsid,
et nad lahkuksid.
Hantide-neenetsitega
läbirääkimistele saabunud venelased asusid nende silme all
demonstratiivselt “katsetama granaatide valmistamist, toppides
rõigastesse püssirohtu ning tehes niidist
süütenööri”.
Detsembris 1933 toimus
Tor-Hon-Juh-Pai hiiesalus 21 põhjapõdra ohverdamine. Võeti
vastu otsus mitte lubada venelastel Num-Tol kala püüda ja
võidelda nendega kui vaja. Vaimud lunkh’id kinnitasid ka, et
venelased tuleb tappa või vangistada ja vahetada vangistatud suguvendade
vastu.
Nii ka tehti: saabunud agitbrigaad ohverdati, pärast
rühma hukkamist ohverdati veel seitse põhjapõtra ning peeti
traditsiooniline rituaalne pidu porõ.
Paari nädala
pärast saabusid karistussalklased.
“Kui jõudsime
neenetsite juurde, nägime valvetorne, mis olid tehtud nartadest, ja ette
nihutatud valvepüstkodasid, kus asusid ainult mehed, naised ja lapsed olid
tagumistes püstkodades,” kirjeldab üks karistussalklane
ülestõusnute laagrit.
Veebruaris 1934 läks
Kazõmist tundrasse põhjapõtradel teele juba kümnes
OGPU operatiivsalk, samal ajal lendas põliselanikke otsima ka lennuk.
Sõdurid tulistasid aeroplaanilt kuulipildujatega lapsi,
tääkidega torgiti läbi kõik magamisasemed ja veonartad.
Põgenevaid põliselanikke pommitati.
Hantide
sugukonnapealikud ja šamaanid arreteeriti. Uute arreteerimiste hirmus
põgenesid handid Num-Tole ja ühinesid seal neenetsitega. Nad
jätsid maha kalarikkad püügipaigad.
Tundrasse
põgenenutele saadeti teade, et nad võivad välja tulla, aga
kui nad tulid, arreteeriti nad ikkagi. Ametlikel andmetel võeti kinni 88
põliselanikku, osa neist veeti Tobolskisse, osa lasti lahti, osa surid
vangistuses.
Edasine on juba ajalugu: Juilskisse ja Num-Tole
ehitati tüüpprojekti järgi elamud ja kultuuribaasi
töötajad raporteerisid keskusse, et elanikkonna ümberasustamine
ja paikseks muutmine läheb igati edukalt.