Venelaste ja masinate vastu
Esimene sajandi matð mängiti Belgradis aastal 1970. N Liidu koondisse kuulusid puha Supertähed, sealhulgas viis maailmameistrit. Vananev Keres pääses alles kümnendale, viimasele lauale. Ega kahe ekstðempioni saatus parem olnud, Botvinnik oli kaheksandal, Tal üheksandal laual. Esimestel laudadel said Lääne liidrid Larsen ja Fischer Spasski (ühes partiis Stein) ja Petrosjani vastu 5,5 punkti 8st, NSVL maleau päästsid tagumised mehed, Keres oli oma 3 punktiga kogu võistkonna parim, plusspoole peale jäi ka tema igirivaal Botvinnik (2,5 4st). Nõnda võitis malehegemoon ägeda neljaringilise duelli läbi häda 20,5:19,5.
Teine samalaadne matð toimus 14 aastat hiljem Londonis. Nüüd oli asi lahjem. NSVL võitis jälle, suurendades vahet küll ainult poole punkti võrra – 21:19. Kõrvale oli jäänud oma hingehädade käes vaevlev Fischer, Spasski oli kolinud Pariisi, säilitanud sealjuures küll ka Nõukogude kodakondsuse, kuid lavale ta enam ei ilmunud, nüüd mängisid esilaudadel noored mehed, Karpov ja alles 21ne Kasparov. Võiduka meeskonna juht Krogius (nüüd ameerikamaalane) deklareeris: “Ajad ja põlvkonnad muutuvad, aga ülekaal säilib!”
Kolmandat jõuproovi tuli oodata XXI sajandini. Male on vahepeal oluliselt muutunud, muutunud on meistridki. Kas või niisugune detail: teisest matðist loobus ungarlane Portisch, kes oli solvunud talle pakutud tema arvates liiga madala koha tõttu meeskonnas. Nüüd keeldusid osalemast ülejäänud maailma koondises bulgaarlane Topalov ja inglane Adams, mõlemad tippmehed, ainult mängus polnud au, vaid rahasumma, mis ei vastanud nende nõudmisele. (Inglasel pidid küll ka mingid isiklikud põhjused olema.)
Avatseremoonial loeti ette Putini pidulik läkitus, seejärel trügis mikrofoni juurde Þirinovski. Muide, üks Moskva ajakirjanik otsiski seoseid malemeistrite ja praeguste Venemaa juhtpoliitikute vahel. Näiteks Javlinskis olevat midagi Keresest. Sest temagi “langes valitsuse manipulatsioonide ohvriks, kuigi keegi pole teda tembeldanud kollaboratsionistiks”.
Moskvas ei mängitud enam neli ringi, see on 40 partiid, nüüd oli programmis 100 partiid, kusjuures partnerid pidevalt vaheldusid. Eelnevalt peeti favoriidiks Venemaad, ent üllatuslikult läks võit ülejäänud maailmale (52:48).
Enam aga ei olnud kavas viietunniline klassikaline male, leppida tuli 25 minutiga partiile, pluss mingid lisasekundid. Partiide kvaliteet muidugi kannatas, kummalisel kombel olid alavormis ka Vene meeskonna tuusad, maailma esinumbrid Garri Kasparov ja Vladimir Kramnik. Kasparov kaotas koguni ainsale naismaletajale Judit Polgarile, kes pidi väidetavalt samuti alavormis olema. Küll paistis silma kõige vanem osavõtja, eksmaailmameister Anatoli Karpov. Lausa hiilgas globaalse esinduse liider, Läti suurmeister Aleksei Ðirov, kes sai üldse parima tulemuse, 7 punkti 10st. Ðirov meenutab legendaarset Tali, tihti mängib ta küll ebastabiilselt, samas aga võib malelaual säraküünla süüdata.
Võidutses noorus
Kaotajad võisid ainult vabandada, et lõpuks on 24 asjaosalisest tervenisti 20 sündinud endises N Liidus. Varasemates matðides olid kõik osalised täismehed, nüüd andsid FIDE maailmameister Ruslan Ponomarjov, Vene lootus Aleksandr Griðtðuk (mõlemad 18) ja Kasparovi kodulinnast Bakuust pärinev maailmakoondislane Timur Radjabov (Radþabov) (15) kolmekesi kokku Karpovi vanuse (51).
Klassikalise male ajal kerkisid noorelt Fischer ja Kasparov, nüüd on Radjabovi-sugused keskkoolipoisid juba maleakadeemikud, see on ilmselt praeguse kompuutermale teene. Ukrainlane Sergei Karjakin, kelle sünniaeg 12.01.1990, on jõudnud juba kolm korda suurmeistrinormi täita ja on seega rekordiliselt noor tiitlikandja. Ka tüdrukud ei taha maha jääda, hiljuti täitis kolmandat korda meeste suurmeistri normi 15aastane hindu neiu Humpy Konera. Hiljutistel Briti Ühenduse meistrivõistlustel domineerisid puha male sünnimaa esindajad. Keegi kommentaator resümeeris: Mahatma Gandhi olnuks rahul. Kas ka tema maletas omal ajal?
Kui Hiina on juba mõnda aega endast kõnelema pannud, siis nüüd ärkavad ka hiidriigi naabrid. Just äsja toimus Singapuris kultusministeeriumi korraldusel internetiturniir alla 12aastastele lastele. Osavõtjaid olnud 2727, mis olevat uus rahvusvaheline rekord. Siia võib lisada, et hiljutistest kompuutrite MM-võistlustest võttis kogenud spetsialistide hulgas oma programmiga osa ka ainult 20aastane ameeriklane, sel alal oli ta hakanud katsetama neljateistkümneselt…
Üks maailmameister?
Nõupidamine Praha kevad 2002 üritas taastada arusaadavat süsteemi – olgu üksainus maailmameister ega kedagi tema kõrval! Päriselt rahul polnud juhtkolmik Kasparov, Kramnik ja Anand, aga Prantsuse föderatsioon esines avaliku demarðiga – FIDE juhtkonnas peab toimuma olulisi muutusi! Sellele reageerisid kohe küll president Kirsan Iljumþinovi jüngrid, kes teda rinnaga kaitsma tõttasid, vastaval dokumendil on ka Ehlvesti (FIDE 1.5 tsooni president) allkiri. Näis, et asi sellega ka lõpeb, nagu on varem alati juhtunud. Seekord läks teisiti, malepresidendi kohale ilmus uus pretendent, tegevusjanuline Singapuri mees Ignatius Leong, kes omapoolses memorandumis lubab male õigetele alustele seada. Teda asusid toetama Prantsusmaa, Norra ja Venezuela.
Nende kempluste taustal välgatas rõõmustav valgusekiir, Dortmundis jõuti rahulikult maha saada valikturniiriga selgitamaks Kramnikule vastast 2003. aasta tiitlimatðiks. Selles liinis tegutseb küll omaette organisatsioon, Einstein Group. Valikturniir tõi üllatuse, Ungari paljutõotav maletalent Lekö polnud vahepeal eriti silma paistnud ja oli juba korduvalt väitnud, et tðempionitiitlist ta enam ei unista. Nüüd võitis ta kõiki rivaale ja kuulutas juba, et tema ðansid Kramniku vastu on 50:50.
Oktoobri algul saab aga Bahreinis teoks Kramniku matð kuulsa arvutiprogrammiga Deep Fritz, mis oli plaanis juba mullu samal ajal, ei peetud siis aga sündsaks selle korraldamist kohe pärast septembrisündmusi New Yorgis. Kasparov ei taha maha jääda, tema pidi mängima Jeruusalemmas sealse programmi vastu, nüüd on see lükatud detsembrisse, toimuvat aga kindlastija mängus olevat miljon dollarit.
Muide, Samaranchi ajal üritas Iljumþinov malet tõelisele olümpiale sokutada ja sai ka vastavaid lubadusi. Äsja saabus Lausanne’ist teade, et ROK on säärased pretensioonid tagasi lükanud, eitavalt reageeriti ka polo, piljardi ja veel mitme sihukese värgi puhul. Male jääb ikka maleks, vaimseks tegevuseks, mis ei ole tavaolümpial sugugi esmane.
Hiljuti möödus 30 aastat maleilma ümber kujundanud Spasski ja Fischeri tiitlimatðist Reykjavikis. Ameeriklasest iseärak suutis ainuüksi ja puhtalt oma vaimujuõuga lüüa mingi mõra tervesse nõukogude süsteemi, domineerimine males oli N Liidule midagi rohkemat kui ainult sportlik triumf. Tänu Fischerile sündis siis ka professionaalne male, meistrid hakkasid oma kunsti eest veidi kopsakamat tasu saama.
(Tasub meenutada, et 1937. aastal Margate’is, kus Keres alustas oma tähelendu ja sai oma ainsa võidu Alehhini üle, oli turniiri esimene auhind 12, neljas ja viimane 2 naela.)
Fischer ise oli küll õnnetu võitja, see pingutus viis ta tasakaalust välja ja tema praegused väljaastumised maailma asjades on kõik tema kunagised jüngrid häbenema pannud.
Veel uudiseid. Septembri algul tuli ekraanile Nabokovi Luþini kaitse järgi vändatud film, mis esimeste retsensioonide järgi pidavat olema ununematu kinoelamus, haarav algusest lõpuni. Või on see ainult reklaam? Hiljuti ilmus ka Saksa kirjaniku Ingomar von Kieseritzky perekonnaromaan Da kann man nichts machen, kus üheks tegelaseks on eestimaalane, tartlane, 19. sajandi esimese poole malesuurus Lionel Kieseritzky.
Kohvikumale lõpp?
Esile on kerkimas malemaailma ääremaad, meie nende hulka ei kuulunud. Pärast Kerest suutis siinne pisireservuaar ikkagi veel toota kaks kõrgesse rahvusvahelisse klassi kuuluvat maletajat, Jaan Ehlvesti ja Lembit Olli. Oll mängib juba Peetrusega, Ehlvest on loovutanud oma kunagise positsiooni maailma esikümnes ja kuulub nüüd keskmike hulka, õiget järeltulijat talle pole, enam ei piisa aegamööda suurmeistri tiitli poole liikumisest, vaja varakult plahvatada. Paarikümne aasta eest olime massilise maleharrastuse musternäide. Nähtavasti tuleb nüüd leppida sellega mis siiski olemas ja seda elus hoida. Muuseas, üks ilmekas pisilugu.
Juba 18. sajandil leidis male omale kodu kohvikus, hilinemisega ka Eestis. Võib ehk öelda: Tartu Werner kuulub ajalooliste malekohvikute hulka. Saja aasta jooksul on seda külastanud hulgaliselt rahvusvahelisi malekuulsusi, isegi maailmameistrid Lasker ja Capablanca. Kunagi viis tee Peterburi suurturniiridele läbi Tartu, siin tehti siis ka vahepeatusi. Laskeri simultaanis oli võidukas kohviku omanik Werner ise, Capablanca jäi alla Postimehe kirjanduskriitikule Anton Jürgensteinile. Hiljem on seal välgutanud ka Keres.
Nõukogude ajal jäi maletuba kohalike pürgijate valdusse, vahel istus seal pool ENSV koondist. Taasiseseisvunud Eestis tabas ka Wernerimalet allakäik, muidugi võis seal küll Tartu-käigu puhul mõnda vana kamraadi kohata ja ka veidi välgutada. Äsja läks kohvik aga uute peremeeste kätte ja need tõmbasid malele kriipsu – milleks niisama kohta kinni hoida! Tasub meelde tuletada kõige esimest kohvikuomanikku, kes just soovis, et maletajaid istuks seal hulgaliselt, tühi koht ei too külalisi juurde. Üle tee asus teine kohvik, selle valdaja ajas teist joont, joogu külaline oma kohv, söögu oma kook ja lasku siis jalga. See kohvik läks varsti pankrotti. Werner aga elas jõukalt. Nüüd on pankrotis kogu meie kohvikumale. Või õnnestub kellelgi vana ja armas traditsioon taastada?