Teine samalaadne matð toimus 14 aastat hiljem Londonis. Nüüd oli asi lahjem. NSVL võitis jälle, suu­ren­­dades vahet küll ainult poole punk­ti võrra – 21:19. Kõrvale oli jää­nud oma hingehädade käes vaevlev Fischer, Spasski oli kolinud Pariisi, säilitanud sealjuures küll ka Nõukogude kodakondsuse, kuid lavale ta enam ei ilmunud, nüüd mängisid esilaudadel noored me­hed, Karpov ja alles 21ne Kaspa­rov. Võiduka meeskonna juht Kro­gius (nüüd ameerikamaalane) dek­la­reeris: “Ajad ja põlvkonnad muutuvad, aga ülekaal säilib!”

Kolmandat jõuproovi tuli oodata XXI sajandini. Male on va­he­peal oluliselt muutunud, muutunud on meistridki. Kas või niisugune detail: teisest matðist loobus un­garlane Portisch, kes oli solvu­nud talle pakutud tema arvates lii­ga madala koha tõttu meeskonnas. Nüüd keeldusid osalemast ülejää­nud maailma koondises bulgaarla­ne Topalov ja inglane Adams, mõlemad tippmehed, ainult mängus polnud au, vaid rahasumma, mis ei vastanud nende nõudmisele. (Ing­lasel pidid küll ka mingid isiklikud põhjused olema.)

Avatseremoonial loeti ette Pu­ti­ni pidulik läkitus, seejärel trügis mik­rofoni juurde Þirinovski. Mui­de, üks Moskva ajakirjanik otsiski seoseid malemeistrite ja praeguste Ve­ne­maa juhtpoliitikute vahel. Näi­teks Javlinskis olevat midagi Kere­sest. Sest temagi “langes valitsuse manipulatsioonide ohvriks, kuigi keegi pole teda tembeldanud kollaboratsionistiks”.

Moskvas ei mängitud enam ne­li ringi, see on 40 partiid, nüüd oli programmis 100 partiid, kusjuures partnerid pidevalt vaheldusid. Eelnevalt peeti favoriidiks Ve­nemaad, ent üllatuslikult läks võit ülejäänud maailmale (52:48).

Enam aga ei olnud kavas viie­tunniline klassikaline male, leppida tuli 25 minutiga partiile, pluss min­gid lisasekundid. Partiide kvaliteet mui­­dugi kannatas, kummalisel kom­bel olid alavormis ka Vene mees­konna tuusad, maailma esi­numb­rid Garri Kasparov ja Vla­di­mir Kram­nik. Kasparov kaotas koguni ainsale naismaletajale Judit Polgarile, kes pidi väidetavalt sa­mu­ti alavormis olema. Küll paistis silma kõige vanem osavõtja, eksmaailmameister Anatoli Karpov. Lausa hiilgas globaalse esinduse lii­der, Läti suurmeister Aleksei Ði­rov, kes sai üldse parima tulemuse, 7 punkti 10st. Ðirov meenutab le­gen­daarset Tali, tihti mängib ta küll ebastabiilselt, samas aga võib ma­lelaual särak­üünla süüdata.

Võidutses noorus

Kaotajad võisid ainult vabandada, et lõpuks on 24 asjaosalisest terve­nis­ti 20 sündinud endises N Lii­dus. Varasemates matðides olid kõik osa­li­sed täismehed, nüüd andsid FIDE maailmameister Ruslan Pono­mar­jov, Vene lootus Aleks­andr Griðtðuk (mõlemad 18) ja Kas­pa­rovi kodulinnast Bakuust pärinev maailmakoondislane Timur Rad­ja­bov (Radþabov) (15) kolmekesi kokku Karpovi vanuse (51).

Klas­si­ka­lise male ajal kerkisid noo­relt Fi­scher ja Kasparov, nüüd on Rad­ja­bo­vi-sugused keskkooli­poi­sid juba ma­le­aka­deemikud, see on ilmselt prae­guse kompuuterma­le tee­ne. Uk­rainlane Sergei Kar­jakin, kelle sünniaeg 12.01.1990, on jõudnud juba kolm korda suur­meistrinormi täita ja on seega re­kor­diliselt noor tiitlikandja. Ka tüd­rukud ei ta­ha maha jääda, hiljuti täitis kolmandat korda meeste suur­meistri nor­­mi 15aastane hindu neiu Hum­py Konera. Hiljutistel Briti Ühenduse meistrivõistlustel domi­nee­risid puha male sünnimaa esindajad. Keegi kommentaator resü­mee­ris: Ma­hat­ma Gandhi olnuks ra­­hul. Kas ka tema maletas omal ajal?

Kui Hiina on juba mõnda aega endast kõnelema pannud, siis nüüd ärkavad ka hiidriigi naab­rid. Just äsja toimus Singapuris kultusministeeriumi korraldusel internetitur­niir alla 12aastastele laste­le. Osa­võt­jaid olnud 2727, mis olevat uus rahvusvaheline rekord. Siia võib li­sada, et hiljutistest kompuut­ri­te MM-võistlustest võttis kogenud spetsialistide hulgas oma programmiga osa ka ainult 20aastane amee­riklane, sel alal oli ta hakanud katsetama neljateistkümneselt…

Üks maailmameister?

Nõupidamine Praha kevad 2002 üritas taastada arusaadavat süsteemi – olgu üksainus maailmameister ega kedagi tema kõrval! Päriselt ra­hul polnud juhtkolmik Kasparov, Kram­nik ja Anand, aga Prantsuse fö­deratsioon esines avaliku demar­ðiga – FIDE juhtkonnas peab toimuma olulisi muutusi! Sellele reagee­ri­sid kohe küll president Kirsan Il­jum­þinovi jüngrid, kes teda rinnaga kaitsma tõttasid, vastaval dokumendil on ka Ehlvesti (FIDE 1.5 tsoo­ni president) allkiri. Näis, et asi sellega ka lõpeb, nagu on varem ala­ti juhtunud. Seekord läks teisiti, ma­le­presidendi kohale ilmus uus pre­tendent, tegevusjanuline Singa­pu­ri mees Ignatius Leong, kes omapoolses memorandumis lubab male õigetele alustele seada. Teda asusid toetama Prantsusmaa, Norra ja Venezuela.

Nende kempluste taustal välga­tas rõõmustav valgusekiir, Dort­mun­dis jõuti rahulikult maha saada valikturniiriga selgitamaks Kram­ni­ku­le vastast 2003. aasta tiitlimat­ðiks. Selles liinis tegutseb küll oma­ette organisatsioon, Einstein Group. Valikturniir tõi üllatuse, Ungari paljutõotav maletalent Lekö polnud vahepeal eriti silma paistnud ja oli juba korduvalt väitnud, et tðempionitiitlist ta enam ei unista. Nüüd võitis ta kõiki rivaale ja kuulutas juba, et tema ðansid Kramniku vastu on 50:50.

Oktoobri algul saab aga Bah­rei­nis teoks Kramniku matð kuulsa arvutiprogrammiga Deep Fritz, mis oli plaanis juba mullu samal ajal, ei peetud siis aga sündsaks sel­le korraldamist kohe pä­rast septembrisündmusi New Yorgis. Kas­parov ei taha maha jääda, tema pidi mängima Je­ruusalemmas sealse programmi vas­tu, nüüd on see lükatud det­semb­­risse, toimuvat aga kindlastija mängus olevat miljon dollarit.

Muide, Samaranchi ajal üritas Iljum­þinov malet tõelisele olüm­pia­le sokutada ja sai ka vastavaid lu­ba­du­si. Äsja saabus Lausanne’ist tea­de, et ROK on säärased preten­sioo­nid tagasi lükanud, eitavalt rea­gee­riti ka polo, piljardi ja veel mit­me sihukese värgi puhul. Male jääb ik­ka maleks, vaimseks tegevuseks, mis ei ole tavaolümpial sugugi es­mane.

Hiljuti möödus 30 aastat male­ilma ümber kujundanud Spasski ja Fischeri tiitlimatðist Reykjavikis. Amee­­riklasest iseärak suutis ainu­ük­­si ja puhtalt oma vaimujuõuga lüüa mingi mõra tervesse nõu­ko­gude süsteemi, domineerimine ma­les oli N Liidule midagi rohkemat kui ainult sportlik triumf. Tänu Fi­sche­rile sündis siis ka professio­naal­ne male, meistrid hakkasid oma kuns­ti eest veidi kopsakamat tasu saa­ma.

(Tasub meenutada, et 1937. aas­tal Margate’is, kus Keres alustas oma tähelendu ja sai oma ainsa või­du Alehhini üle, oli turniiri esimene auhind 12, neljas ja viimane 2 naela.)

Fischer ise oli küll õnnetu võitja, see pingutus viis ta tasakaalust välja ja tema praegused väljaastumised maailma asjades on kõik te­ma kunagised jüngrid häbenema pa­nnud.

Veel uudiseid. Septembri algul tuli ekraanile Nabokovi Luþini kaitse järgi vända­tud film, mis esimeste retsensioo­nide järgi pidavat olema ununematu kinoelamus, haarav algusest lõpuni. Või on see ainult reklaam? Hiljuti ilmus ka Saksa kirjaniku Ingomar von Kieseritzky perekonnaromaan Da kann man nichts machen, kus üheks tegelaseks on eestimaalane, tartlane, 19. sa­jan­di esimese poole malesuurus Lionel Kieseritzky.

Kohvikumale lõpp?

Esi­le on kerkimas malemaailma ääre­­maad, meie nende hulka ei kuu­­l­u­nud. Pärast Kerest suutis siin­ne pi­si­reservuaar ikkagi veel toota kaks kõrgesse rahvusvahelisse klassi kuuluvat maletajat, Jaan Ehlvesti ja Lembit Olli. Oll mängib juba Peetrusega, Ehlvest on loovutanud oma kunagise positsiooni maailma esikümnes ja kuulub nüüd kesk­mi­ke hulka, õiget järeltulijat talle po­le, enam ei piisa aegamööda suur­meis­tri tiitli poole liikumisest, vaja varakult plahvatada. Paari­küm­­ne aas­ta eest olime massilise ma­le­har­ras­tuse musternäide. Näh­tavasti tuleb nüüd leppida sellega mis siiski olemas ja seda elus hoida. Muuseas, üks ilmekas pisilugu.

Juba 18. sajandil leidis male oma­le kodu kohvikus, hilinemisega ka Eestis. Võib ehk öelda: Tartu Wer­ner kuulub ajalooliste malekoh­vi­kute hulka. Saja aasta jooksul on se­da külastanud hulgaliselt rahvusvahelisi malekuulsusi, isegi maailmameistrid Lasker ja Capablanca. Ku­nagi viis tee Peterburi suurturnii­ri­dele läbi Tartu, siin tehti siis ka va­hepeatusi. Laskeri simultaanis oli või­dukas kohviku omanik Werner ise, Capablanca jäi alla Postimehe kir­janduskriitikule Anton Jürgen­stei­ni­le. Hiljem on seal välgutanud ka Keres.

Nõukogude ajal jäi maletuba kohalike pürgijate valdusse, vahel istus seal pool ENSV koondist. Taasiseseisvunud Eestis tabas ka Wernerimalet allakäik, muidugi võis seal küll Tartu-käigu puhul mõnda vana kamraadi kohata ja ka veidi välgutada. Äsja läks kohvik aga uute peremeeste kätte ja need tõmbasid malele kriipsu – milleks niisama kohta kinni hoida! Tasub meelde tuletada kõige esimest kohvikuomanikku, kes just soovis, et maletajaid istuks seal hulgaliselt, tühi koht ei too külalisi juurde. Üle tee asus teine kohvik, selle valdaja ajas teist joont, joogu külaline oma kohv, söögu oma kook ja lasku siis jalga. See kohvik läks varsti pank­rot­ti. Werner aga elas jõukalt. Nüüd on pankrotis kogu meie kohvikumale. Või õnnestub kellelgi vana ja armas traditsioon taastada?