Mullu mõisteti riigireetmises süüdi kaitsepolitseinik Aleksei Dressen, kes pikka aega oli olnud Vene vastuluureteenistuse agent. Enne sõda oli meie olulisim luuretalitus Eesti sõjaväeluure, aga spioneeris ka kapo eelkäija poliitiline politsei. Kas idanaabri luure suutis toonagi neisse oma agendid sokutada?

Kõrgemate Eesti luureohvitseride värbamise kohta pole andmeid. Küll aga õnnestus Vene luurel värvata üks kaitsepolitsei ülem – kapten Helmut Veem, kes pidas seda ametit 1920. aastal, ent juba järgmisel aastal Veem arreteeriti ja teda süüdistati salakuulamises Nõukogude Venemaa kasuks. Need süüdistused ei leidnud kinnitust ning Veem töötas hiljem pikka aega kriminaalpolitseis.

Veem ehk Nõukogude välisluure agent AA122 võis aga olla hoopis sööt venelastele. Kui detsembris 1939 kaaluti ilmselt kontakti taastamist temaga, siis Vene luure kirjavahetusest ilmneb Veemi ebausaldusväärsus. Loeme, et kaitsepolitseist lahkunud Veem „pöördus meie saatkonda ettepanekuga müüa tema valduses olev Eesti ohranka arhiiv. Värvati, aga mingisugust arhiivi ta ei andnud. Määras salakohtumisi Berliinis, andis kontakti sidepidamiseks Eestis, aga hinnalisi materjale ei andnud  ning tööst viilis kõrvale.“

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist


Avalehele
21 Kommentaari
Loe veel: