21. mail, oma 75ndal sünnipäeval andis ta Tartu Ülikoolis loengu Human Sexualities in the Beginning of 21st Century.

Tean, et teid seovad Eestiga pikaajalised soojad sidemed. Kuid miks siiski otsustasite niivõrd olulisel tähtpäeval nagu 75. juubel Eestisse tulla?

Igasugu tähtpäevade ametlikud tähistamised ei meeldi mulle. Ja kui ma oleks olnud Moskvas, ma oleks pidanud seda interdistsiplinaarselt tähistama - ma olen ju antropoloog, sotsioloog, psühholoog ja seksuoloog ja eri asutustega seotud. Kui oleksin üritusteks mõne välja jätnud, oleks see olnud kellelegi solvav.

Eestist on mul väga palju ilusaid mälestusi. Paljud mu raamatud on Eestis avaldatud ja raamat seksuoloogiast (Interdistsiplinaarne seksuoloogia - 1987) avaldati Eestis isegi varem kui mujal. Suure üllatusena said nad Moskva Tsensuurikomiteelt positiivse vastuse - seal isegi soovitati, et võite venekeelse väljaande ka teha! Selleks Eesti kirjastusel muidugi kahjuks jõudu ei jätkunud, aga aasta enne Venemaad tuli see küll.

1995 välja antud raamatus "Seksuaalrevolutsioon Venemaal" kirjeldate, et seksuaalharidus Venemaal puudub. Kas tänaseks on olukord muutunud?

Nõukogude Liit oli isoleeritud, seepärast arvati, et siin seksuaalrevolutsioon ei toimunudki. Nüüd on tehtud mitmeid tõsiseid uuringuid, mis näitavad, et muutused olid tegelikult põhiolemuselt samad. Ja kõige olulisemad neist ei alanud perestroika ajal ja 90ndatel, vaid hoopis 70ndatel nagu lääneski.

Antiseksuaalse moraali levimise pärast toimusid need muutused varjatult. Ja varjatuse tõttu oli ka erinevusi, peamiselt kolm. Esiteks kiirus: NLs toimusid muutused samas suunas, ainult et aeglasemalt. 1996. aasta uuringu järgi sarnanesid Peterburi inimeste seksuaalkäitumise väärtushinnangud Soome 1971. aasta omadega.

Teiseks kajastamine: tsensuuri tõttu on muutused seksuaalkäitumises alakajastatud. Seksuaalsus oli tabuteema ja kõik tuli üllatuse ja katastroofina.

Kolmandaks: absoluutselt vale sotsiaalpoliitika. Muutusi ei mõistetud ja vajalik lahendus - seksuaalharidus - jäi rakendamata. Noorte käitumist illustreerivad numbrid on väga sarnased muu maailma omadega, aga noored ei saa infot.

90ndate keskel leidis haridusminister, et on viimane aeg midagi teha. Küsiti raha ÜROlt ja pidi toimuma kolmeaastane eksperiment. Enne kui midagi jõudis alata, algatas aga Vene Õigeusukirik ja mõned kommunistlikud duumasaadikud avaliku skandaali, öeldes et seksuaalharidus on ameeriklaste vandenõu. 1969 rääkis üks USA äärmuslik parempoolne liider, et seksuaalharidus on kommunistlik konspiratsioon, et uuristada ameerika noorte paigas moraali. Ja nüüd siis räägiti Venemaal, et see on USA salapolitsei poolt algatatud kampaania, isegi mitte moraali vaid üleüldse venelaste hävitamiseks.

Seega praegu ei ole Vene koolides seksuaalharidust ja ilma poliitilise skandaalita oleks seda väga keeruline korraldada.

Mida see reaalses sotsiaalses olukorras muudab?

Süüfilis ja gonorröa on teismeliste hulgas kümmekond korda rohkem levinud kui Põhja-Euroopas. HIV-viiruse näitajad on meil Euroopa suurimad. Nõukogude Liit oli maailmameister abortide tegemises - näitajad on paranenud, aga Euroopaga võrreldes oleme ikka kehvas seisus.

Väga oluline probleem on ka lõhe põlvkondade vahel. Tänapäeva ühiskonnas, eriti Venemaal on see väga sügav. Seksuaalsusesse puutuvas on eriti suured vahed noorte ja vanade vahel. Kaks olulisemat asja, milles eri põlvkondadel omavahel arusaamatusi tekib, on seksuaalsus ja muusika.

Inimeste käitumises eri maades ei ole suuri erinevusi, neid tekitab sotsiaalpoliitika. Seetõttu on ka suuremad vahed negatiivsetes aspektides. Enne perestroikat oli Nõukogude Liidus statistika sugulisel teel levivate haiguste kohta palju täpsem kui Läänes - oli riigimeditsiin, politsei kontroll haiguste leviku üle, rohud olid tasuta - olukord oli isegi parem kui USAs. Ja nüüd näeme neid hirmsaid numbreid. Valitsus peab asja tõsiselt kätte võtma.

Viimasel ajal olete aga kirjutanud hoopis muudel teemadel, näiteks mehekeha kujutamisest kunstis. Ehk räägite täpsemalt oma seisukohtadest?

Just. Üle 40-aastased venelased teavad, et ma olen sotsioloog. Noored teavad, et olen seksuoloog, kuigi ei tea, mis see täpselt on. Mulle on see olnud lihtsalt üks uurimisaladest.

1999ndast aastast alates olen tegelenud projektiga "Mees muutuvas maailmas". Enamik kunstiajaloost pühendub naiste kehadele ja muutustele. See on aluseks raamatule, mis järgmisel sügisel loodetavasti välja tuleb - mehe kehast kunstiajaloos. Peamiselt on see uuring mehe alastusest läbi aegade. Traditsiooniliselt on ikkagi naine see, kes poseerib alasti, ja mees on vaid vaataja. See raamat ei räägi kindlasti kunstiajaloost. Pigem poiste sotsialiseerumisest, kasvamisest, arengust. Küsimus on selles, kas poisid on algusest peale poisid või on see diferentseeriva sotsialiseerumise tulemus. Tegelen maskuliinsusega arengupsühholoogia vaatenurgast.

Kui tugevalt on Vene meesuurijate seas arenenud profeministlik koolkond?

Nagu mujalgi, arenesid ka meil meesuuringud välja naisuurimusest. Soouuringud on väga hästi arenenud sotsiaalteadus. Kuid Venemaa on üsna seksistlik ja feministlik ideoloogia on üldiselt üsna ebapopulaarne. Paljud arvavad ikka veel, et feministid on kurjad lesbilised, kes vihkavad mehi. Küll see muutub. Ka paljud naisorganisatsioonide liikmed peavad meil feminismi väga pealiskaudseks.

Kas ja kuidas on muutunud Vene ühiskonna suhtumine homoseksuaalsusesse?

See on kindlasti veel kohutavalt negatiivne. Samas aga mitte rohkem negatiivne kui USAs või Iirimaal. Ikka on noored liberaalsemad. Kohati on infot vähe ja ka noored peavad homoseksuaalsust ebaloomulikuks. Aga kui korraldati küsitlus "Kas geidele ja lesbidele peaks tagama teistega võrdsed õigused?", siis vastasid pea kõik positiivselt. 

Peamised trendid Venemaal on ikka samad, mis Lääne-Euroopas. Aeg-ajalt arvatakse, et Venemaa on nagu eksootiline loomaaed, kus normaalsed nähtused ei kehti - ei ole nii! Tegelikult vajavad avalikud ametnikud palju rohkem järeleaitamist kui avalik arvamus.

Kas teil on juba päevakorral ka järgmised uurimisteemad?

Juhul kui ma ikka veel edasi elan - mind huvitab väga isaduse olemus. See on üks tähtis meheroll ja sellega on seotud terve rida probleeme. Ameerika antropoloog Margaret Mead on öelnud, et isadus on bioloogiliselt vajalik, aga sotsiaalselt konstrueeritud. Et tõeliselt mõista isadust ja emadust, noorsugu, et mõista väikest tükki reaalsusest, on vaja arvestada palju eri distsipliine, kus on palju mängureegleid. Sellised globaalsed probleemid tuleks ülemaailmselt ette võtta, siis näeme, kuhu me teel oleme.

Kes on Igor Kon?

Igor Koni teaduslik tegevus on äärmiselt mitmekülgne, ta alustas 1950-60ndatel filosoofia, ajaloo metodoloogia, sotsioloogia ajaloo ja eetikaga, jätkas 1960-70ndatel põhiliselt sotsiaalpsühholoogia, noorukipsühholoogia ja isiksuse teooriaga, 1970-80ndatel lapsepõlve ja noorukiea antropoloogia ja sotsioloogiaga. Viimased paarkümmend aastat tegelnud põhiliselt interdistsiplinaarse seksuoloogiaga.

Igor Kon on avaldanud üle 40 raamatu ja 300 artikli, mitmed raamatud on tõlgitud paljudesse keeltesse, avaldatud paarikümnes eri riigis. Väga hea ülevaate annab tema kodulehekülg http://sexology.narod.ru, kus on toodud ka paljude tema raamatute elektroonilised versioonid.

Eesti keeles on avaldatud Isiksuse sotsioloogia (1971), Mina avastamine (1981), Interdistsiplinaarne seksuoloogia (1987), tõlkimisel on Kuuvalgus koidu ajal: samasoolise armastuse ilmed ja maskid.

Igor Koni raamatud olid 1970-80ndate Eestis väga tuntud ja mõjurikkad, esindades mitteideologiseeritud sotsiaalset analüüsi ja vahendades Lääne sotsiaalteaduslikke fundamentaalteadmisi.

Koni akadeemiline tegevus on ilmekaks näiteks selle kohta, kui palju kannatust ja pingutust nõudis pidev vastasseis totalitaarse rezhiimiga ning mis ja kuidas oli nendes tingimustes siiski võimalik teha. Ta iseloomustab seda põhjalikult ja kaasakiskuvalt  artiklis “Endast ja oma tööst”, mis on avaldatud raamatus “Sotsioloogiline psühholoogia”.

Koni ja paljude teiste tõsiste ja ausate sotsiaalteadlaste nõukogude-aegset tegevust iseloomustavad hästi tema õpetussõnad ühel 1960ndate lõpul Käärikul toimunud seminaril – “Kui teie sihiks on kindlus õhku lasta, ei ole mõistlik seejuures valvuritele keelt näidata”.  

Peeter Vihalemm