Venemaa süüdistab Soomet venelaste ahistamises
Soome inimõigusraporti ettekanne ÜROs pidi olema rutiinne sündmus. Oli veebruar, ja välisministeeriumi kantsler Teija Tiilikainen seisis Genfis maailmaorganisatsiooni vast valitud inimõiguste nõukogu ees.
"Natuke pani mõtlema küll, kui Venemaa esimesena sõna küsis," meenutab Tiilikainen. "Et kas on tegu profiili tõstmisega."
Aga Kreml korraldas Genfis midagi ennekuulmatut. Traditsiooniliselt ei ole Venemaa inimõiguste pärast Soomes kära teinud. Inimõigused on üldse olnud idanaabri jaoks iga riigi "siseasi", ning Venemaa on eeldanud, et vastutasuks hoiduvad teised kära tõstmast Venemaa enda probleemide teemal.
Venemaa korraldas Soomele külma duši korraga kahes küsimuses - saamide ja venelaste olukorra ning naiste ja laste vastu suunatud perevägivalla pärast.
Inimõigused ja demokraatia on Venemaa jaoks uus relv jõulises poliitilises vastulöögis Lääne-Euroopale ja USA-le. Kevadel loodi - tõenäoliselt Kremlist saadud rahaga - uurimisinstituudid Pariisis ja New Yorgis. Asutuse nimi on Russian Institute of Democracy and Cooperation ja selle ülesanne on jälgida "demokraatia elluviimist" ELis ja USAs.
Asutuse käimavedaja on Moskva advokaat Anatoli Kutserena. Mees, kes on ühtlasi Vladimir Putini valitsust toetanud teenelistest kodanikest koosneva nn Kodanike Koja liige.
Kutserena on otsesõnu tunnistanud, et instituut on Vene riigi vastukäik ameeriklaste Freedom House'ile, mis on teinud väga otse ja ebadiplomaatiliselt etteheiteid Vene demokraatia ja inimõiguste olukorra teemal.
Freedom House'i mullune ettekanne Venemaa kohta oli karm: "Detsembrikuised parlamendivalimised Venemaal olid võltsdemokraatia näide, kus president Vladimir Putini vastased kõrvaldati bürokraatlike võtetega. [-] Venemaa on üks suurtest, poliitiliselt olulistest maailma riikidest, kus demokraatia möödunud aastal nõrgenes. Samasse klassi kuuluvad Pakistan, Kenya, Egiptus ja Venezuela."
Kuna Venemaa on jõukas, sõjaliselt tugev ja võimeline teisi riike energiamajanduslikult survestama, ei lepi ta enam alandlikult kriitikaga. Alles märtsis noomis Vene välisminister USAd topeltmoraali pärast inimõiguste küsimuses. Venemaa teatas, et ei kavatse kuulata etteheiteid riigi poolt, kes "on legaliseerinud piinamise, kasutab vähemuste suhtes surmanuhtlust ja keeldub järgimast inimõigusi Iraagis ja Afganistanis".
Kremli jutt inimõigustest on huvitav, sest Vladimir Putini kaheksa valitsemisaasta jooksul on Venemaal nähtud tagasipöördumist mitmete nõukogudeaegsete võimumehhanismide juurde - väheste juhtidega ühe võimupartei teket, kes kontrollib peaaegu kõiki olulisi infokanaleid.
Kremli tekst on olnud karm ka Venemaa väikeste ja ohutute naabrite suhtes. 2007. aasta algul ähvardas Kreml Eestit tõsiste tagajärgedega, kui nõukogudeaegne pronkssõduri mälestusmärk peaks Tallinna kesklinnast ära viidama. Kui kuju aprillis minema viidi, puhkesid Tallinnas rahutused, mida osalt organiseeriti Venemaalt. Mais 2007 soovitas Duuma delegatsioon Eesti valitsusel tagasi astuda ja oktoobris kuulutas Putin Euroopa juudikongressile, et Eesti ja Läti õigustavad natsikultust.
Veebruaris Genfis laiendas Venemaa oma Baltimaade-vastast kriitikat Soomele. "Juba Eesti rahutuste ajal esines Vene Soome suursaadik Aleksandr Rumjantsev avaldusega vähemuste olukorrast Soomes," räägib Välispoliitika Instituudi spetsialist Hiski Haukkala.
Mis võis olla Venemaa ridadevaheline sõnum Soomele?
"Kui seal oli mingi sõnum, siis see, et Soomel ei maksa väga valjusti rääkida soomlaste sugulasrahvaste õigustest Venemaal," ütleb Haukkala.
Kantsler Tiilikainen võtab Kremli etteheiteid tõsiselt: "Kui me tahame kõnelda teiste probleemidest, siis tuleb meil olla valmis kriitikaks oma koduõuel."
Tuleval aastal jõuab kätte põnev moment, kui inimõiguste nõukogu eesistujaks saab Venemaa. Esialgu pole teada, kui avatud on president Dmitri Medvedjevi ja peaminister Putini juhitav Venemaa kriitikale. "Venemaa valmidus inimõiguste alast kriitikat taluda ei ole varem olnud eriti suur," formuleerib Tiilikainen.
Siiski tuleb Venemaa eesistumisse suhtuda tõsiselt, ütleb Haukkala: "Vene vähemused on Venemaal õrn ja emotsioone tekitav küsimus. See on teema, mis võib tekitada poliitilisi probleeme. Soomes aga on kasvav vene rahvusvähemus."
Vene keelt emakeeleks pidavate inimeste arv Soomes kasvab kiiresti. Veel 1990. aastate alguses jäi vene keele kõnelejate arv alla 4000, praegu ligineb see 50 000-le. Möödunud aasta lõpus elas Soomes 26 000 Venemaa kodanikku. Üht neist, 67aastast haiget aktivisti Maria Kirbasovat, üritas migratsiooniamet maikuus Venemaale tagasi saata, kuid Helsingi halduskohus peatas väljasaatmisprotsessi. Seda väljasaatmiskatset kasutaks Kreml ilmselt meeleldi välispoliitilise relvana. Paraku ei ole see võimalik, sest Tšetšeenia sõja äge vastane Kirbasova pages Soome just Vene võimude eest.
"Huvitav küsimus saab venelaste olukorrast Soomes eriti siis, kui osa Ida-Soome maakondi hakkab venestuma. Väga peatselt seda siiski veel oodata ei ole," räägib Haukkala.
Ent alaliselt Soomes elavad venelased? Kuidas suhtuvad nemad Kremli ootamatusse toetusse?
Helsingis elav soomevenelane, Radio Sputniku helitehnik Sergei Mikuša ei saa päris hästi aru, miks Kreml Soomet kritiseerib: "Venemaa ei saa kõnelda nende inimeste eest, kes Soomes elavad. Ainult meie ise saame."
Samuti arvab 28aastane ingerisoomlasest tehnikaosakonna juht Dmitri Tsõganov. Tema tuli Soome kümne aasta eest ümberasujana Peterburi lähedalt Gatšinast. ÜROs tehtud avaldust nimetab Tsõganov "Kremli poliitikaks".
"Ma ei ole tähele pannud, et Vene taust mu elule Soomes kuidagi kahjuks tuleks. Pigem vastupidi. Vahest on suhtumine poodides isegi paremaks muutunud, nüüd kus venelastel on raha," räägib ta.
Veel 1990. aastatel pidi Kreml kõrvalestade punetades alandlikult ära kuulama lääneriikide etteheited. NSV Liidu kokkuvarisemise järel kaotas maa mõneks ajaks oma suurriigi positsiooni.
"Putini ajal mindi tagasi nõukogude aega. Kui Venemaad kritiseeritakse, osutavad nemad samalaadsetele rikkumistele Läänes," ütleb Haukkala.
Kui Lääs näitab näpuga Vene maffia poole, näitab Venemaa Sitsiiliale. Kui Euroopa Liit arvustab Venemaa poliitikat rahvusvähemuste suhtes, vastab Kreml, et vaadatagu ainult Eestit ja Lätit.
"On ilmne, et omi probleeme tahetakse näidata suhtelistena. Lääne eksitus on olnud retooriline. On esinetud nii, nagu oleksid lääneriigid puudustest vabad. Retoorika on olnud selline, et süüdi on ainult ida," ütleb Haukkala.
Venemaa värske enesekindlus andis endast märku ka möödunud aasta lõpul, kui Venemaa ja OSCE vahel tekkis tõsine riid Vene parlamendivalimiste rahvusvaheliste vaatlejate pärast. Kreml tahtis piirata vaatlejate arvu ja nende riigis viibimise aega. Lõpuks OSCE - Soome eesistumisel - loobus ega saatnudki vaatlejaid. Kreml süüdistas OSCEd katses valimisi "saboteerida".
Venemaa tõstis veelgi panuseid. Kreml ütles lahti Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest, kuna seisab vastu NATO laienemisele endistesse liiduvabariikidesse ja Ühendriikide kavale rajada Poolasse ja Tšehhi Vabariiki raketiplatvorme.
Aga vahest ongi Venemaa inimõigustest siiralt huvitatud? Kantsler Tiilikainen ei hellita kuigi suuri lootusi: "Vist ei maksa väga optimistlikult arvata, et Venemaa on valmis tegelema oma probleemidega sama usinalt kui meie."
Soome-Vene Kodanikufoorumi esimees, parlamendiliige Heidi Hautala kardab, et Kreml võib hakata Soome venekeelset rahvusvähemust ära kasutama oma mõjuvõimu suurendamiseks Soomes. Sellise propagandaga on Venemaa tegelnud näiteks Eestis ja Lätis.
"Nüüd oleks aeg Soomes toetada sõltumatuid venekeelseid infokanaleid, näiteks ajakirja Spektr," arvab Hautala. Vastasel korral ähvardab tekkida olukord, kus soomevenelased saavad oma uudised ja kommentaarid üksnes Kremli kontrollitavatest ametlikest infokanalitest. Soomes elavad venelased vaatavad näiteks palju riiklikku telekanalit Rossija.
"Võib-olla antakse Kremlist teadlikult Soome olusid moonutavaid sõnumeid?" mõtiskleb Hautala. "Väidetakse, et vene keele kõnelejad on Soomes kuidagi eriti ebavõrdses olukorras?"
Tommi Nieminen
Helsingin Sanomat
