08.03.2007, 00:00
Vera Pavlova
Enamik kunstnikke on inimesed nagu kõik teisedki. Nende hulgas on küll andekaid ja vähemandekaid, pühendunuid ja selliseid, kellele kunst on lihtsalt töö. Kuid siiski elavad nende kõrval ka teistsugused kunstnikud. Sellised, kelle kogu elu ongi ainult loomine. Kunstnikud, nagu neid kirjeldatakse vanades raamatutes, mida tänapäeval kiputakse sageli pidama utreeritud kirjeldusteks loomisest ja loojatest. Inimesed, kelle elu mõte ja ainus eesmärk ongi loomine. Iga sündmus, iga mõte ja tunne, mis jõuab kunstnikuni, pöördub tagasi maailma tema loomingu kujul. Üheks selliseks harulduseks on Vera Pavlova, räägib Viive Noor.
Kunstnik sündis 1. jaanuaril 1952 Lõuna-Siberis
Tšita oblastis ohvitseri perekonnas. Tema isa oli pärit
Leningradist ja sinna igatses ka Vera. Kulus aega, mis kulus, aga ühel
päeval pärast edukalt sooritatud eksameid oligi temast saanud
Muhhina-nimelise kõrgkooli üliõpilane. Kool oli kui üks
vabaduse saareke tolleaegses Leningradis. Aastal 1977 lõpetas Vera
edukalt oma õpingud ja sukeldus aktiivselt kunstiellu, osaledes
näitustel ja otsides oma teed. Armastus kunsti vastu, võime
jäägitult pühenduda on Verale sündides kaasa antud. Tal on
alati olnud kindlad põhimõtted: tuleb olla see, kes sa oled,
meeldigu see teistele või mitte. Ja tuleb teha kõvasti
tööd, hoolimata muredest ja takistustest, probleemidest ja
ebasobivatest töötingimustest. Ja nii ongi ta suutnud maailmale anda
uskumatu koguse maale, graafikat, raamatuillustratsioone, töötades
oma pisitillukeses korteris ja hoolitsedes samal ajal tütre ja mehe
eest. Iga vaba veerandtund andis põhjuse võtta kätte pintsel
või pliiats. Ka kümme minutit oli aeg, mida polnud põhjust
kasutult raisata. Teadmine, et elamiseks ja loomiseks antud aeg on piiratud, et
seda on alati vähem, kui sooviks, ei lubanud raisata mõttetult
ühtki hetke.
Vera Pavlova pole kunagi kuulunud ühtegi kunstirühmitusse, liitunud ühegi suuna või sõpruskonnaga. Alati on ta olnud isepäine ja üksik, jäägitult oma tööle pühendunud looja. Vera ei talu keskpärasust, pealiskaudsust. Et ta on äärmiselt nõudlik nii enda kui teiste vastu, otsekohene nii oma tegudes kui väljaütlemistes, peetakse teda raske iseloomuga inimeseks. Peterburis pole ta kunagi olnud liiga palavalt armastatud või kiidusõnadega hellitatud kunstnik. Pigem tekitas seal kadedust ja pahameelt kunstniku ootuspäraselt saabunud rahvusvaheline menu, samuti Moskva palju vabameelsema ja avatuma kunstnikkonna imetlus ja tunnustus. Illustraatorina on ta võitnud mitmeid rahvusvahelisi ja kodumaiseid auhindu. Tema raamatud on tunnistatud Venemaa kauneimaiks, talle on antud Vasnetsovi preemia, teda on valitud Bologna näitusele, jagatud auhindu nii Brnos, Bratislavas kui Tallinnas. Ja seejuures pole ilmunud raamatute hulk sugugi suur. Seda suurem on aga ilmumata raamatute hulk.
Vera Pavlova on katsetaja ja eksperimenteerija. Teda erutavad probleemid on küll traditsioonilised (ruum, valgus, värv, süžee), kuid see, kuidas tema neid lahendab, on ootamatu, imeline ja talle ainuomane. Kunstnikku iseloomustavad vene kultuuri ja ajaloo sügav tundmine, anne, töökus ja põhjalikkus. Olles saavutanud akvarellitehnikas uskumatu virtuoossuse, tegi ta oma loomingus järsu pöörde, hakates tegelema akrüülmaaliga. Saavutatu ei rahulda teda kunagi. Alati on ta kusagile teel, otsides midagi uut.
Kunst ei sünni tühjusest, vaid hinge rikkusest. Mõtetest, teadmistest, tunnetest. Intensiivne mõttetöö ja rikas tundeelu avalduvadki Vera Pavlova loomingus.
Vera Pavlova pole kunagi kuulunud ühtegi kunstirühmitusse, liitunud ühegi suuna või sõpruskonnaga. Alati on ta olnud isepäine ja üksik, jäägitult oma tööle pühendunud looja. Vera ei talu keskpärasust, pealiskaudsust. Et ta on äärmiselt nõudlik nii enda kui teiste vastu, otsekohene nii oma tegudes kui väljaütlemistes, peetakse teda raske iseloomuga inimeseks. Peterburis pole ta kunagi olnud liiga palavalt armastatud või kiidusõnadega hellitatud kunstnik. Pigem tekitas seal kadedust ja pahameelt kunstniku ootuspäraselt saabunud rahvusvaheline menu, samuti Moskva palju vabameelsema ja avatuma kunstnikkonna imetlus ja tunnustus. Illustraatorina on ta võitnud mitmeid rahvusvahelisi ja kodumaiseid auhindu. Tema raamatud on tunnistatud Venemaa kauneimaiks, talle on antud Vasnetsovi preemia, teda on valitud Bologna näitusele, jagatud auhindu nii Brnos, Bratislavas kui Tallinnas. Ja seejuures pole ilmunud raamatute hulk sugugi suur. Seda suurem on aga ilmumata raamatute hulk.
Vera Pavlova on katsetaja ja eksperimenteerija. Teda erutavad probleemid on küll traditsioonilised (ruum, valgus, värv, süžee), kuid see, kuidas tema neid lahendab, on ootamatu, imeline ja talle ainuomane. Kunstnikku iseloomustavad vene kultuuri ja ajaloo sügav tundmine, anne, töökus ja põhjalikkus. Olles saavutanud akvarellitehnikas uskumatu virtuoossuse, tegi ta oma loomingus järsu pöörde, hakates tegelema akrüülmaaliga. Saavutatu ei rahulda teda kunagi. Alati on ta kusagile teel, otsides midagi uut.
Kunst ei sünni tühjusest, vaid hinge rikkusest. Mõtetest, teadmistest, tunnetest. Intensiivne mõttetöö ja rikas tundeelu avalduvadki Vera Pavlova loomingus.