"Verbaalne väärkohtlemine on kõik need sõnad, mis halvustavad, alandavad või häirivad kaasvestlejat või koostööpartnerit," märgib Aet Lass. "Pole oluline, kas vestluskaaslaseks või koostööpartneriks on laps või täiskasvanu. Vahe on vaid selles, et normaalse enesehinnanguga täiskasvanu ei pruugi kaaslase negatiivsel toonil või sõnadel end kõigutada lasta, laps aga suhtub vanematesse suure usaldusega, ei oska end veel ise kaitsta ning saab seepärast oluliselt rohkem haiget."

Lapsevanemaks olemine nõuab hooldamis-, suunamis- ja kontrollivõimet ning oleneb laste vajadustest ja vanemate suutlikkusest, rõhutab Aet Lass. "Lapsevanemana tuleb võimu targalt kasutada, ilma võimuta ei saa täita oma peamist ülesannet - toetada lapse iseseisvumist."

Vanemad määravad enesehinnangu

Aet Lassi sõnul on lapse enesehinnangu ja vanemate igapäevase käitumise vahel üksühene seos. Küsimus ei ole vaid sõnades, mida vanem lapsele ütleb, vaid paljuski ka toonis, mida ta seejuures kasutab.

Mõned näited:

"Sa oled niiiii lohakas!" (Mida vihasem on vanem, seda pikemaks venib sõna nii ning seda süüdistatumana tunneb end laps.)

"No mitu korda olen ma sulle öelnud,
et ..."

"Kas ma siis ei öelnud ...?"

Aet Lass nendib: "Tihti rõhutame me lapsega riieldes mõnd teatud sõna, mis muudkui kordub oma etteheitvuses. Me iriseme, viriseme ja näägutame, andmata endale aru, et tegu on sõnalise vägivallaga. Ja me ei mõtle sellele, kuidas laps sellele reageerib, kuidas ta seda kogeb.

Lapsele on vanemad kõige olulisemad inimesed ning olulise inimese hinnang on talle väga tähtis. Iga tehtud tegu, iga öeldud sõna kujundab ja mõjutab tema enesehinnangut. Vanema valida on, kas seda tehakse positiivses või negatiivses suunas."

Koolis käivate laste puhul on kaks suurt mõjutajat - kodule lisandub kool. Kui õpetaja sõnad või toon last halvustavad, tuleb ta koolist koju ärevuse ja hirmuga. Kui nii käituvad vanemad, läheb laps kodust kooli ärevuse ja hirmuga. Kui verbaalset vägivalda rakendavad nii vanemad kui ka õpetajad, ei ole lapsel ei kodus ega koolis turvalist tunnet.

Tagasilöök keeletundides

Riieldud laps võib mõnda aega isegi korralikumalt käituda. Ainult et ... tõmbub endasse ega julge riidlejat enam samapalju usaldada.

"Verbaalse väärkohtlemise mõju hakkab end negatiivselt tunda andma keeletundides. Kui ollakse ärevil, on raske suud lahti teha ja end vabalt väljendada. Eriti mõjutab see võõrkeelte õppimist: emakeeles on end lihtsam väljendada kui võõras, viimases võib hirm sõnad suisa kurku kinni jätta," räägib Aet Lass.

Kui aga laps kasvab tundega, et teda peetakse heaks ja väärtuslikuks, on tal rohkem julgust end vabalt väljendada, olgu siis tegu emakeel sete või võõrkeelsete mõtetega.

"Energia ja jõud, mida kasutatakse muretsemiseks, keelamiseks, karistamiseks, riidlemiseks, tuleks kasutada positiivseks sekkumiseks, suunamiseks ja juhendamiseks."

Võrdlemine pole hea

Tihti kasvatatakse last n-ö positiivsete näidete varal. "Vaata, kui head hinded on Jüril!" "Vaata, kui korralik on Mari!"

"Parem oleks last ka mitte võrrelda, eriti kui selle võrdlemisega kaasneb lapsega riidlemine ja tema halvustamine. Võrdlemine kipub andma negatiivse tagajärje - näiteks võib laps positiivseks eeskujuks toodud eakaaslast vihkama hakata. Ning jällegi - tema enesehinnang langeb selle võrdluse käigus. Ent iga laps on unikaalne, erinev kõigist teistest lastest ning just niisugusena armastust ja respekti väärt," arutleb Aet Lass.

Psühholoogi soovitus on pigem rõhuda positiivsele. "Tuleks märgata head, mis lapses on, ning sekkuda tema ellu sõbralikult ja julgustavalt. Öelda talle: "Sa suudad ...!" Või: "Juba tuleb välja!" Või: "Pole viga!" See võib olukorra koheselt positiivseks muuta."

Õpetajategi kohta rõhutab Aet Lass, et pedagoogi roll on olla innustav ja julgustav, ta peab häälestama õpilasi positiivsusele.

Halb hinne on piisav karistus

"Laps ootab vanematelt esmajoones ärakuulamist, mõistmist ja toetamist," sõnab Aet Lass. "Seda eriti siis, kui midagi on läinud halvasti, näiteks kui laps on saanud halva hinde. Halb hinne ongi tema karistus, vanemad ei peaks sellele lisama uusi karistusi - riidlemist, etteheiteid ja halvustamisest, koduaresti ... Selle asemel tuleks pöörata tähelepanu lapse tunnetele: kuulata need ära ning suunata teda seejärel positiivset lahendust otsima. Näiteks, et õppimata jätta ei tohi või et tuleb õppida senisest rohkem. See peab olema lapse otsus, mitte vanema oma. Vanema roll on last julgustada - sa oled õppinud, sa oskad, sa saad hakkama."

Harvardi teadlased verbaalsest väärkohtlemisest 

Harvardi meditsiinikooli uurijad avastasid, et laste verbaalne väärkohtlemine võib neil püsivalt kahjustada aju keeletöötluse võimet, teatab New Scientist. Uurijate sõnul näitab leid antud tüüpi väärkohtlemise tõsidust ning peaks lastekaitsjaid julgustama selle vastu senisest aktiivsemalt võitlema. Eksperdid defineerivad verbaalset väärkohtlemist kui sagedast halvustavate või kritiseerivate märkuste tegemist, mille eesmärgiks on ohvrit naeruvääristada ning alandada.

Martin Ticheri uurimisrühm kaasas uuringusse 17 verbaalselt, ent mitte mõnel muul moel lapsepõlves väärkoheldud inimest ning 17 kontrollgrupi liiget, kes ei olnud lapsepõlves antud tüüpi väärkohtlemise ohvriks langenud. Võrrelduna teise grupi liikmetega oli verbaalselt väärkoheldud katsealustel aju keeletöötlemise ja -võimekusega seostatavas piirkonnas keskmiselt 10% vähem aju hallollust. Keelevõimekuse IQ-testides said sellised inimesed võrrelduna normaalse ajuehitusega eakaaslastega keskmiselt 10 punkti võrra madalamaid tulemusi.

Leid on üks paljudest viimasel ajal avalikustatutest, mis näitavad, et lapsepõlves asetleidev väärkohtlemine mõjutab otseselt lapse aju normaalset arengut. Nii näiteks on leitud, et mittesugulaste poolt seksuaalselt väärkoheldud lastel on keskmisest kehvemini arenenud aju visuaalse informatsiooni töötlemise eest vastutavad piirkonnad.

Marek Tihhonov

Abiks lapsevanemale

Jää rahulikuks ja tegutse targalt!

Ole eeskujuks, sest Sinu eeskuju kasvatab last enam kui sõnad.

Teadvusta oma emotsioone ja ela negatiivsed tunded välja nii, et ümbritsevad ei saaks haiget.

Enne ütlemist mõtle.

Leia aega ja räägi lapsega esimesel võimalusel.

Probleemile keskendumise asemel vali lahendused!

Küsi, mida laps ise olukorra parandamiseks saab teha.

Mida saate üheskoos ette võtta?

Loovad ideed teevad tuju heaks.

Paljud olukorrad saab lahendada naljaga.

Esita oma juhised nii positiivselt kui võimalik!

Lapse negatiivsel käitumisel on põhjus. Selgita välja, mis eelneb!

Näe asja lapse pilguga.

Erimeelsused on sageli leppimiseks. Oma õiguse taga ajamine ei lahenda asja.

Ütle, mida soovid, et laps teeks.

Sea lapsele oma tegutsemispiirid, selgita neid talle. Küsi, kas ta sai Sinust aru.

Kui otsustad karistada, siis ...

... vali antud olukorras lapse jaoks parim viis.

.... selgita välja, mida ta arvab oma teost.

.... tee kindlaks, kas laps saab aru, kuidas ta peaks käituma ja kas ta oskab toimida õigesti.

Pea meeles, et ...

... õiglusetunne on lastel väga terav.

... karistus on kättemaks.

Haiget saanud laps vajab ...

... lohutust ja tunnet, et keegi mõistab teda. Lapsele on oluline lähedane, usalduslik suhe.

Allikas: Aet Lass