“Aa, see on Viola, ta on lesbi – ta maandab enesevigastusega stressi.”
“Alfie õde või? Jah, ta on tore tüdruk. Aga ta lõikab...”
Kõike seda rääkis mulle Edinburghis tudengipeol üks nooruke kutt, kes õpib ühes siinses ülikoolis Inglise kirjandust. Me ei vestelnud morbiidsetel teemadel – Caroline, Viola ja Alfie õde tulid lihtsalt jutuks, sest nad olid tema sõbrad. Ma veel mõtlesin, et küll on kutil ikka nukker seltsielu – kohe satub enesevigastajate otsa!
Siis ma veel ei teadnud, et tegelikult on enese lõikumine Suubritannia noorte seas lausa nii massiline, et riik nimetab seda epideemiaks. Aasta aastalt kasvab noorte enesevigastajate arv 20-30 protsenti – rohkem kui kusagil mujal Euroopas.
Veel koledat statistikat – Šoti noorte meeste seas on enesetapud teine peamine surma põhjus, mis viimase 20 aasta jooksul kasvanud 250 protsenti.
Aga ärge arvake. Enese käsivarre lõikumine noa või žiletiga ei tarvitse üldse olla suitsiidiakt. Kui pinged üle pea kasvavad, lõigutakse endal veri välja ja see toob pingelanguse ja hetkelise kergenduse. Nagu narkots. Aga legaalne.
Noorte depressioon on siin lehtedes nii igapäevane teema, et ei pane enam tähelegi. Väidetavalt on see enesevigastuste põhjus.
Aga võibolla on Briti noored lihtsalt verejanulisemad kui teiste maade teismelised? See on küll mu isiklik teooria, kuid seda toidab tõsiasi, et Potteri-maania, mida lapsukesed Eestis ja mujal maailmas põevad, on siin unustatud asi. Iga vähegi cool Briti laps on hoopis haaratud Shan-maaniast. Ma lugesin pühapäevasest Observerist, et äsja ilmus (ja hüppas kohe ka laste raamatumüügi edetabeli esikohale) uus ja ühtlasi viimane Darren Shani raamat, järjekorras kaheteistkümnes.
Shani raamatud on õuduslood. Mitte mingid koll-kapis könnide jutukesed, vaid ehtsad verdtarretavad õudukad. Ma ostsin esmaspäeval ka kohe esimese triloogia – punase “tilkuva” kaanekujundusega "Vampiiri Veri".
Tegin suvalise lehekülje lahti.
Mr Crepsley tegi pika sügava sisselõike mehe rinnale ja paljastas südame. Ta sättis pudelid laiba kõrvale, võttis välja toru ja torkas selle otsapidi ühte pudelisse. Teise otsa pistis ta surnud mehe südamesse, siis aga võttis organi pihku ja pigistas seda nagu pumpa. Vaikselt ronis veri toru mööda üles pudelisse.
Ja niimoodi aina edasi. Inimvere joomine, lamba kiviga surnuks tagumine, ämblikud, kes ronivad öösel laste suhu ja munevad oma munad nende kõhtu, nii et kui need kord kooruvad, hakkavad nad last vaikselt seestpoolt õgima…
Ikka hoopis teine tera kui "“Veri,” ohkas meisterdetektiiv Blomkvist".
Ma ei tea, kas Shani raamatuid on teistesse keeltesse tõlgitud, aga filmiõigused on igatahes seitsmekohalise summa eest ära ostetud, nii et küllap Shan-maania nii või teisiti varsti ka Eestisse jõuab.
Mis siis saama hakkab? Kas verejanu jõuab ka Eestisse?
Võibolla jõuab, võibolla ei jõua. Mulle isiklikult pakub natuke lohutust Briti siseministri David Blunketti armuafäär, mis on siin viimastel nädalatel vallutanud kõikide päevalehtede esiküljed. Koos selle uudisega paisatakse lugejatele ka infot, et andekad teadlased on avastanud truudusetuse geeni ning väidavad nüüd, et petmine on geenides.
Äkki on ka verejanu geenides? Ajalooliselt imperialistlikud britid kannavad seda põlvkondade kaupa edasi, aga meie – tuim talurahvas – ehk pääseme lihtsamalt?
