Kohtumise 50. aastapäevaks valmis dokumentaalfilm "Freedom's Fury" ("Vabaduse viha"), mis selgitab tolle otsustava matši ajaloolist konteksti ja tutvustab selle paljusid peategelasi, kaasa arvatud tookordne verise palgega vabadusesümbol, 21aastane Ervin Zador. Õe-venna Colin Keith Gray ja Megan Raney filmiprojekti toetasid kaks mõjukat produtsenti Quentin Tarantino ja Lucy Liu, kaadritaguse jutustaja rollis aga on Mark Spitz, kes noorena treenis Californias uut elu alustanud Zadori käe all. Ehkki film pole veel jõudnud ülemaailmsesse levisse, oli see Ungaris kuus nädalat järjest kassatükk number üks.

Üsna arusaadavalt paelub nii ehedalt nende kollektiivsest vaimust rääkiv lugu Ungari publikut. Ülestõusu algus, 24. oktoober tabas veepallureid Budapesti lähedal mägedes treeninglaagris, kus puudus isegi bassein. Nad jäid paigale koos oma Nõukogude järelevaatajatega, kuuldes alt linnast kostvat tulistamist ja vaadates tulekahjude kuma.

Selleks ajaks, kui nad viidi Prahasse, kust pidi algama teekond Austraaliasse, olid venelased kuulujuttude järgi lahkumas. Ent maandumise järel Darwinis langes meeskonna meeleolu nulli. Vähem kui kaks nädalat pärast Nõukogude vägede minekut naasid nende tankid kukutama Imre Nagy'i juhitud noort valitsust ja taastama kommunistlikku võimu, mis kestis kuni 1989. aastani.

"Me olime parajasti restoranis, kahe lennu vahel, kui kuulsime, et venelased on revolutsiooni maha surunud," meenutas Zador usutlusel oma Sacramento lähedal asuvas kodus. "Mina tõusin püsti, klaas käes, ja teatasin, et ei kavatse koju tagasi minna. Kõik oli juba ennegi hullusti. Mul oli kohe tunne, et nüüd läheb veel hullemaks ja venelased jäävadki sisse."

"Tavaolukorras oleks selline avaldus tähendanud olümpialt eemaldamist. Aga meie spordiametnikud ei osanud tookord veel arvata, mis pöörde asjad kodus võtavad, sellepärast pääsesin puhtalt. Siiamaani tulevad külmajudinad peale, kui ma mõtlen, milline risk see oli. Teised mängijad mõtlesid täpselt samuti, aga hoidsid suu kinni. Melbourne'i jõudes vaatasime ainult, kuidas saaks suure vaevaga tehtud ettevalmistused mängus ära realiseerida. Aga me kartsime, et vorm on väga kehv, sest me polnud ligi kuu aega vette saanud."

Meeskond istus olümpiakülas maha ja mõtles välja omaenda revolutsiooni - taktikalise maa-alakaitse, mis nüüdseks on saanud spordis üsna igapäevaseks meetodiks.

"Keskendusime kaitsele," ütles Zador. "Me olime igal pool maailmas mänginud ja keegi ei osanud meilt nii teistsugust mängustiili oodata. Vastased ei saanud kuidagi jaole. Me katsime kõige ohtlikumat vastast kahe mehega ja jätsime ühe vabaks. Sellele karjusim e: "Noh, viska aga!" Keegi ei oodanud, et me pakume talle viset. Aga meil oli väga hea väravavaht ja vastased läksid närvi ja keegi ei saanud sisse. See oli puhtalt närvide mäng."

Ungari võitis kõik kolm alagrupimängu ja pidi poolfinaalis vastamisi seisma teise alagrupi võitja - NSV Liiduga. Nii algaski 1956. aasta 6. detsembril kell 15.25 veepalli ajaloo kõige tavatum matš. Paradoksaalsel kombel ei kavatsenudki ungarlased muud kui vaid kasutada oma "närvide mängu" endisest tõhusamalt, et ahvatleda vastaseid eksima. "Me mõtlesime, et proovime venelased marru ajada, et nende tähelepanu hajutada," rääkis Zador. "Idee oli: "meie mängime, nemad poksivad". Me kõik oskasime vene keelt - kodus pidime seda kaks tundi päevas kohustuslikus korras õppima -, seetõttu oli hea neile öelda, mida me neist ja nende sugulastest arvame. Ja varsti nad juba poksisid."

Ent nüüd ei jäänud ka ungarlased võlgu ja matš muutus kiiresti raevukaks togimiseks, karvustamiseks ja maadluseks nii vee all kui ka peal. Ungarlaste kapten Dezso Gyarmarti rabas üht venelast ootamatu hoobiga, mis - erinevalt Zadorit tabanud löögist - salvestati ka filmilindile. Mängust kasvas välja kõige ehtsam lahing.

Tribüünidel lehvitasid sajad ungari pagulased lippe, kust kommunismisümboolika välja rebitud, mis olid üürikest aega lehvinud nii võidukalt Budapestis, ja kannustasid omasid võimsa saatehüüuga "Hajra Magyarok!" ("Andke, madjarid!"). Ungarlased vastasid publiku ootustele, saavutades 4:0 eduseisu, enne kui Zadorist sai tahtmatult nende olümpiamängude kuulsaim sümbol. Kõik algas taktikalisest vahetusest.

"Antal Bolvari palus, et ma läheksin tema asemele, sest ta sai kolaka ja arvas, et tal on trumminahk puru," meenutas Zador. "Mees, keda ta kattis, Valentin Prokopov, hakkas kõvasti pinda käima. Ma olin hea meelega nõus, mul oli hea tuju ja mäng oli selleks ajaks juba tehtud."

"Nii ma siis võtsin Prokopovi nendeks viimasteks minutiteks enda peale, ja ütlesin talle, et ta on mats ja et tema sugulased on matsid ja nii edasi... Kõik läks kenasti selle hetkeni, kui ma tegin ühe olulise vea. Ma pöörasin pea kõrvale, et vaadata, miks kohtunik vilistas. Poleks tohtinud Prokopovit silmist lasta. Järgmine pilt, mida ma mäletan: ta oli terve ülakehaga veest väljas ja põrutas mulle sirge käega vastu vahtimist."

"Ega ta väga rõõmus ei saanud olla - mäng oli ju kaotatud. Viha kees üle. Pärast seda pauku kuulasin tükk aega ööbikuid. Püha müristus, ma olin ikka nagu tühi kott." Zadori parema silma läheduses olnud sügavast haavast hakkas verd voolama, basseinivesi sai veriseks. Rahva hulgast kostis vihast sõimu ja hulk pealtvaatajaid valgus tribüünilt alla - tundus, et venelastele tahetakse kallale minna.

Kohtunik peatas mängu minut enne õiget aega ja Nõukogude meeskond lahkus basseinist politsei kaitse all. "Me ei mänginud ainult enda, vaid kõikide ungarlaste eest," tsiteeriti Zadorit pärast mängu. "See oli ainus võimalus neile vastu hakata."

Tema silm läks nii paiste, et finaalis tal ei õnnestunudki mängida, kuid tema meeskond võitis 2:1 Jugoslaaviat ja sai olümpiavõidu. "Ma tegin kõik, et mängima pääseda," meenutas Zador. "Aga a rstid ei lasknud. Pealt vaadata oli kohutav piin - ma olin kindel, et me jääme olümpial ilma võiduta, sest mina ei pääse mängima. Nii et kui me lõpuks võitsime - see oli ülivõimas."

Darwini lennujaamas tehtud otsustavast avaldusest möödunud paljude aastate jooksul on Zadori kõnesse siginenud ohtralt Ameerika väljendeid. "Kui ma olin 21, öeldi, et ma olen üks maailma parimaid mängijaid," meenutas ta. "Kõigest sellest loobumine oli raske otsus. Karm värk. Aga ma ei kahetse. Vabadus on nagu õhk, milleta ei saa hingata. Nagu värske õhk."

Artikkel ilmus ajalehes The Independent 2. detsembril 2006.