Veri, digi ja pisarad
Viimase pooleteise kuu jooksul on Haigekassa väljastanud järgmised uudised: “Täna on retseptikeskuse töös esinenud tõrkeid”, “Sel nädalal võib digiretsepti süsteemis esineda tõrkeid”, “Digiretsepti süsteem oli hommikul tavapärasest aeglasem”, “Digiretsepti süsteemis esines täna tõrkeid”, “Digiretsepti süsteemi töö on häiritud”, “Digiretsepti töö oli täna häiritud”...
Kogesin ka ise ühel varahommikul, kuidas proviisor minu retseptiga jändas. Müüjaproua pidi mitu korda kuhugi logima ja päringuid saatma, enne kui ettenähtud soodustuse kätte sai ja särava naeratusega tabletid ulatas: “Aga selle ootamisega hoidsite kokku 200 krooni!”
Samas lisas ta, et “lõuna ajal olnuks hoopis teine asi, sest siis seisnuks teie selja taga kümme närvilist klienti”.
Paljureklaamitud digiretseptist on saanud riiklik häbiplekk. Selle tõttu grilliti möödunud nädalal Riigikogu ees valitsusjuht Andrus Ansipit ning sel esmaspäeval sotsiaalminister Hanno Pevkuri.
Eestis kirjutatakse päevas välja keskmiselt 24 000 digitaalset retsepti. Nendega ostetakse ravimeid 17 000 korral. Tundub olevat suur arv. Kuid see on kukepea Swedbanki kõrval, kelle internetipanka logib tavalisel tööpäeval ligi sada tuhat klienti, veebruaris tulude deklareerimise alguses aga isegi üle 200 000.
Netipanga koormus on võimas, aga ta ei tohi tõrkuda. Muidu viiksid nördinud kliendid arved mõne konkurendi juurde.
Keegi ei tangiks Nestes ja Statoilis, kui automaadid annaksid bensiini nagu jumal juhatab. Rimi kaotaks viimasedki ostjad, kui kassad pillid kotti paneksid. Ükski erafirma ei saa endale lubada kuust kuusse ulatuvaid tõrkeid. Riigiga on paraku teine asi.
Apteekrite “küberrünnak”
Pronksiöö ajal jooksid kokku Eesti paljude valitsusasutuste veebiküljed, sest nad polnud mõeldud massiliste päringute vastuvõtmiseks. Tollaste kübarrünnakute maht polnud aga maailma mastaabis erakordne, isegi Hansapank oli kevadel 2004 üle elanud peagu sama võimsa ataki, mida toona nimetati Põhjamaade kõige võimsamaks.
Kuid siinsed poliitikud esitlesid pärast aprillimässu Eestit maailma esimese kübersõja ohvrina ning tõid selle osava PR-jutu abil Tallinna NATO küberkaitse keskuse.
Täna on seis põhimõtteliselt sama, sest digiretsepti süsteem tõrgub ülekoormuse tõttu. Haigekassa juhataja Hannes Danilov teatas möödunud nädalal, et “neli aastat tagasi tehtud prognoosid vajalike võimsuste kohta ei ole kahjuks tänastele ootustele vastavad”. Tõrked tekkivat tipptundidel ning palga- ja pensionipäevadel.
See jutt hämmastab mind.
Täiesti puusse pandud ennustused
Esiteks on nelja aasta tagustes digiretsepti hankepaberites toonitatud, et süsteem peab olema kõrgendatud töökindlusega ning “oluline on teabe saamine sekundite või minutite jooksul. Tundides hilinemine vähendab kodaniku usaldust tervishoiusüsteemi vastu ja võib osutuda letaalseks.” Päris õudne oleks surra süsteemi kokkujooksmise tõttu...
Teiseks ei tööta süsteem veel täiskoormusel. Hankepaberid nägid ette, et maksimaalse koormusega päeval kirjutatakse välja 30 000 retsepti ja ravimeid müüakse samuti 30 000 retsepti alusel. Pevkur ütles aga Toompeal, et seni saavutatud tipud on vastavalt 24 000 ja 17 000.
Kolmandaks ei tohtinud hanke koostajatele tulla üllatusena, et haiged üritavad hommikuti arsti juurde pääseda ja tõttavad seejärel kohe ravimeid välja ostma. Eesti ravimiturg on kahe-kolme apteegiketi käes ja nende kassaandmed näitavad kenasti, millisel kellaajal kui palju retsepte välja ostetakse. “Apteekrite käest ei küsitud aga mingeid andmed,” ütles Ekspressile Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv.
Neljandaks jooksis süsteem mingil kummalisel moel kokku ka täiesti rahulikul laupäeval. Ja süsteem pole kunagi olnud täielikult “maas”, vaid ikka niimoodi, et ühes apteegis saab digiretsepti kasutada, aga teises mitte.
Mis tal siis küll viga on?
Serverimaht peab kasvama veel mitu korda
Asjaga seotud tegelased usuvad, et osa hädadest peitub tarkvaras. Töödeldavate retseptide hulk jääb küll maksimaalsele alla, kuid millegipärast on oluliselt kasvanud retseptide koostamise ja müümisega kaasnevate päringute arv. Need päringud on vajalikud ravikindlustuse olemasolu kontrolli, soodustuse protsendi ja muu asjakohase info küsimiseks.
Ülekoormuse kahandamiseks on juba kinni keeratud võimalus, et patsient saab oma retsepte patsiendiportaalist vaadata. Andmete arhiveerimine viidi üle väiksema koormusega ajale, sh öötundidele. Tänaseks on selge, et vähendada saab ka retsepti koostamisel kasutatava HL7 standardile vastava sõnumi mahtu.
Teine osa hädadest võib peituda riistvaras. MicroLink kasutab juba kaks korda suuremat serverimahtu, sest algul kokkulepitust enam ei piisa. Ent ka sellest võib jääda väheseks, sest praegu kirjutatakse digitaalselt välja vaid 40–45 protsenti retseptidest. Aastaseks retseptide arvu juurdekasvuks prognoositakse 10 protsenti.
See kõik on viinud sotsiaalministeeriumi, haigekassa, servereid pakkuva MicroLinki ja tarkvara arendanud Helmese ühise ekspertgrupi arvamuseni, et serverimaht peaks kasvama veel mitu korda.
Ning kõige selle juurde käib veel üks konks. Nii nagu omavahel ei sobi kokku sapaka ja mersu jupid, vajab ka digiretsepti süsteem vaid kindlate nõuetega masinaid. Iga aparaat sinna ei sobi. Selliseid masinaid ei hoita aga niisama ladudes ning seetõttu ei saa MicroLink neid kiirelt süsteemile lisada. Ringi liiguvad isegi kõlakad, et vajalikke kettamassiive enam ei toodeta.
Pevkur valis kohtu asemel koostöö
Riigil on õigus lõpetada partneriga sõlmitud leping ja korraldada uus riigihange. Sel juhul lõpeb ka olukord, kus serveriparki hooldav ja kuus 735 500 krooni kasseeriv MicroLink saab raskuste korral näidata näpuga tarkvara arendusega tegelenud Helmese peale ja Helmes omakorda MicroLingi peale.
Uue hanke ettevalmistamine ja korraldamine nõuab aga mitu kuud.
Mind häirib jutt, et ei saa kiiremini. Kui merel laev upub, ei hakka keegi korraldama vähempakkumist päästepaatide ostmiseks.
Kuid teisiti minister Pevkur käituda ei saa. Tal ei ole mingit võimalust hiilida süsteemi kiire päästmise nimel riigihankest mööda, sest muidu sajaks kaela kriminaalsüüdistus.
Kusjuures revidendid on juba kohal. Esmaspäeval ilmus sotsiaalministeeriumisse digiretsepti uurima Riigikontroll.
Olude sunnil väikestviisi IT-meheks saanud Pevkuril oleks kõige lihtsam kaevata partnerid suure meediakära saatel kohtusse, nõuda kahjude korvamist ja pühkida käed poliitilisest vastutusest puhtaks. Kuid kohtusse pöördumine ei pane digiretsepti tööle, vaid halvaks praegusegi vigade otsimise ja parandamise. Rääkimata mõjust Eesti riigi mainele, mis iroonilisel moel tugineb paljuski tiigrihüppele, e-valitsusele ja küberkaitsele.
