On omamoodi sümboolne, et läinud sajandi lõpu süngemaid diktaatoreid Augusto Pinochet läks manalateele 10. detsembril ehk rahvusvahelisel inimõiguste päeval. Mõned päevad varem oli mehelt jälle ära võetud puutumatus, mis mõistagi protestiti, kuid sedapuhku lõpetas just 91aastaseks saanud vanuri kaheksa aastat kestnud kohtutee Saatus.

Ehkki tegemist oli endise presidendiga, tuli La Moneda paleest välksõnum - riiklikke matuseid ei tule (Pinochet maeti kindralina) ja kohale ei tule ka president Michelle Bachelet, sest ta "ei suuda oma mõistust vägistada". Seda olnuks võimatu loota, sest Bachelet ise, tema kindralist isa ja ema käisid läbi DINAst ehk Gestaapo-KGB sealsest variandist. Sealjuures on Pinocheti (Tšiili riigipea 1973-90) diktatuuri aegsete julmuste kirjeldamine omaette nähtus, sest tehakse vahet tapetute (3197), ametlikult vangistatute ja piinatute (üle 35 000), teiste represseeritute (nende hulka mahub enamik vasakparteide ja -organisatsioonide liikmetest) ja 200 000 välismaale pagenu vahel.

Siinkohal ei maksa siiski unustada, et kõne all on 1970. aastad ja et demokraatia mõttes andis ja annab Tšiili paljudele Euroopa riikidele silmad ette. Inimõigusi mitte ainult ei tunnustatud, vaid juba osati ka tõlgendada. Toona võtsid kindralid võimu teisteski euroopalikes Lõuna-Ameerika riikides (Argentina, Uruguay), märatsesid, nagu jõudsid, ja lahkusid alles siis võimult, kui olid jõudnud seadustada, et neid vastutusele ei võeta! Ehk siis anti esmalt kätele vaba voli ja seejärel tuli meelde seadus ning seegi, kuidas ajalukku minna! Pole juhus, et aastaid kõneainet pakkunud Pinocheti kohtu alla minek muutus reaalsuseks alles mullu, kui Tšiili kongress kiitis heaks põhiseaduse parandused, millega tühistati Pinocheti eluaegse senaatori tiitel.

Aga kuniks pole süüdimõistvat kohtuotsust, on mees juriidiliselt puhas ja Pinochetil jääb kaitsjaid ülegi. Kas või Briti omaaegne peaminister Margaret Thatcher, kes pidas oma 1982. aasta Falklandi päevade liitlase Pinocheti panuseks "demokraatia toomist Tšiilisse".

Kindlasti tuleb veelgi tunnustavamaid järelehüüdeid Ühendriikidest. Kas või Henry Kissingerilt, kes käsikäes Luure Keskagentuuriga (CIA) oli üks Pinocheti peamisi innustajaid, ja miks mitte ka Chicago poistelt (Chicago Boys), kes juurutasid Tšiilis Milton Friedmani õpetust.

Pinochet ja korduvalt Tšiilit külastanud Friedman olla vaid põgusalt kohtunud, kuid fakt on, et Friedmani õpetust seal järgiti - 1980. aastatel erastati vase, raua, tsingi jne tootmine, pangandus, pensionid, kehtestati madalad maksud ja tulemuseks oli majanduskasvu kahekordistumine. Juba 1991. aastal oldi sunnitud tõdema, et tegu oli siiski kõigest ajutise imega, ent just sel aastal tormas Tšiili väidetavalt Parlamentidevahelise Liidu kongressile noor Mart Laar, et hiljem hakata midagi samalaadset Eestis läbi viima. Vaid vähesed oskasid seostada toimuvat Pinocheti majanduspoliitikaga - Tšiili on ju ikkagi kaugel. Tasub teada sedagi, et umbes samal ajal käis Venemaa võimuringkondadest üle esimene Pinocheti-vaimustus (pärast aastakümneid kestnud ametlikku vihkamist). Teine ja kolmas Pinocheti-vaimustus langevad ajaliselt kokku Tšetšeeni sõdadega, mis arusaadavalt annab imetlusele sootuks teise maigu.

Ent nüüd ka mehest endast, kes kutselise sõjaväelasena pidas end Napoleoni imetlejaks (eks selles ole oma osa ka prantsuse, täpsemalt bretooni verel), ent rahuldus vahepealsetel aastatel ka sõjakolledži õppejõu ametiga. Tema naise kinnitusel olla ta pruudile teatanud, et loodab kunagi saada koloneliks, mille peale noorik soovitanud mõelda vähemalt sõjaministri ametile. Pinochet on tagantjärele tunnistanud, et temast sai antikommunist 1947-48 riigi põhjaprovintsis teenides, kuid fakt on ka see, et tema ülendamine pealinna Santiago de Chile komandandiks ja seejärel armee ülemjuhatajaks toimus Salvador Allende vasakpoolse valitsuse päevil ehk teisisõnu - temas ei nähtud ohtu.

Pärast 11. septembrit 1973 jäi üle vaid pealt vaadata, kuidas sünnib diktaator. Tänaseks on avalikustatud paljud riigipöördepäeva salvestused ja erinevalt teistest hunta liikmetest oli Pinochet see, kes nõudis presidendipalee pommitamist ja välistas Allende maalt väljasaatmise. Või sel aastal palju korratud tsitaat Pinochetilt jäljetult kadunud vaimuliku kohta: "Ta pole preester, vaid marksist. Ja marksiste tuleb piinata, et nad laulaksid õiget laulu."

Tegelikult taipas Pinochet suurepäraselt, mida ootas Vietnamis rappa läinud Valge Maja - kommunistide lüüasaamist -, ja nii sündiski CIA ja ajakirjanduse aktiivsel kaasalöömisel algul müüt kommunismiohust Tšiilis ja seejärel müüt selle kõrvaldamisest. Mõistagi polnud Allende kommunist (siis oleks seda ka tema parteikaaslastest kaks viimast Tšiili presidenti!), vaid tüüpiline sotsiaaldemokraat, keda Euroopas oli tollalgi küll ja küll - ent Ladina-Ameerika on ju ikkagi USA tagahoov. Pealegi oli arst Allende tohutu seaduskorra austaja, Ameerika kontinent aga teada-tuntud karmide meeste maa.

CIA kaasalöömine 1973. aasta riigipöörde ettevalmistamises ja Pinocheti ootamatult väljalöönud agarus kõigi oma vastaste kõrvaldamisel oli niivõrd avalik ja ennekuulmatu (1976 tapsid DINA agendid kaks Allende kaastöötajat koguni Washingtoni tänaval!), et USA Kongress oli sunnitud korraldama ametliku juurdluse ja langetama ajaloolise otsuse - CIA peab edaspidi Kongressi oma salaoperatsioonidest informeerima.

Pärast tolle lehekülje kirjutamist USA ajalukku tundis Pinochet end juba eriti kõva mehena ja lubas endale teinekord kiidusõnu isegi Fidel Castro aadressil (eriti suur ketserlus ametliku USA silmis) - näe, seisab rahvuslike huvide eest. Fideliga lähendas teda kindlasti üks omapärane detail - kuna Castro puhul on tegemist Ladina-Ameerika ainsa Comandante en Jefe'ga (sõna-sõnalt ülemmajor ehk spetsiaalselt Fideli jaoks mõeldud termin), siis Pinochet võttis endale 1981. aastal Capitan Generali (peakapten) tiitli, mida oli kandnud Tšiili riigi rajaja ja esimene diktaator (1817-23) iiri päritolu Bernardo O'Higgins ja mis tähistas nii riigi- kui armeejuhti.

Armeejuhi ametis õnnestus Pinochetil olla tervelt 25 aastat (1973-98), ent riigijuhi ametiga mängis elu, täpsemalt Tšiili rahvas, talle vingerpussi. Aasta oli siis 1989. Kommunism varises Euroopas, aga ka Ladina-Ameerika oli juba teine - kodusõda Kesk-Ameerikas ja diktatuurid Lõuna-Ameerikas olid minevik. Ja kuigi Pinocheti kaval plaan end veel kaheksaks aastaks presidendiks valada sisaldas vaid õrna võimaluse vastata teisiti, kasutati see ära ja 42 protsendi jah- ja 55 protsendi ei-häältega anti isehakanud rahvuse-päästjale teada, et mingu. Ja Pinochet läkski, sest armee jäi tema kamandada ja presidendi kohale oli võimalik leida sobiv mees. Esimene kord leitigi, ent juba järgmine president sai rahvalt nii kõva mandaadi (58 protsenti), et Pinocheti errusaatmine polnud enam mingi küsimus ja siis pöördus kõik tagasi sinna, kus oli enne 1973. aasta 11. septembri riigipööret.

Kuna Pinochet püsis hämmastavalt kaua võimul ja võimu läheduses ning palju kordasaadetust - nii õige kui vale - on ka seadustesse valatud, lisaks on liiga palju neid, kellelt enam ei saa midagi küsida, siis võib olla kindel, et mehe tegeliku osa hindamine Tšiili ajaloos seisab alles ees. Ja ikkagi on mulje, et koguhinnang tuleb pigem negatiivne, sest Pinocheti päevade julmus haakub väga raskelt Tšiili ühiskonna demokraatliku olemusega. Pinochetil läinuks märksa paremini, olnuks ta diktaator mõnes teises Ladina-Ameerika riigis.

Tšiili demokraatiast kõnelgu arvud. Riigi tänane poliitmaastik kujunes välja juba 1930ndatel ja selle saab jagada kolmeks üksteist arvestavaks osaks - vasakpoolsed (kus sotsialistid on alati edestanud kommuniste, sel sajandil pole aga kommunistid Tšiili parlamenti pääsenudki!), parempoolsed ja tsentristid. Viimaste eestkõnelejad on juba üle 40 aasta olnud kristlikud demokraadid. Demokraatia on aga Tšiilis ikka tähendanud rahva eelistuse austamist.

Just sellega seletub Salvador Allende võit 1970. aasta valimistel - Allende kogus 1 070 334 häält ehk 36,61 protsenti, parempoolne Alessandri 1 031 159 häält ehk 35,27 ja krist-dem Tomic 821 801 häält ehk 28 protsenti. Parlamendis toimunud teine hääletusvoor tegi Tomici toetatud Allendest presidendi (samamoodi sai 1958 presidendiks Alessandri, kes toona kogus 31,6 protsenti hääli Allende 28,9 vastu). Napp ülekaal aga loob probleeme ja võib juhtuda, et keegi on neist eluliselt huvitatud.

Täna on juhtunut arvestatud ja presidendivalimiste teine voor Tšiilis toimub samuti rahva osalusel. Detsembris 2005 olid jälle areenil kolm põhikandidaati - sotsialist Bachelet kogus 3,2 miljonit ehk 45,96 protsenti, parempoolne Pinera 1,8 miljonit ehk neljandiku ja tsentrist Lavin 1,6 miljonit ehk 23 protsenti. Jaanuaris 2006 kogus Tšiili esimene naispresident 3,7 ja tema konkurent 3,2 miljonit häält ning demokraatia toimib.