Verine pühapäev Tallinnas
Sügisel 1905 puhkes üle kogu Venemaa, ka Eestis, üldstreik. Olid ärevad ajad. Peeti miitinguid, hüüti elagu vabadusele, võeti sõna isevalitsuse vastu. 16. oktoobri videvikus kogunes Tallinnas Uuele turule suur rahvahulk. Inimesed olid rahumeelsed ja ootasid kannatlikult oma saadikuid linnavolikogust. Nõuti sõjaväeüksuste lahkumist linnast ja töölistest koosneva korrakaitse loomist. Politseid ja sõjaväge ei kardetud, sest Eestimaa kuberner A. Lopuhhin oli lubanud sel päeval koosolekuid pidada.
Tuli avati hoiatuseta
Äkki ilmusid turuplatsile jooksusammul 40-50 sõdurit, kes hargnesid ahelikku turukaubapoodidest reaalkooli suunas. Veel nüüdki ei osanud keegi midagi kahtlustada, kuigi soldatite ootamatu ilmumine tekitas ärevust. Aga inimesed uskusid kuberneri sõnasse.
Siis kõlaski nagu välk selgest taevast esimene kogupauk tiheda rahvamassi pihta. Iga kuul tabas. Seejärel teine ja kolmaski kogupauk. Inimesed sattusid paanikasse, püüdsid siia-sinna põgenedes oma elu päästa. Üle turuplatsi kajasid südantlõhestav kisa ja valukarjed.
“Naine langes, kuul rinnust läbi, mehe kõrvalt, sealsamas tabas kuul jooksu pealt rõõmsat poisikest. Tule andmine oli rahva parve peale niivõrt tihe, et mõningatel otse pead otsast ära kisti, ajud välja loobiti ja muud ihu liikmed purustatult maha pillutati. Koledamat pilti ei või ilmas enam olla,” kirjeldas ajaleht Uus Aeg.
“Terve turg oli täis lamajaid inimesi. Varsti kostsid oigamised. Ka mina tundsin tõuget rinda ja märg oli. Ütlesin oma kõrvallamajale Amalie Untile: “Ma olen vist haavatud.” “Ei või olla,” vastas ta, “ega nad inimesi ei lase!” Ka tema uskus Lopuhhini aususse ja soldatite inimlikkusse. Ei ole kerge pettuda ja usku kaotada. Ka siis, kui oma silmaga näed,” meenutas sotsiaaldemokraat Marta Lepp.
Hiljem küll levitati teadet, et rahvale anti viis minutit laialiminekuks. Kuid see oli kuberneri tagantjärele õigustus, sest niisugusest käsust polnud keegi kuulnud. Ja ega see päästnukski midagi – viie minutiga oli võimatu tuhandeil laiali minna. Pealegi oli turuplats halvasti valgustatud ning suur osa rahvast soldatite saabumist üldse ei märganudki.
Kolme lähedalt lastud kogupaugu tagajärjed olid õudsed. “Tapaplats oli nagu kõige koledam lahinguväli: vereojad, peaaju tükid, verest nõretavad riide tükid, mütsid, kalossid ja muud riidetükid, ümberringi südant lõhestavad nutjad inimesed,” kirjutas Mihkel Jürisson raamatus “Punased aastad Eestis”.
“Kole oli meie turg sellel puhul küll. Siin ja seal lamasid surnukehad hunnikute viisi, ja madalamatesse kohtadesse kogusivad suured vereloigud kokku,” kirjeldas Uus Aeg.
Haiglad haavatuist pungil
Pärast laskmise lõppu tühjenes Uus turg kiiresti. Maha jäid vaid surnud ja raskesti haavatud. Kellel oli kergem haav, pages omal jalul või talutati minema sõprade poolt.
“Mind talutati sest kohutavast paigast eemale. Nuteti ja sajatati. Ma vist ise sajatasin kaasa. Nägin üht naist selili lamavat, kellel aur käis suust välja. Iseäranis ähvardav ja õudne oli ta kübar peas. Ta oli surnud,” meenutas Marta Lepp.
Kõik linna haigemajad täitusid oigavatest ja veristest inimestest. Haiglast haiglasse jooksid meeleheitel omaksed, kes otsisid oma lähedasi. Turuplatsile jäänud raskelt haavatutele polnud aga abi võimalik anda. Vähemasti nii on väitnud Mihkel Jürisson. Kui terved haavatutele appi tõttasid, sulgesid soldatid neil tee. “Surnud ja poolsurnud visati ruttu kohale muretsetud vankrite peale ja viidi ära. Pärast leiti nad surnukambritest purustatud pealuudega.”
Öösel koristas sõjavägi oma tapatöö jälgi, kuid see käis nendel üle jõu. Varahommikul, kui rahvas hakkas sündmuskohta valguma, oli turuplats endiselt verega kaetud. Siin-seal vedeles veel isegi inimeste tükke. “Jälestust avaldas kogu see pilt inimese peale ja jälestust võis kõikide nägudelt näha,” võttis Uus Aeg inimeste tunded kokku.
Suurte summadena käis linnarahvas ka mõrvatöö ohvreid surnukuuris vaatamas. Langenute juures nuteti, avaldati põlgust, vannuti kättemaksu. Kuulid ei olnud ohvreid valinud, niites nii mehi, naisi kui ka lapsi. “Veikene poisikene lamas raamil, ameti poolest oli ta nähtavasti kingsepp, näpud olivad teisel alles pigised. Ta näol võis rõõmsat vallatust silmitseda. Kuul oli tema juures vististi niivõrd hästi oma tööd teinud, et poisike aega ei saanud ehmatadagi,” kirjeldas ajaleht.
Kuulid lahutasid õnnelikke perekondi. “Meest tabas kuul esmalt kaela, siis rinnust, nii et ta kohe surnult maha langes. Naist tabas kuul käe seest. Nüüd on naine kolme alaealise lapsega kodus haavapalavikus maas.”
Haiglad olid muutunud haavatute laagriks. Kel oli seotud pea, kel kael, kel muu. Ka siin surdi, sest arstid ei suutnud kaugeltki kõiki kuulidest lõhutud inimesi päästa.
“See on Tallinnale hoop, mis selle põlve rahva meelest ei unune,” võttis 16. oktoobri sündmused kokku Uus Aeg. Arvud olid masendavad. Vene soldatite kuulirahes kaotas elu 94 inimest, haavatuid oli üle 200. Ohvrid olid peamiselt eestlased.
Tsaarivõimu jõudemonstratsioon
Kas rahva tulistamine Uuel turul oli eksitus? Või tulistati esimesena hoopis sõjaväelaste pihta, nagu väitis kuberner? Ei usu. Sel saatuslikul õhtupoolikul pidasid kuberner Lopuhhini juures läbirääkimisi Tallinna linnapea Erast Hiatsintov ja linnanõunik Voldemar Lender. Tööliste saadikud nimelt olid nõudnud sõjaväe lahkumist linnast ning korra tagamiseks Tallinnas tööliste kaitsesalkade loomist. 14. oktoobri päeval olid Tallinnas alanud lõhkumised ja rüüstamised, mis kestsid kogu järgneva öö. Linnaelanikud olid selle mässamise ees kaitsetud, sest sõjavägi ei astunud sammugi rüüstamiste lõpetamiseks.
15. oktoobril õnnestus linnavalitsusel tööliste abiga siiski Tallinnas kord majja lüüa ning kuberner lubas seepeale sõjaväe linna tänavatelt ära kutsuda. Linna korrakaitse üle läksidki linnapea ja linnanõunik 16. oktoobri õhtupoolikul kuberneriga arutama. Tööliste saadikud aga läksid samal ajal uudist Uuel turul ootavale rahvale teatama.
Läbirääkimised katkesid õige kohe, kuna kuberner väitis, et talle just helistati ning teatati poodide lõhkumisest Viru tänaval. Hiatsintov ja Lender tõusid seepeale püsti ja lahkusid kiirustades. “Linna-ameti liikmed ei jõudnud veel minu juurest Raatuse majasse tagasi, kui suured tööliste salgad ennast linna keskkohta koguma hakkasivad. Üks salk hakkas Viru uulitsa poodide aknaruutusid lõhkuma. Selle peale sai sõjavägi kutsutud,” selgitas Lopuhhin päev hiljem.
Kui Tallinna linnapea ja linnanõunik kuberneri juurest tagasi jõudsid, ootas neid juba ees kohutav sõnum laskmisest Uuel turul. Selgus ka tõik, et ei Viru tänaval ega kuskil mujal pole midagi lõhutud. Kuberneri väide osutus valeks.
Linnavolikogu erakorralise koosoleku protokoll 18. oktoobrist ütleb, et “sel ajal ilmusivad äkitselt ja täiesti ootamatult linna uulitsatele sõjaväed, et luuletatud lõhkumist Viru ja Karja uulitsatel maha suruda. Kuna aga lõhkumist ülepea kusagil ei olnud, läksivad soldatid selle koha juurde, kus töölised ja teised linnaelanikud neid abinõusid arutasivad, milledega linna kaitsma peaks. Selle peale vaatamata, et mõned linnavolikogu liikmed hoiatusega sõjaväe-juhataja ohvitseri ja politsei-ametniku poole pöörata katsusivad, avati ilma ühegi hariliku hoiatuse ja märguandmiseta tule andmine kogupaukudega tööliste koosoleku peale.”
Niisiis oli lugu lõhkumistest Viru tänaval välja mõeldud selleks, et saada ajend liiga revolutsiooniliseks ja isepäiseks muutunud Tallinna rahustamiseks. Rahumeelset rahvahulka Uuel turul näidati ohtliku mässuarmeena. “Vene turu peale oli ennast õige suur tööliste hulk kogunud, mille juures nende keskel, kõrgema koha peal seisja kõneleja rahvast avalikule mässule välja kutsus,” selgitas Lopuhhin. Tema sõnul anti rahvahulgale viis minutit laialiminekuks, mille rahvas karjudes tagasi lükkas. Kõik see ei vasta tõele.
Veelgi küünilisem vale oli kuberneri selgitus, miks sõjavägi rahva pihta tule avas. “Rahva seast astus mees välja, kes ohvitserile lähenedes selle peale revolvrit laskis, aga mitte ei trehvanud. Peale selle saivad rahva seast sõjavägede peale mõned paugud lastud.” Kuberneri väite kohaselt oli tegu vaat et sõjaväe enesekaitsega.
Tapatöö mõte tuleb veel selgemalt välja hoiatusega kuberneri avalduse lõpuosas. “Nüüd saavad kõige järsumad abinõud käsile võetud; sõjaväed saavad iga korrarikkumise juures, mis salgad toime panevad, tuld andma. Rahvas ei pea ennast salkadesse koguma.” Niisiis oli Uuel turul tegu näitliku õppetunniga, julma ja ettekavandatuga. Eestlaste vabaduspüüded tuli juba eos lämmatada.
Eelmise Eestimaa kuberneri Aleksei Bellegarde’i väitel andis Lopuhhin diviisiülemale Voronovile korralduse peatada rahvahulk “kõigi kohalikul väeülemusel tarvitada olevate abinõudega”. Kuigi kuberner tahtnud peagi oma korraldust tühistada, oli see juba hilja. Veretöö järel põgenes Lopuhhin öösel salaja miinilaeval Helsingisse.
Ohvreid mattis terve linn
Kaks päeva pärast tragöödiat otsustas Tallinna volikogu Uuele turule mälestusmärgi püstitada ning turgu teises suunas laiendada. “Inimeste süda ei kannata seal paigal iga päev oma toiduaineid osta, kus nende vendade ja õdede veri nii suurel hulgal on voolanud,” põhjendas volikogu.
Esimene mälestusmärk, lihtne puust rist, püstitati turuplatsile kellegi tundmatu poolt juba 19. oktoobri varahommikul. Ristile oli kinnitatud punane plaat kirjaga “Langenud tööliste mälestuseks”. Samas oli teinegi punane plaat hoiatusega: “Äraneetud olgu see, kes selle risti julgeb ära võtta, enne kui parem ei ole üles pandud.”
Linna volikogu kaalus algul ka tapatöö ohvrite matmist ühishauda, kuid sellest loobuti. Küll anti iga inimese matmiseks 20 rubla toetust ning igale kannatanud perekonnale 5000 rubla. Niisamuti lubasid mitmed vabrikud oma hukkunud tööliste matusekulud kanda.
Tapatöö ohvrid sängitati Rahumäe mulda 20. oktoobril 1905. Juba kell pool kümme hommikul voolas rahvas Uuele turule ja peagi oli see inimesi pungil täis. Paljud olid roninud turuplatsi ümber kasvavate puude otsa ning lähemate majade katustele. Kell üksteist toodi turule puusärgid ja varsti hakkas matuserongkäik Rahumäe suunas liikuma.
“Niisugune matuserong oli esimene sarnane sündmus Tallinnas. 57 kirstu kanti rahvahulga ees, millele järgis terve linn. Kirstud olid Rahumäel, aga viimsed saatjad olid alles linnas – nii pikk oli see leinarong,” meenutas Marta Lepp.
Tõepoolest, saatmas oli terve linn. “Kui meie siin 50-60 tuhandest inimesest kõneleme, siis ei ole see vist mitte liig,” arvas Uus Aeg. Kõige ees kanti pärgi, nendega vaheldumisi lippe, mis olid leinalooriga kaetud. Neile järgnesid kirstud ja siis rahvas.
Rahumäe kalmistul pidas matusekõne Kaarli kiriku abipastor Rudolf Hurt. Ta mõistis veretöö hukka ja kutsus rahvast edasipüüdmisele – vabaduses edasitungimisele. Kuigi trükitud oli 25 000 laululehte, ei piisanud neist kaugeltki kõigile. Matmist toimetasid kolm kirikuõpetajat. Pärast ohvrite muldasängitamist peeti palju kõnesid, kuid rohkem kui kõned, kõnelesid pärgade lühikesed ja selged kirjad. “Nendele, kes vabaduse koidu eel langesivad.” “Vabaduse eest langenutele.” “Langenud vabaduse võitlejatele.” Tallinn ei matnud pelgalt võimude veretöö ohvreid, Tallinn mattis Eesti vabaduse nimel langenuid.
Matused kestsid kuni õhtuhämaruseni. “Sügisene päev hakkas lõpule jõudma – kadus linn silmaringist –, aga veel ei suutnud rahvas kõik oma vendade ja õdede haualt, keda ilmsüüta oma elu andsivad, lahkuda.”
