Verine sõda Kose-Uuemõisas
Sügisel 1804 anti välja uus Eestimaa talurahvaseadus, mis valmistas maarahvale suure pettumuse. Elu ei muutunud kergemaks, kuigi seda loodeti. Seetõttu tekkisid kuulujutud, et mõisnikud on ehtsa, keisri antud seaduse kõrvale toimetanud ja võltsitud seaduse asemele sokutanud. Suurimat viha sünnitas seadusepügal, mis pani talupoegadele öise rehepeksu kohustuse.
Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi Eestimaa seadusetekstis rehepeksu korraldus reguleerimata. Siinsed talupojad arvasid kaljukindlalt, et keiser Aleksander I keelas öise rehepeksu hoopis ära. Ei võinud ju keiser sundida päev läbi tööd rüganud inimest veel öösel mõisas reht peksma. See pidi olema mõisnike vemp. Nii otsustati oma õigusi kaitsta ja uuele “võltsseadusele” vastu hakata. Suurim vastuhakk toimus Kose-Uuemõisas ja seda on aegade vältel isegi sõjaks kutsutud.
Ei rehepeksule
11. septembril teatasid teosulased Kose Uuemõisa parunile von Tiesenhausenile, et nemad tänasest alates enam mõisas öösiti reht ei peksa. Kuigi von Tiesenhausen üritas manitsuste ja ähvardustega meeste meelt muuta, ei suutnud ta kõiki ümber veenda. Loo klaarimise lükkas mõisnik järgmisele päevale, lootes, et küll siis asjad laabuvad. Küll aga käskis ta mõisavalitsejal vangistada Kõlli Toomase, kes paruni arvates oli ässitaja. Tiesenhausen otsustas saata Toomase hommikul vahi all Tallinna ülekuulamisele.
Hommikul läkski valitseja ühes kolme vahimehega Toomast Tallinna viima. Nad olid mõisast jõudnud vaevalt kümmekonna versta kaugusele, kui kuulsid selja tagant kabjaplaginat. Hetk hiljem piirasid 40-50 ratsanikku nad ümber. Talupojad olid tulnud oma juhti – Eestimaa kuningat – päästma ning valitseja pidi suuremale jõule alla vanduma. Oli alanud mäss ja mitte ainult ühes mõisas, vaid see haaras kõiki Kose kihelkonna mõisaid.
Nädal hiljem saatis parun Tiesenhausen abipalve kubermangu valitsusele. Kuberner Langell omakorda informeeris sündmustest siseministrit. Kuigi kuberner palus saata Tallinnasse rahutusi maha suruma kasakapolgu, heitis Langell samas mõisnikele ette talupoegade liigset kurnamist, eriti öist rehepeksu. “Olen rääkinud mitme mõisnikuga, et nad sellest loobuksid. Nad on nõus, kuid arvavad, et praegu seda järeleandmist teha ei või, siis loeksid talupojad selle oma tõrkumise tulemuseks,” kirjutas kuberner.
Kuberner andis Lõuna-Harju haagikohtunikule von Vietinghoffile käsu läbi viia juurdlus ning mässu eestvedajad vahistada. Uudis Vietinghoffi saabumisest Kose-Uuemõisasse levis kulutulena ning naabermõisast Ravilast kihutas kohale 40 talupoega-ratsanikku. Nad sundisid kohtuniku lahkuma. “Kõlli Toomast, keda Tiesenhausen eestvedajaks peab, pole ma siiani tabada suutnud, sest et teised sulased teda alatasa ümbritsevad ja kaitsevad. Samuti on tabamata Tooma vabastajad,” kurtis Vietinghoff kubernerile. Kohtunik püüdis asjatult talupoegi manitseda, et muidu tuleb kuberner ise koos sõjaväega kohale.
Lahingu eelõhtul
Mihklipäeva õhtul, 29. septembril 1805, saabus Kose-Uuemõisasse kuberneri saadik parun Rosen, kellele pandi ülesandeks kord võimalikult rahumeelselt jalule seada ja vastuhaku ninamehed vangistada. Järgmisel hommikul jõudis kohale ka sajameheline väesalk. Nüüd otsustas Rosen talupoegade rahustamisega alustada. Kõigepealt kõneles ta talurahvakohtunikega ja taluperemeestega, püüdes nende abiga vastuhakkajate meelt muuta. See ei õnnestunud.
Samal ajal avanes Rosenile ehmatav vaatepilt. Üle lageda välja, Kuivajõe kõrtsi poolt, lähenesid mõisale kaigaste ja pikkade teivastega relvastatud talupojad. Rosen käskis soldatitel kohe asuda lahingukorda ja püssid laadida. Selle ajaga oli sulaste vägi juba mõisa rehe juurde jõudnud.
Rosen otsustas veel tüli rahumeelselt lahendada ja sammus talupoegadele üksi vastu. Ta hüüdis neile, et pange relvad maha, kui soovite läbirääkimisi pidada. Talumehed panidki kaikad ritta maha ja jagunesid kahte salka, ühes sada, teises ligi paarsada meest. Rosen lähenes suuremale salgale, pidas manitsuskõne ja küsis, mis on vastuhakkamise põhjus. Öine rehepeks ja võltsitud uus seadus, kõlas vastuseks.
Pinge aina kasvas. Miks on sõjavägi siia toodud, küsiti Rosenilt. Rosen ja temaga liitunud kaks ametimeest põhjendasid, et rahu ja korra jaluleseadmiseks ning sõnakuulelikele on soldatid vaid kaitseks, mitte kartmiseks. See silmakirjalik vastus talumehi ei rahuldanud. Kostis hüüdeid, et sõjavägi on mõisnikest ära ostetud. Rosen kaotas kontrolli enda üle ja virutas ühele hüüdjale kõrvakiilu. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta.
Rosen ühes kaaskonnaga pöördus tagasi. Lahingukäsku ta ei andnud, sest selle sõdurite hulgaga polnud võimalik talupoegi sisse piirata ja alistuma sundida. Pealegi oli sõduritel ainult kümme padrunit mehe peale. Seetõttu lähetas Rosen kohe käskjala kuberneri juurde, paludes võimalikult kiiresti kohale saata 200-300 meest ühes küllaldase lahingumoonaga.
2. oktoobri hommikul saabus kubernerilt vastus, mis tegi Roseni murelikuks. Langell teatas, et ta saab saata 50 kahurväelast ja 36 linnasõdurit. Kella kahe paiku pärastlõunal jõudis abivägi Kose-Uuemõisasse. Vastuhakkajail, kel olid vahipostid Tallinna maantee ääres väljas, ei jäänud see märkamata. Abiväge tuli ka talupoegadele, seda isegi Kose naaberkihelkondadest. Nüüd oli selge, et mõlemad pooled valmistusid lahinguks ja rahumeelsest kokkuleppest ei saanud enam juttugi olla.
Ohvitserile löödi kaikaga pähe
Mõisnike lisaväe saabumisest oli möödas vaevalt tund aega, kui talupoegade mitmesajameheline vägi Kuivajõe kõrtsi juurest mõisa poole liikuma hakkas. Sõjalippudena kanti ees kaht teiba otsa kinnitatud särgitükki. Rünnaku muusikat tegid kaks viiulit ja trummi löödi vanal ahjuuksel. Parun Rosen käskis osal kahurväelastel asuda mõisa kaitsele, ülejäänutel aga minna ahelikus talupoegadele vastu. Saja sammu kaugusel vastastest tuli viimast korda neid kutsuda üles relvi maha panema, keeldumise korral avada talupoegade pihta tuli.
Kapten Muškin otsustas siiski teisiti talitada. Ta viis oma väeosa paarikümne sammu kaugusele talumeeste ette ja astus ise kümmekonna mehe saatel veel mõned sammud edasi. Nüüd andis kapten talupoegadele käsu: relvad maha! Selleks ajaks olid talumehed moodustanud pika hõreda aheliku, mille taha keskele paigutati suurem tihe salk. Salgast kargas välja üks Harmi teosulane, heitis kuue seljast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta paludes kapteni kintse kaabata. Muškin tõukas mehe vasaku käega eemale ja käskis sõduritel anda esimese kogupaugu – Roseni käsku eirates üle talumeeste peade.
Samal hetkel tabas kaptenit hirmus teibahoop pähe ja ta varises teadvusetult maha. Üks talupoeg oli Muškinile märkamatult ligi hiilinud... Kõlas ka püssipauk ning allohvitser Filippov vajus kokku. See oli justkui rünnakusignaal. Kaigaste, kuue püssi ja ühe püstoliga relvastatud talumehed tormasid sõjakisaga sõdurite aheliku poole. Aheliku vasakul tiival ja keskel asunud sõdurid ei jõudnud püsse uuesti laadida ning aeti teivastega laiali. Paremal pool asunud soldatid aga avasid ründajate pihta tule.
Kui lahing oli kestnud üle poole tunni, tõmbusid talupojad haavatuid kaasa viies tagasi. Taandusid ka sõdurid. Mõisa juures hakati haavatutele abi andma. Möödus natuke aega, kui järsku märgati talumehi taas üle välja mõisale lähenemas. Parun Rosen kui endine sõjaväelane viis nüüd sõdurid ise tulijatele vastu. Nähes lahingukorras sõdureid, pöördusid talupojad tagasi. Nad saatsid käskjalad ümberkaudsetesse mõisatesse, aga ka Järvamaale ja isegi Põltsamaale abi järele.
Surnud ja raskelt haavatud toodi Roseni käsul peagi mõisasse. Hukkunuid omastele välja ei antud, vaid pandi rehe alla rahvale hirmutuseks välja. Hiljem maeti nad ilma kirstuta sohu kui “jumalakartmatud ja suurtes pattudes surnud isikud”.
Kose-Uuemõisas valitses hirm. Arvati, et kaua enam ei suudeta talumeeste rünnakutele vastu panna. Parun Rosen saatis käskjala Tallinna, paludes saata kasakaid ja isegi paar kahurit ühes kartetšilaengutega. “Kapten Muškin lamab teadvuseta, allohvitser Filippov on surnud, garnisoni sõduritest viis meest ja linnasõduritest sama palju haavatud. Talupoegadest on kuus surnud, üks raskesti haavatud,” kirjutas Rosen kubernerile. Kolm talupoega suri hiljem haavadesse. Haavatuid oli talupoegade seas rohkem, kuid need kas lahkusid ise lahinguväljalt või siis toimetati koju varjule. Kardetud rünnakut öösel siiski ei järgnenud.
3. oktoobril lagunes talupoegade vastasrinne laiali. Juba hommikul ilmusid mõisasse kuus Uuemõisa teosulast vabandustega, et neid ähvardustega sunniti mässama, ning palusid mõisahärralt andestust. Riburadamisi tuli kahetsejaid juurde. Parun Rosen hõõrus käsi, nüüd sai ta lõpuks eestvedajate jälile – andestuse saamiseks pidi olema avameelne.
Iga päev kirjutas Rosen sündmuste arengust kubernerile. Need ettekanded vahutavad vihast ja vaenust eestlaste vastu. “Eestlast tuleb pidada mitte loomaks, vaid inimeseks ainult tema inimpärase kuju tõttu,” vandus Rosen.
4. oktoobril jõudis mõisnikele pikisilmi oodatud abivägi kohale. Talupoegade vastu saadeti Tallinnast kaks kahurit, 170 madrust ja 100 grenaderi. See viis vastuhakkajailt viimasegi võitlustahte ja nad hakkasid mõisasse tagasi tööle minema. Olukord polnud siiski veel rahunenud – ka vastuhaku ninamehi poldud tabatud. Parun Rosen pani välja isegi pearahad. Kõlli Toomase tabajale lubati 50 rubla. Toomas, kes ei soovinud kellelegi juudateele asumist, ilmus ise mõisasse. Ta võeti vahi alla. 11. oktoobriks oli vastuhakk likvideeritud. Kreisikomissar Witte kandis maalt Tallinna jõudes kubernerile ette, et kõikjal valitseb eeskujulik rahu ja töömeeleolu.
Karistamine Raekoja platsil
Vastuhakus aktiivselt osalenud anti kohtu alla. Kose-Uuemõisa talumeeste süüd vaagis Harju meeskohus, Ingliste meeste eksimusi arutas Lääne meeskohus ja Karinu-Orina talupoegade patte Viru-Järva meeskohus. Kõik kohtuistungid toimusid Tallinnas Toompeal rüütelkonna majas. Karistused määrati süüaluste rohkusele vaatamata kiiresti. Rahutustest osavõtmise eest mõistsid kohtud süüdi 72 talupoega, kellele määrati karistuseks ühtekokku 1697 paari vitsu ehk 5091 hoopi. Peksule järgnes Siberisse või avalikele töödele saatmine ning kirikukari. Kõrgeim peksukaristus oli 40 paari vitsu. Näiteks Orina ja Karinu 22 talupojast määrati kõrgeim peksunorm koguni 15le.
Karistus tuli kohtuotsuse kohaselt täide viia linnas mõnel avalikul platsil, kus sünnib ümbruskonna rahva kogunemine. Kohaks valiti Tallinna turg (Raekoja plats) ja peksta tuli turupäeval kui kõige rahvarohkemal. Niisiis pidi peksmine ühtlasi olema rahvale hoiatavaks ja hirmutavaks etenduseks.
Protokollid karistamise läbiviimise kohta on paraku napisõnalised. Üksikasjalikumalt on kirjeldatud vaid Orina ja Karinu talupoegade peksmist 31. jaanuaril ja 5. veebruaril 1806. Pekstav talupoeg pandi kaelaraudadesse Tallinna raekoja seinal, milliseid tavaliselt kasutati naiste häbiposti paigutamiseks. Karistamise kohta on säilinud alamkohtu arve, mis on avaldatud koguteoses “Vana Tallinn” (1938). Peksjad olid, nagu selgub arvest, alamad politseinikud ehk büttelid. Kokku oli neid neli meest ja oma töö eest said nad 87 rubla, kuhu on sisse arvatud ka vitsapaaride hind.
1805. aasta talurahva rahutused ei toimunud üksnes Harjumaal, kuigi sellest ja eriti Kose Uuemõisa sündmustest on kõige rohkem kirjutatud. Oma õiguste kaitseks astuti peaaegu üheaegselt välja ka Läänemaal, Järvamaal ja Virumaal.
