Déjà-vu! Siniste silmade ja tahtejõulise näoga Igor eelistab kanda musta – kolm aastat tagasi kaotas ta oma isa, kes oli Muuga sadamaga seotud mees. Asjaga tegeles Interpol. Aga kuritegu jäigi avastamata.

“Ma ei kujuta ette, millised silmad on inimesel, kes on võimeline päästikule vajutama.” Igor usub klassikalise muusika tervendavasse jõudu, aga mitte politseisse. ”Öeldakse, et pärast 40 päeva lubatakse inimesel minna ja hakkab kergem. Loodan... Kuigi pärast isa ei ole siiani mingit vabanemist.” Igor nägi Veronikat haiglas kolm korda, hoidis tal käest kinni ja rääkis temaga, kuigi teadis, et Veronika teda enam ei kuule. Ja surnuaeda viis valged roosid – lootuse sümbolina.

Poiss korjab
kogemata kuuli üles

Reede, 7. oktoober 2005. Kreutzwaldi ja Narva maantee nurgamaja siseõu (vt skeemi). Õu on eraldatud raudvõrega – see asub täpselt Narva maantee väljasõidu vastas. Raudvõre juures seisab kaks inimest. Nende poolt hakkavad kostma lasud.

7.40. Veronika jõuab Narva maantee valgusfoorini. Nurgamajas elav Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimees Tiit Ottis väljub trepikojast. Ta läheb õue kaugemasse nurka prügi viima. Veronika ületab tänava. Tiit Ottis pöördub tagasi oma trepikoja suunas ja siseneb Kreutzwaldi tänava poolsesse kangialusesse, mille kaudu sõidavad tavaliselt autod.

7.44. Veronika jõuab kangialusega kohakuti. Ta kõnnib teisel pool Kreutzwaldi tänavat. Tapja tulistab. Kolm esimest kuuli tabavad seina kaugemat serva Ottise peast kõrgemal. Neljas lendab samuti Ottise peast üle, möödub kangialuse nurgast, suundub üle tänava. Kuuli lennukõrgus langeb. Veronika pöörab veidi pead laskude suunas. Kuul läbib tüdruku pea. Veronika kukub tänavaäärse plangu poole.

Kooli minevad poisid, sündmuse tunnistajad, kuulevad laske ja põgenevad Narva maanteele nurga taha. On õudne. Tiit Ottis jookseb üle tänava, kukkuva tüdruku juurde.

Tänava servas pidurdab järsult oma auto keegi vene mees. Tema teab täpselt, mis on tulistamine – ta teenis Afganistanis. Mees jookseb autost välja tüdruku juurde. Poisid kutsuvad nurga taga välja kiirabi ja kuulevad, kuidas mehed räägivad segamini vene ja eesti keeles.

Afganistanis teeninud mees lahkub sündmuskohalt enne politsei ja kiirabi saabumist. Poisid räägivad politseile, kes mida kuulis, ja lähevad laiali. Hiljem tunnistab Ottis, et tulistati teda.

Pärast esimest tundi saab Igor teada, mis Veronikaga juhtus. Ta läheb koos teiste klassikaaslastega sündmuskohale, kus ei ole enam ei kiirabi ega politseid. Pooleldi alateadlikult võtab ta taskust salvrätiku ja tahab selle kasta tänaval olevasse vereloiku, mõeldes: “Jäägu mulle vähemalt tema veri.” Koos verega satub salvrätikusse kuul, mille külge on jäänud Veronika juukseid.

12. oktoober 2005. Päev pärast Veronika surma. “Ma sooviksin, et Veronika süda siirataks kellelegi. Öeldakse, et see, kellele süda siiratakse, saab kaasa midagi hukkunust,” tunnistab Veronika isa Vadim Dari (38). Paraku ei tehta Eestis südamesiirdamisi.

Helistatakse Hispaaniast – seal vajatakse südant. Kuid helistaja on vahendusfirma. Asi lõhnab raha järele, tähendab, et keegi soovib südant osta. Kuid Vadim Dari ei taha oma tütre organite eest raha. Ega soovi, et mingid vahendajad selle pealt teeniksid. Sellepärast päästab Veronika nelja kohaliku inimese elu ning tema süda ei sõida Hispaaniasse.

See-eest sõitsid kunagi Saksamaale tema joonistused. Veronika kavatses õppida arhitektuuri ja disaini. Ta oli pikka aega ühe kohaliku kunstniku juures õpilaseks. Tema piltide kohta ei öeldud, et “need on ilusad” – kunstnike ringis peetaks seda halvaks tooniks. Tema piltide kohta öeldi: “Need elavad.”

Politseil on juhtunu kohta ligi 30 versiooni. Möödunud nädalal räägiti avalikult neljast peamisest.

Esimene versioon.
Veronika teadis midagi

See versioon seletab küll tulistamise tagajärge ja Veronika surma, kuid tekitab järgmisi küsimusi. Kas 16aastane koolis hästi edasijõudev tüdruk võis teada midagi niisugust, mille pärast ta tuli tingimata tappa, mitte aga näiteks lihtsalt teda hirmutada? Miks mõrtsukas kasutas nii keerulist skeemi (tara, siseõu, ootamine, kuni tüdruk jõuab kangialuse vaatevälja)? Miks riskiti ja tulistati nii suurelt kauguselt? Kui Veronika midagi teadis, siis miks tema käitumises ei olnud viimasel ajal märgata mingeid muudatusi?

13. oktoober 2005. Vadim Dari valib surnuaial kohta. Koht, kuhu sängitatakse Veronika, oli ainuke, kus kostis linnulaulu. Ta ei võta ühe, vaid kaks kõrvuti platsi. Ühe Veronikale. Teise endale.

15. oktoober 2005. Laupäeva hommik. Kell 11.00 Pärnamäe kalmistul. On külm ja rõske, aga ei saja. Saabub kaks bussi kooli õpilastega. Matustel on kohal Falcki turvamehed.

“See on pigem korra tagamiseks. Oli teada, et kohale tuleb palju lapsi,” selgitab Vadim. “See ei ole minu idee. Kool soovis seda.”

Veronika lamab avatud kirstus. Ta on riietatud pruutkleiti. Kristlike traditsioonide järgi maetakse neitsina surnuid kui Kristuse pruute. Peaaegu keegi ei räägi. Õhk kajab Veronika vanaema katkematust nutust. Kohale on tulnud ka tunnistaja – Afganistanis teeninud mees. Ta astub Veronika isa juurde ja avaldab kaastunnet.

Kohal on ka selle 35aastase mehe naine, kellele samal nädalal siirati Veronika neer.

16. oktoober 2005. Järgmisel päeval surnuaeda tulnud isa avastab, et kõige ilusamad pärjad on ära varastatud. Ta hakkab iga päev surnuaias käima ja tasandab iga kord kääpa ümber liiva. Talle ei meeldi, kui see on ära tallatud.

Teine versioon:
kättemaks isale

Ekspress: “Tere. Kas ma tohin esitada teile mõned küsimused?”

Veronika isa: “Minu telefoni kuulatakse pealt. Saame parem kokku.”

Veronika isa – mitte kuigi pikka kasvu, aga tugeva kehaehitusega mees. Selged hallikassinised silmad. Saanud teada, et tütre olukord on lootusetu, pakkus ta ise tütre organeid siirdamiseks. Ta oli vaoshoitud nii haiglas kui ka matustel.

Pirita Top Spas arutavad naised elavalt hiljutisi sündmusi. Keegi ütleb teravalt: “Põhjus oli isa ja tema tegevus.” Sündmuse ümber hakatakse kerima kuulujutte. Need liiguvad ka koolis.

Vadim Darit jälgib politsei, sest teine versioon on kättemaks Veronika isale.

Hotell Olümpia. Esimese korruse kohvik. Vadim istub, jalg üle põlve. Ta vaatab otse silma, vahetevahel naeratab. Suitsetab palju – ta hakkas suitsetama pärast tütre surma.

Vadim Dari tegutseb transiidiäris. Keskmise suurusega firma AAA-Trans AS veab kaupa Euroopast läbi Eesti Venemaale. Vadim vastutab firma tehnilise poole, s.t autode seisundi eest. Ta on mehaanik. Elab tavalises Lasnamäe korteris. Eestis tal eriti sõpru ei ole. Pärast Veronika surma on ta lõpetanud suhtlemise veel mõnega neist.

“Ma ei kommenteeri neid versioone. Kuid kui politsei hakkab mind süüdistama, siis ma mõtlen, kuidas toimida. Mind ei ole keegi ähvardanud – ei enne ega pärast seda. Mul ei ole ei materiaalseid ega moraalseid võlgu. Aga esialgu ma ootan ära. Ja püüan oma käitumisega politseid mitte segada. Las nad töötavad oma versioonide kallal.”

Mõned aastad tagasi läks Vadim Dari naisest lahku. Neil oli kaks tütart – Veronika ja Regina. Lapsed valisid ise, kelle juurde nad jäävad. Vanem tütar jäi isaga. Vadim Dari väline rahu lööb kõikuma alles küsimuse peale: “Kas te oma tütre viimaseid sõnu mäletate?”

“Jah... Aga ma ei saa neid välja öelda.” Tema silmadesse valguvad pisarad. Vastu ootusi on ta nõus kõnelema. Tagant torkimata ja pikalt. Näib, nagu hakkaksid mõtted ühel hetkel voolama nagu jõgi.

“Ma näen unes kedagi jõhkra olemisega meest, aga ma näen teda iga kord üksnes õlgadeni. Mul ei õnnestu näha tema nägu.” Politsei ei ole ei alguses ega ka hiljem näidanud Vadim Darile fotorobotiga tehtud pilti. “Ja veel näen unes haudu. Mitte Veronika oma, vaid lihtsalt haudu.”

Vadim on ennast töösse matnud. Tuleb koju alles õhtul 10 paiku. Kuriteo versioonidest rääkida ei taha. Seda, mida kirjutab ajakirjandus, ei loe.

“Vabandage, aga te ise tapjat ei otsi?”

“Ma ei ole iseenda vaenlane.”

“Te siis ei otsi?”

“Mul on veel üks tütar. Ma ei otsi. Ma olen ooterežiimil.”

Vadim Dari juured on Osseetias. See on Kaukaasia. Mägilastel on tapmise puhuks omad seadused.

Versioon kättemaksust isale ei tekita vähem küsimusi. Kas tütre tapmise skeem ei ole siiski liiga keeruline? Miks isa elu ja tema äriasjad ei ole pärast “kättemaksuaktsiooni” sugugi muutunud? Miks maksti kätte tapmisega – see on ju finaal. Oluliselt enam oleks mõjunud tüdruku teistsugune (füüsiline) mõjutamine. Ja lõpuks, tüdruk jäi tol hommikul maha oma tavalisest bussist. Kas kurjategijad võisid seda tõesti teada ja ootasid vaikselt, kuni ta ilmus tänaval nende vaatevälja?

Kolmas versioon:
tulistati ärimeest

Tiit Ottise elu kallale kippumine oli üks esimesi ja kõige valjemini kõlanud versioone. Kuidas ärimees ennast üleval peab?

65 000 kroonise palgaga ei ole Tiit Ottis sugugi Riigi Kinnisvara kõige tähtsam isik: põhiasjades langetab otsuse ettevõtte nõukogu. Alguses kinnitab Tiit Ottis valjuhäälselt, et tulistati teda. Ottisele antakse kaitse. Hiljem avaldab ta, et võibolla ei tulistatud siiski teda. Ta teatab, et kavatseb ametist tagasi astuda, kuid siis sumbub ka see jutt. Intervjuude põhjal on näha, kuidas tema seisukohad juhtunu suhtes pidevalt muutuvad.

Teisel ja kolmandal nädalal ujuvad pinnale firma tegevust puudutavad skandaalsed üksikasjad. Nende hulgas on eriti huvipakkuvad:

– Tiit Ottise konfliktne isik ning tema tülid mõnede endiste klientide ja töötajatega (millest mõni on jõudnud koguni kohtusse);

– ühele Narva ehitusettevõttele tasumata jäänud töö;

– mõned nädalad enne juhtunut arutluse all olnud teema, kas Riigi Kinnisvara ASi on üldse vaja.

Kaks nädalat püsib Ottise nimi ajakirjanduse huviorbiidis. Teine ja kolmas punkt lahustuvad ajapikku selliste avalduste varjus nagu “Ottis lahkub ametist”. Mees on oma ametipostil edasi. Hiljem võtab ta tagasi ka kõik politseile antud tunnistused.

Kolmandal nädalal pärast tüdruku surma lõpetas karjumise Veronika lemmik – valge angoorakass Ksjuška. Igor ei suuda seniajani minna mööda Priisle kauplusest, kust nad käisid tütrega kassitoitu ostmas.

Vadim Dari läheb kooli ja palub õpetajaid, et need ei teeks mingil juhul hinnaalandust Veronika nooremale õele – tumedapäisele, kuid sama päikeselisele 7. klassis käivale Reginale.

Ottise ründamise versioon tekitab jällegi küsimusi. Miks teda ei tulistatud siis, kui ta oli teel prügikonteinerite juurde? Miks tal lasti prügi kõiges rahus ära visata? Palgalised tapjad viivad asja alati lõpuni, miks mitte seekord? Miks valiti mehe ründamiseks hommikune tipptund ja käidav tänav, mitte aga näiteks öö ja trepikoda, kus oleks olnud vähem tunnistajaid? Ja lõpuks, miks tulistati kõrgelt üle Ottise pea?

Hotell Olümpia esimese korruse kohvik.

“Mina kui võimalik versioon olen maha tõmmatud.” Veronika isa ütleb seda kui enesestmõistetavat.

“Mis te arvate, kas sihiti Veronikat?”

“Ei.”

“Siis Ottist?”

“Üle tema pea?... Versioonide püstitamine on politsei rida.”

Neljas versioon:
tappa ei tahetudki kedagi

Juba esimesel nädalal kerkis üles veel kaks versiooni: esimene, et taheti lihtsalt hirmutada, ja teine, et tegemist oli tavalise huligaansuse või kellegi omavahelise arveteklaarimisega.

Huligaansuse versioon jätab lahtiseks küsimuse, miks olid kuulid sihitud ühte kindlasse suunda. Ja veel. Tegemist on sedavõrd jultunud ja avaliku tapmisega (tipptund, koolitee, kesklinn, 16aastane tüdruk), et politsei auasi on tapjad üles leida. Ja kas meie politsei ei oleks siis võimeline tabama mingeid huligaane juba esimestel päevadel?

On veel viies versioon: see oli osav manööver, šõu. Näiliselt ohtlik relvaetendus, mis pidi rõhutama mõne asjaosalise positsiooni. Sellisel juhul oleks Veronika lihtsalt juhusliku kuuli ohver. Selles etenduses ei olnud ohvreid ette nähtud. Keegi soovis tõestada oma üleolekut või tähelepanu milleltki muult kõrvale juhtida. Või pidi tipptunnil toimunud tulistamine kedagi tugevasti hirmutama ja sundima kiiremas korras langetama vastavaid otsuseid?

Seda versiooni küsimused ümber ei lükka. Seda kinnitab inimeste käitumine tragöödia toimumise ajal (vt skeemi).

Praeguseks keeldub Tiit Ottis seda teemat kommenteerimast. Ütleb, et tal ei ole midagi lisada. Ta ei käinud Veronikat haiglas vaatamas ega ole otsinud kontakti tema isaga.

Veronika isa tõstis tütre toas mööbli ümber. Selleks, et tuppa pilku heites mitte eksida ja uskuda, nagu oleks tütar seal.

Pühapäeval, 13. novembril oli ­isadepäev. Isa ja tütar said väga hästi läbi. Muusikutest armastas tüdruk Shakirat. Tõlkis vene keelde tema laulu “Such a Good Girl”.

40 päeva surmast

Veronika Dari nimes on tervelt kolm sümbolit: VERA – usk, NIKA – võit ja DAR – kingitus. 19. novembril saab 40 päeva tema surmast. Ristiusu järgi siirdub inimese hing sellel päeval taeva rahusse. Kõik Veronika asjad jagatakse tema sõbrataridele ja sugulastele. Haualt korjatakse ära kõik lilled. Nii näeb ette VERA (usk).

“Tõde on nagu õli – uputa teda, kuidas tahad, ikka tõuseb pinnale. Tuleb ainult oodata.” Ja Vadim Dari süütab veel ühe sigareti.