Kallis kroonu leib
Eesti sõjaväel tuli 1920.-1930. aastatel pahatihti oma arengukavasid teha mitte vajadustest, vaid rahalistest võimalustest lähtudes. Veel enne majanduskriisi lühendati rahapuudusel teenistusaega, kui uue Kaitseväeteenistuse seadusega kehtestati 1. oktoobrist 1928 sundusliku tegevteenistuse kestuseks 12 kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 18 kuud kõigis teistes väeliikides (1920. aastate algul oli teenistusaeg 18-24 kuud).
Ühes muude ümberkorraldustega loodeti kaitseväe isikkoosseisu ülalpidamiskulusid vähendada umbes miljon krooni aastas. Kuigi armeed vähendati 18 171 mehelt 15 593 mehele, oodatud kokkuhoidu paraku ei tulnud.
Millest koosnes toona Eesti sõjavägi? Jalaväes oli kaks jalaväerügementi ja 12 üksikut jalaväepataljoni. Suurtükiväes oli viis suurtükiväegruppi. Ratsaväes oli Ratsarügement. Soomusväes oli kaks soomusrongirügementi ja Auto-tankirügement. Inseneriväes oli Sidepataljon ja Pioneeripataljon. Lennuväes oli kolm lennuväedivisjoni, eraldi Lennubaas ja Lennukool. Mereväes olid Merejõudude Staap, Merejõudude baas, Merelaevastiku divisjon, Peipsilaevastiku divisjon, Merekindluste Staap ja kolm merekindluste komandantuuri.
Õnn oli see, et kolmekümnendatel oli Eesti meeste tervis parem kui nüüd. Muidu olnuks neid kõiki väeüksusi võimatu mehitada. Kui 1933. aastal tunnistati kutsealustest kõlbmatuks 10,6 protsenti, siis 1937. aastal oli neid veelgi vähem - vaid 8,2 protsenti. Ka oli enamik noormehi kehalistelt näitajatelt tugevad või väga tugevad, nõrku või väga nõrku oli kõigest kuus-seitse protsenti. Kokkuvõttes sai aastatel 1935-38 teenima võtta isegi 80-90 protsenti kutsealustest - ­selle peale saab praegu meie kaitsevägi vaid nukralt ohata.
Neile hiilgavatele näitajatele vaatamata kummitas Eesti sõjaväge ajateenijate puudus. Eriti hull oli kolmekümnendate algul, kui majanduskriisi tõttu lühendati ajateenistust jalaväes, suurtükiväes ja soomusrongidel 9 kuuni, ratsaväes 11 kuuni ja mereväes 15 kuuni. Tulemuseks oli väeosade alakomplekteeritus ja väljaõppe puudulikkus. Varasema 10 678 ajateenija asemel tuli leppida vaid 8770ga.
Majanduskriisi möödudes tuli aga uus häda - Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aastate väike sündimus, mis jälle ei võimaldanud vajalikku kutsealuste arvu kokku saada. 1934. aasta rahvaloendus ei tõotanud midagi head: järgnevaks 16 aastaks näitas see vaevu 8000 noort meest aastas. Ja sedagi oli raske saavutada. Nii oli 1930. aastate keskel Eesti kaitseväes kokku 4000 meest vähem, kui vajati. Ja Teise maailmasõja algul septembris 1939 oli ajateenijate puuduse tõttu vajaka 3145 meest. 
Kõik see sundis kaitseväge pidevalt laveerima ajateenistuse pikkusega. Nii näiteks kestis teenistus jalaväes 1928. aastal 12 kuud, 1933. aastal 9 kuud ja 1939. aastal juba 18 kuud. Mereväes oli see veelgi pikem, vastavalt 18, 15 ja 18 kuud. Niisama erinevad olid ajateenistusse võtmise ajad: jalaväes, suurtükiväes, soomusrongidel ja sideväes 1. märts, 1. juuli ja 1. november; ratsaväes ja mereväes 1. aprill ja 1. november; Auto-tankirügemendis 1. jaanuar ja 1. september.
Ajateenistust oleks veelgi pikendatud, nagu seda tehti mujal Euroopas, kuid see oleks hakanud mõjutama Eesti kui riigi toimimist. Nii tõdes kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner 1936. aastal: "Meil oleks seda aga raske teha, sest teenistusaja pikendamine koormaks eelarvet ja tõmbaks ära maalt hulk tööjõudu."
Kolm aastat hiljem oli olukord Euroopas muutunud nii ähvardavaks, et maa tööjõu üle polnud enam kellelgi aega muretseda. Pärast kallaletungi Poolale soovis kindralleitnant Nikolai Reek septembris 1939 ajateenistust pikendada 30 kuuni, Laidoneri arvates piisas ka 24kuulise teenistuse kehtestamisest.

Ei saanud läbi õnnetusteta
Jalaväelane teenis kõigepealt kolm kuud noorsõdurina jalaväe kaadripataljonis ja seejärel ülejäänud üheksa kuud katterügementides või teistes üksustes. Ratsaväes ja suurtükiväes oli noorsõduri väljaõpe neli kuud. Ajateenistuse pikenemisega 1939. aastal pikenes ka noorte väljaõppeaeg kolmelt kuult neljale.
Lühidalt, kuid täpselt on tolleaegset ajateenistust meenutanud hilisem kirikuteener Herbert Rauba. "10. mail 1933. a arvati mind Võru kaitseväe teenistusse. Ilmusin Tallinna sidepataljoni teenistusse 2. novembril 1933. a. Kohale jõudes algas kohe juuste maha ajamine, sest noorteajal ei lubatud pikki juukseid kanda. Noorteaeg kestis kolm kuud. Igal tööpäeval olid õppused Ülemiste järve ääres liivamägedes, täpsus- ja lahinglaskmised Valdeku laskerajal.
Noorte kompanii - koosseisus kolm rühma - koridoris toimus igal õhtul loendus, mis lõppes alati Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Kell kümme õhtul algas öörahu.
Noorteaja lõppedes ülendati kõik reameesteks ja viidi üle vastasmajja õppekompaniisse. Vastavalt soovile võis valida kas telefoni-, telegraafi- või raadioklassi ­rühma. Mina valisin telegraafiklassi. Mõni jäi siiski ka tallimeheks, hobusesöötjaks ja -puhastajaks. Pärast õppekompanii lõpetamist saadeti kõik Eesti linnadesse laiali vastavalt omandatud erialale. Minu töökohaks sai Tallinna kaitsevägede staap Pagari tänaval, olin seal telegraafi valveteenistuses ajateenistuse lõpuni.
27. oktoobrist 1934. a arvati mind käsutusväkke (reservi). Ajateenistusest sain eluks ajaks kaasa pahe - suitsetamise, mille põhjustas ilmselt öistel valvekordadel kujunenud harjumus."
Noortega juhtus sõjaväes ka õnnetusi, neist kõige rängem toimus 14. juunil 1934 Valdeku laskeväljal jalaväe aspirantidega (reservohvitseri kandidaadid). Need noorukid olid läbinud kahekuulise noorsõduri aja ja õppisid parajasti Sõjakoolis. Tol saatuslikul päeval oli taktikaline lahingõppus, mille lõppedes jäid kuulipilduja kompanii aspirandid väljale laskelaengute kestasid kokku korjama. Johannes Kattai aga leidis kestasid otsides hoopis lõhkemata 57 mm granaadi.
Vaatamata keelule korjas ta selle üles ja viis teistele näha, kuna niisugust granaati polnud ta varem näinud. Kui ohvitserid seda märkasid, käskisid nad kohe Kattail granaadi ära viia ja maha matta. Ka teised aspirandid ütlesid: "Vii ära, see võib lõhkeda." Kattai pillas aga granaadi maha ja kohe kõlas ka plahvatus. Tulemuseks oli üheksa hukkunut.
Kirjanik Lindsaarel on õigus, et igasugust relva tuleb kõigepealt tundma õppida, enne kui seda näppima minna. Ja mitte ainult püssi. "Te saite endale kaaslase, mille eest tuleb hoolt kanda, kuid samuti teda usaldada. Ta ei jäta teid hätta, kui ta eest korralikult hoolitsete ja teda usaldate. See on nüüd teie parem sõber, sest sõdur ilma püssita on poolik. Aga selle sõbra nõrkusi ja häid külgi tuleb enne tundma õppida."

 Kirjutamisel on kasutatud Urmas Salo magistritööd "Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal".

Kuni 1928. aastani võis aega teenida ka Allohvitseride Koolis Tallinnas, mille lõpetamisel saadi allohvitseriks. Need omakorda hakkasid väeosades kasvatama ja õpetama ajateenijaid. Siin avaldatavad fotod on pärit 1920. aastate teisel poolel Allohvitseride Koolis aega teeninud Johannes Veske fotoalbumist.