12.12.2008, 00:00
Vesi ja vile
Kahe-kolmekümnendatel aastatel kestis ajateenistus Eesti kaitseväes aasta kuni kaks.
“Valvel! Vabalt! Kohendu!
Noor Hütt!”
“Mina, härra allohvitser.”
“Te käite
nagu unes; kühm seljas ja muudkui mõtleb omaette. Sõdur ei
mõtle, vaid täidab käsku.”
“Just nii,
härra allohvitser.”
Nii kirjeldas 1930. aastate Eesti
kaitseväes noortele tehtud mahvi kirjanik Peeter Lindsaar.
Toona sõltus Eesti armee tugevus ja valmisolek paljuski just
ajateenijatest. Nagu nüüdki, oli ka siis kaitseväe arenguteel
kaks komistuskivi: rahapuudus ja ajateenijate nappus.
Kallis kroonu leib
Eesti sõjaväel tuli
1920.–1930. aastatel pahatihti oma arengukavasid teha mitte vajadustest,
vaid rahalistest võimalustest lähtudes. Veel enne majanduskriisi
lühendati rahapuudusel teenistusaega, kui uue Kaitseväeteenistuse
seadusega kehtestati 1. oktoobrist 1928 sundusliku tegevteenistuse kestuseks 12
kuud jala-, ratsa- ja suurtükiväes ning 18 kuud kõigis teistes
väeliikides (1920. aastate algul oli teenistusaeg 18–24 kuud).
Ühes muude ümberkorraldustega loodeti kaitseväe
isikkoosseisu ülalpidamiskulusid vähendada umbes miljon krooni
aastas. Kuigi armeed vähendati 18 171 mehelt 15 593 mehele, oodatud
kokkuhoidu paraku ei tulnud.
Millest koosnes toona Eesti
sõjavägi? Jalaväes oli kaks jalaväerügementi ja 12
üksikut jalaväepataljoni. Suurtükiväes oli viis
suurtükiväegruppi. Ratsaväes oli Ratsarügement.
Soomusväes oli kaks soomusrongirügementi ja
Auto-tankirügement. Inseneriväes oli Sidepataljon ja
Pioneeripataljon. Lennuväes oli kolm lennuväedivisjoni, eraldi
Lennubaas ja Lennukool. Mereväes olid Merejõudude Staap,
Merejõudude baas, Merelaevastiku divisjon, Peipsilaevastiku divisjon,
Merekindluste Staap ja kolm merekindluste komandantuuri.
Õnn
oli see, et kolmekümnendatel oli Eesti meeste tervis parem kui
nüüd. Muidu olnuks neid kõiki väeüksusi
võimatu mehitada. Kui 1933. aastal tunnistati kutsealustest
kõlbmatuks 10,6 protsenti, siis 1937. aastal oli neid veelgi vähem
– vaid 8,2 protsenti. Ka oli enamik noormehi kehalistelt näitajatelt
tugevad või väga tugevad, nõrku või väga
nõrku oli kõigest kuus-seitse protsenti. Kokkuvõttes sai
aastatel 1935–38 teenima võtta isegi 80–90 protsenti
kutsealustest – selle peale saab praegu meie kaitsevägi vaid
nukralt ohata.
Neile hiilgavatele näitajatele vaatamata
kummitas Eesti sõjaväge ajateenijate puudus. Eriti hull oli
kolmekümnendate algul, kui majanduskriisi tõttu lühendati
ajateenistust jalaväes, suurtükiväes ja soomusrongidel 9 kuuni,
ratsaväes 11 kuuni ja mereväes 15 kuuni. Tulemuseks oli väeosade
alakomplekteeritus ja väljaõppe puudulikkus. Varasema 10 678
ajateenija asemel tuli leppida vaid 8770ga.
Majanduskriisi
möödudes tuli aga uus häda – Esimese maailmasõja ja
Vabadussõja aastate väike sündimus, mis jälle ei
võimaldanud vajalikku kutsealuste arvu kokku saada. 1934. aasta
rahvaloendus ei tõotanud midagi head: järgnevaks 16 aastaks
näitas see vaevu 8000 noort meest aastas. Ja sedagi oli raske saavutada.
Nii oli 1930. aastate keskel Eesti kaitseväes kokku 4000 meest vähem,
kui vajati. Ja Teise maailmasõja algul septembris 1939 oli ajateenijate
puuduse tõttu vajaka 3145 meest.
Kõik see sundis
kaitseväge pidevalt laveerima ajateenistuse pikkusega. Nii näiteks
kestis teenistus jalaväes 1928. aastal 12 kuud, 1933. aastal 9 kuud ja
1939. aastal juba 18 kuud. Mereväes oli see veelgi pikem, vastavalt 18, 15
ja 18 kuud. Niisama erinevad olid ajateenistusse võtmise ajad:
jalaväes, suurtükiväes, soomusrongidel ja sideväes 1.
märts, 1. juuli ja 1. november; ratsaväes ja mereväes 1. aprill
ja 1. november; Auto-tankirügemendis 1. jaanuar ja 1. september.
Ajateenistust oleks veelgi pikendatud, nagu seda tehti mujal Euroopas, kuid
see oleks hakanud mõjutama Eesti kui riigi toimimist. Nii tõdes
kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner 1936. aastal: “Meil
oleks seda aga raske teha, sest teenistusaja pikendamine koormaks eelarvet ja
tõmbaks ära maalt hulk tööjõudu.”
Kolm aastat hiljem oli olukord Euroopas muutunud nii ähvardavaks, et maa
tööjõu üle polnud enam kellelgi aega muretseda.
Pärast kallaletungi Poolale soovis kindralleitnant Nikolai Reek septembris
1939 ajateenistust pikendada 30 kuuni, Laidoneri arvates piisas ka 24kuulise
teenistuse kehtestamisest.
Ei saanud läbi
õnnetusteta
Jalaväelane teenis
kõigepealt kolm kuud noorsõdurina jalaväe kaadripataljonis
ja seejärel ülejäänud üheksa kuud
katterügementides või teistes üksustes. Ratsaväes ja
suurtükiväes oli noorsõduri väljaõpe neli kuud.
Ajateenistuse pikenemisega 1939. aastal pikenes ka noorte
väljaõppeaeg kolmelt kuult neljale.
Lühidalt, kuid
täpselt on tolleaegset ajateenistust meenutanud hilisem kirikuteener
Herbert Rauba. “10. mail 1933. a arvati mind Võru kaitseväe
teenistusse. Ilmusin Tallinna sidepataljoni teenistusse 2. novembril 1933. a.
Kohale jõudes algas kohe juuste maha ajamine, sest noorteajal ei lubatud
pikki juukseid kanda. Noorteaeg kestis kolm kuud. Igal tööpäeval
olid õppused Ülemiste järve ääres liivamägedes,
täpsus- ja lahinglaskmised Valdeku laskerajal.
Noorte kompanii
– koosseisus kolm rühma – koridoris toimus igal õhtul
loendus, mis lõppes alati Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Kell
kümme õhtul algas öörahu.
Noorteaja
lõppedes ülendati kõik reameesteks ja viidi üle
vastasmajja õppekompaniisse.
Vastavalt soovile võis
valida kas telefoni-, telegraafi- või raadioklassi rühma. Mina
valisin telegraafiklassi. Mõni jäi siiski ka tallimeheks,
hobusesöötjaks ja -puhastajaks. Pärast õppekompanii
lõpetamist saadeti kõik Eesti linnadesse laiali vastavalt
omandatud erialale. Minu töökohaks sai Tallinna kaitsevägede
staap Pagari tänaval, olin seal telegraafi valveteenistuses ajateenistuse
lõpuni.
27. oktoobrist 1934. a arvati mind
käsutusväkke (reservi). Ajateenistusest sain eluks ajaks kaasa pahe
– suitsetamise, mille põhjustas ilmselt öistel valvekordadel
kujunenud harjumus.”
Noortega juhtus sõjaväes ka
õnnetusi, neist kõige rängem toimus 14. juunil 1934 Valdeku
laskeväljal jalaväe aspirantidega (reservohvitseri kandidaadid). Need
noorukid olid läbinud kahekuulise noorsõduri aja ja õppisid
parajasti Sõjakoolis. Tol saatuslikul päeval oli taktikaline
lahingõppus, mille lõppedes jäid kuulipilduja kompanii
aspirandid väljale laskelaengute kestasid kokku korjama. Johannes Kattai
aga leidis kestasid otsides hoopis lõhkemata 57 mm granaadi.
Vaatamata keelule korjas ta selle üles ja viis teistele näha, kuna
niisugust granaati polnud ta varem näinud. Kui ohvitserid seda
märkasid, käskisid nad kohe Kattail granaadi ära viia ja maha
matta. Ka teised aspirandid üt
lesid: “Vii ära, see võib lõhkeda.” Kattai
pillas aga granaadi maha ja kohe kõlas ka plahvatus. Tulemuseks oli
üheksa hukkunut.
Kirjanik Lindsaarel on õigus, et
igasugust relva tuleb kõigepealt tundma õppida, enne kui seda
näppima minna. Ja mitte ainult püssi. “Te saite endale
kaaslase, mille eest tuleb hoolt kanda, kuid samuti teda usaldada. Ta ei
jäta teid hätta, kui ta eest korralikult hoolitsete ja teda usaldate.
See on nüüd teie parem sõber, sest sõdur ilma
püssita on poolik. Aga selle sõbra nõrkusi ja häid
külgi tuleb enne tundma õppida.”
Kirjutamisel on
kasutatud Urmas Salo magistritööd “Eesti kaitseväe
valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal”.