SÄRAV JA KESKENDUNUD: Tundide kaupa märkilaskmist treenida on Liisi jaoks äärmiselt põnev. HELEN URBANIK

Õnneks on praegu koolivaheaeg. Muidu peaks Viljandimaa tüdruk Liis Varik tõusma kell veerand seitse. Tal on kodust Raudna põhikooli 17 kilomeetrit maad, paras pikk bussisõit.

Koju õppima pääseb Liis tavaliselt kell pool kümme õhtul. Sinna vahele jäävad koolitunnid ja trennid Viljandis.

Trenni teeb Liis iga päev. Jookseb, ujub, käib jõusaalis, teeb aeroobikat. "Nüüd novembris-detsembris teengi üldfüüsilist, vibutrenn on ainult kolm korda nädalas," räägib ta. Mõistan, et see tähendab tema jaoks treeningutes kergemat režiimi.

Täna on teisipäev ja poole viiest seisab vibutrenni poistel-tüdrukutel päevakavas aeroobika. Treener Enn Meiesaar tuiskab minuti pealt sügisesest paduvihmast kutsekooli saali nagu tulesäde. Liisi näeb ta pärast tüdruku Mehhiko MMilt tulekut esimest korda. Tüdruk saab tervituseks hoogsa kallistuse. Liis ongi nii sõbralik ja armastusväärne, et isegi vibuspordis, kus kõik on ju omavahel konkurendid, on temal teistega ainult sõbralikud suhted.

Liis annab treenerile mälestuseks väikese Mehhikost toodud suveniiri: "Sa oled nii armas!" hüüatab Meiesaar. Vastukingiks ulatab ta Liisile suure kasti Fat Burneri jooki. Viimast ei näi sihvakal, kuid jõulisel tütarlapsel rasva põletamise eesmärgil sugugi tarvis olevat. Kui tal jõudu ei oleks, ei jaksaks Liis oma 36naelase tõmbejõuga vibu vinna tõmmata.

Läheb lahti hoogne hip-hop ja funky. Aeg-ajalt vilistab Meiesaar laste ergutamiseks valjult nagu kelm uulitsapoiss ja väsinud jalad tulevad kohe kõhu alt välja.

Liis hoiab treeneri keeruliste kombinatsioonidega vapralt tempot. Ta võiks ööklubis selles stiilis tantsu vihtudes üsna veenvalt mõjuda. Aga Liis ei käi klubides: "Mul pole aega telekat vaadata," räägib tüdruk, "ega reede õhtul sõpradega välja minna."

Muusikat kuulab Liis siiski hea meelega. Ainult räppi mitte. Ja kahjuks ei saa vibu lastes MP3-mängijat kuulata - Liis on proovinud, aga klapid segavad.

läinud kolmapäeval jõudis Liis koos teiste vibunoortega tagasi juunioride MMilt Mehhikos. Ta tuli enda vanuseklassis viiendale kohale. See oli eestlastest parim tulemus. Sõbrad, sugulased ja alaliidu juhid olid sadamas lilledega vastas.

Mehhikos oli nii palav (üle 30 kraadi kuuma) ja niiske, et näpud läksid vibulaskmisest villi. Võistluste eel ei julgenud Liis päevitada. Päevituskreemi kulus kõigil kõvasti. "Tulid ujumast ja vaatasid, et jälle on uued triibud kehal," räägib Liis. Võistkonnakaaslane Romet Köhler põletas ennast päikese käes siiski ära.

"Higi voolas kogu aeg," meenutab Liis. "Kindlasti võtsin seal mitu kilo alla."

Närvi tähtis võistlus Liisi ei ajanud, kuigi tema vanuseklassis oli osalejaid 55. "Ma olengi selline rahulik," ütleb ta. Ainult tugev tuul segas Liisi laskmisel veidi.

Ta on väga õnnelik, et pärast sai maiade püramiide vaadata. Ja kameeleonid nägi Liis ka ära.

Vaheajaks pole Liisil erilisi plaane. Ta tegeleb põhiliselt puhkamisega. Öösiti ei taha uni tulla, pole ajavahega veel harjunud. "Pool kolm olen ikka veel üleval," räägib Liis. Kui uni lõpuks tuleb, magab kaheni päeval.

"Möödunud reedel pidin tunnistuse järele minema, poole neljast öösel sain alles magama." Aga viimasel koolipäeval oli Liis ikkagi värskem kui klassikaaslased - kolm nädalat kuuma päikese käes mõjusid talle hästi.

Liisil on hea meel, et õpetajad lubasid ta kolmeks nädalaks koolist ära. Ta üritas võimalikult palju asju koolis ette teha: "Hinded pandi kõigis ainetes välja," ütleb ta. Nelju oli sel veerandil tunnistusel kolm, ülejäänud viied.

Viimastel päevadel on Liisil olnud aega MSNis sõpradega juttu ajada. Aga kui kõik kooris küsima hakkavad, kuidas Mehhikos oli, logib Liis ennast välja. Ta ei jaksa kõigile vastata.

Ema, isa ja vanaisaga, kes ka nende juures elab, on nüüd aega suhelda. Ja koeraga, kelle nimi on Freddy, kes on rotveileri ja hundi segu, musta värvi ja hästi sõbralik. "Kui Mehhikost tulin, hüppas Freddy mulle autos sülle. Tal oli nii hea meel."

Liis oli kolmeaastane, kui ta esimest korda proovis vibu lasta. Tema ema Aune Varik on vibulaskja ja vibutreener. Viieselt käis Liis esimestel võistlustel ja saavutas endast mitu aastat vanemate laste seas teise koha.

Tõsiselt hakkas ta trenni tegema siis, kui kooli läks.

Miks sa lased vibu? "Meeldib," on Liisi lühike vastus. Pikemalt ei oskagi ta oma armastust selle ala vastu põhjendada.

Võib tunduda igav tundide kaupa seista ja nooli märklauda lasta. Suvel treenib Liis vahel viis tundi päevas, nendest mitu tundi laskmist. Kuid iga lask on eelmisest erinev.

Vibusport on selline rahulik zen-spordiala. Liisi ema Aune ütleb, et vahel tuuakse neile trenni lapsi, kes on eriti rahutud ja aktiivsed. Et äkki vibulaskmine aitab ja mõjub rahustavalt. Ja aitab ka.

Liis on märkimisväärselt sihikindel tütarlaps. Kui midagi pähe võtab, siis teeb asja ka teoks. Praegu on ta võtnud pähe mõtte, et peab olümpiale (2012 London) pääsema. Enne seda tuleb veel üks MM (Indias aastal 2008). Seal tuleb hästi esineda.

"Kui ma tahan olümpiale minna, siis pean trenni tegema," ütleb Liis. "Isegi siis pean, kui ei viitsi."

Järgmisel aastal kolib Liis Viljandisse, sest ta läheb pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumi. Koju, mis asub Viljandist 30 kilomeetri kaugusel, pääseb siis ainult nädalavahetustel.

"Kui ma väike olin, meeldis mulle teisi mäkerdada," räägib Liis. Huvi kosmeetika ja soengute tegemise vastu on säilinud. Särav ja hoolega meigitud Liis mõjub vana kutsekooli päevinäinud keldris, kus vibusportlased treenivad, veidi nagu tulnukas teiselt planeedilt.

Aga ta on selline sõbralik tulnukas ja seejuures täielikult vibulaskmisele pühendunud.