Victim Fashion Street ehk kuidas minu disainitud kindad Londoni moenädala lavale sattusid

Ühel juulikuu õhtupoolikul Sohos jalutades astusin juhuslikult sisse ühte butiiki. Küsisin moelooja nime ning selgus, et ta oli parajasti poes kohal. Saanud teada, et minagi tegelen nahk­aksessuaaride disainiga, pakkus ta mulle tööd järgmise kollektsiooni kindadisainerina.

Mei Hui Liu on Taiwanis sündinud moelooja, kes asutas moe­brändi Victim Fashion Street Londonis 2001. aastal ning on sellest ajast peale korduvalt Londoni moenädalal osalenud.

Tema disainifilosoofia lähtub loovalt korratutest õmblustest, palistamata äärtest, sarmika hooletusega loodud lõika-ja-kleebi-­meetodist, jättes samas äärmiselt sümpaatse ja romantilise üldmulje. Antiikse pitsi armastus väljendub modernse tehnoloogia abil saavutatud kangatrükkides. Tema kleite vaadates tekib mulje, justkui oleks lõbus põngerjas kommipoodi sisse murdnud ja veidi vallatlenud.

Victimi 2009. aasta kevadsuvine kollektsioon sai loodud samadel alustel: selle pealkirigi „Time Travel” („Ajaränd”) vihjab selgelt eri ajastu moe miksimisele. Rõõmsalt üleannetus värvipaletis balletiseelikud ja pitskleidid on sobitatud kokku Victoria-aegsete jakkidega, ajarännu hooletu hingusega.

Kollektsiooni muusade rolli täitsid legendaarsed naised: Victoria­-ajastu lapsstaar Ellen Terry, kes tõi omal ajal särtsu teatrilavale, ning punkikoon Cyndi Lauper, kes ei väsinud toomast lusti pungi­ajastusse. Lisades eelmainitule veel Natacha Marro grandioossed jalatsid, disainitud unioonis Victimi kinnaste ja muude aksessuaaridega, ongi tulemuseks täiuslik suvine puuviljakokteil.

Londoni moenädalal algas Victimi etenduspäev traditsioonilise lavataguse modellide ettevalmistamisega: profid olid ametis soengute ja jumestusega, poolpaljad modellid proovisid moe­looja hindava pilgu all kostüüme selga, samal ajal kui mitu fotograafi ringi sebisid. Osa tüdrukuid olid kohale lennanud otse Saksa­maalt ning ilmselt võistlesid tiitli „German Next Supermodel” nimel. Verd, pisaraid ja kaklusi siiski näha ei õnnestunud.

Modellid olid valitud kollektsiooni mänglevat vastuolulisust ja mitmekesisust silmas pidades: kaks verinoort, vast 12aastased, üks neist hambaklambrite ja roosade juustega, üks sinise juuksesalguga rõngastatud-tätoveeritud gootitar, üks must „tiigritar” otse Aafrikast, sekka tavalisema välimusega persoone, kes ometi iseloomult nii erinevad – kokku 15 tüdrukut.

Nende ümber asjatasid sama peenikesed, kuid vähemalt 30 sentimeetrit lühemad taiwanlannadest assistendid, kelle kõrguseni ulatamiseks pidid modellid laskuma kummargile või poolspagaati. Iga tüdruk sai vähemalt ühe isikliku riietaja, kes tema kostüümide ja nende selga­ajamise eest hoolitsema pidi.

Kõik valmis, seisid etenduse algust ootavad modellid lava taga. Ekstravagantse meigi ja kummalise soenguga olid nad nagu ebainimlikud karakterid pärisinimeste nägu assistentide kõrval. Sugulased mitte vere, vaid välimuse poolest, ning meenutasid  justkui mingisugust hõimu, kes liigile omaselt ühtmoodi pikad ja kõhnad, ehitud võõraste sulgedega. Erinevad, aga ühesugused.

Demonstratsioon algas pooletunnise hilinemisega. Üsna pea, kui esimene tüdruk catwalk’ile astus, oli ta juba lava taga tagasi: järgmine kostüüm vaja taas selga aidata. Kuna assisteerisin modelle ka ise, õnnestus etendust vaid veidi lavataguselt ekraanilt otseülekandest piiluda, kuid ega sellekski õieti aega jätkunud.

Kõik toimus nii kiiresti ja sürreaalselt, ning juba oligi lõpp. Publik hakkas plaksutama, moelooja Mei Hu i läks lavale kummardama ning alles tol hetkel jõudis mulle päriselt kohale, et minu disainitud kindad olid just Londoni moenädala catwalk’il jalutanud.

Show lõppedes pakiti riided ja aksessuaarid kohvritesse, modellid võtsid meigi maha ning lahkusid. Moe-elu 15 minutit prožektorivalgust möödus lennates. Jääb lootus kiiresti muutuva ilumaailma püsimatut hiilgust ja sära taas vaid kunagi Fashion TV kordustes näha.