Viib pronkssõduri Veneetsiasse

Ühiskondlikest probleemidest inspiratsiooni saav Kristina Norman vaatleb nüüdisajaloo teravaid küsimusi.

Kristina Norman (29) on välismaal märksa tuntum kunstnik kui kodumaal, tundub mulle. Eriala ringkond Kristina unenägusid, teadusteooriaid ja ühiskondlikke protsesse vaatlevaid töid teab, kuid laiemale kunstiavalikkusele ei ütle tema nimi – erinevalt näiteks enam-vähem põlvkonnakaaslastest Mark Raidperest, Alice Kasest, Sandra Jõgevast või Merike Estnast – veel kuigi palju. Temast on avaldatud vähe artikleid. Ometi on Kristina jõudnud väliskuraatorite kutsel juba esineda aina olulisemaks kujuneval Berliini biennaalil, samuti Moskvas ja Stockholmis. Läinud aastal valis rahvusvaheline žürii Kristina Tõnismäe pronkssõdurit käsitleva projekti aga esindama Eestit 2009. aastal toimuvale Veneetsia biennaalile – maailma tähtsaimale kunstisündmusele.

Monumendi teema, nii konkreetsel kui abstraktsel tasandil, on sel aastal olnud eesti kunstis väga populaarne ja teie projekt Tõnismäe pronkssõduri monumendist valiti Eestit esindama tänavusele Veneetsia biennaalile.

Kui olla täpne, siis mu projekt ei tegele pronkssõduriga, vaid kultuuriga, mille keskseks sümboliks see monument kujunes. Huvitun selle monumendi ümber toimunud ja toimuvate kultuuripraktikate iseloomu muutumisest alates mälestusmärgi püstitamisest, läbi eri ajastute kuni tänapäevani, mil ta asub uues paigas.

Olete pärit eesti-vene segaperekonnast, lõpetanud Tallinnas vene keskkooli, hiljem Eesti Kunstiakadeemia. Kas ja kuidas motiveeris teie rahvuslik taust Veneetsia projekti?

“Saada üheks” oma rahvusliku taustaga ei ole minu kunstitegevuse motivatsiooniks. Kuigi jah, on tähelepanuväärne, et elame ajal, mil paljude jaoks rahvuslik enesemääratlemine ja teiste lahterdamine rahvuslike tunnuste järgi (mis iganes need ka ei oleks – keel, kombed, ajalootõlgendus või poliitiline hoiak) on sotsiaalses sfääris esmatähtsad. See fenomen kuulub minu huviorbiiti.

Valdan eesti ja vene keelt võrdselt. Ma pole kunagi omaks võtnud kõiki ühe või teise kogukonna väärtushinnanguid, olen mõlema kogukonna jaoks marginaal, ja oma kunsti, ka Veneetsia projekti, teen nimelt sellelt positsioonilt.

Kui tähtis on teile kunstitöö valmimis- ja eksponeerimisprotsessis kontekst?

Oma varasemate tööde loomisel pakkus mulle peamiselt pinget intellektuaalne mäng kunstiteose siseselt. Eksponeerimisele mõtlesin alles siis, kui teos juba valmis oli. Samas just üks mu varasemaid töid ootas ära oma parima eksponeerimiskonteksti, kuhu see sattus viis aastat pärast valmimist.

Aastal 2003 tegin EKA bakalaureusetööna filmi “Geniaalsuse väli”, milles pakun alternatiivset teaduslikku seletust inimkonna saavutuste ajaloole geniaal­suse välja mõiste abil. Teen seda põhimõtteliselt sama ülbelt, kui seda teevad teaduse autoriteedid, kui räägivad meile tõsiste nägudega asjadest, mille tõesust meie, n-ö tavainimesed, kunagi kontrollida ei saa. Kusjuures needsamad inimesed ise tunnistavad, et füüsikateaduses kehtivad vähemalt kaks omavahel ühildamatut “tõest” teooriat – relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika.

“Geniaalsuse väli” on õppefilm, milles saame teada Albert Einsteinist tõsiasja, et ta kiirgas oma geniaalsust väljana, mis levib ajas nii tulevikku kui ka minevikku. Selle abil mõjutas Albert mineviku teadlasi, et nad valmistaksid ette pinnase relatiivsusteooria sünniks tema enda eluajal. 2008. aasta Berliini biennaalil (bb5) näidati mu filmi Archenhold-Sternwar te observatooriumi “Einsteinsaalis”, ruumis, kus Albert Einstein tutvustas esimest korda oma relatiivsusteooriat. Minu filmi juhatas sisse nimekas Arizona ülikooli astrofüüsik ja -bioloog Paul Davies loenguga ajamasina ehitamise võimalikkusest. Paul Davies aga on füüsika-alase populaarteadusliku teose “The Superforce” autor, mille 1984. aastal ilmunud venekeelset väljaannet lugedes sain enim inspiratsiooni “Geniaalsuse välja” filmi tegemiseks. Selline näide siis eksponeerimiskonteksti dreams-come-true versioonist.

Mis puudutab minu praeguse aja loomingut, siis on see ülimalt kontekstikeskne. See sünnib mind ümbritsevast keskkonnast ja on suuremalt jaolt dokumentaalne (kunsti kõrval tegelen ka dokumentaalfilmiga).

Mis teid põhiliselt inspireerib?

Mind huvitab ühiskond, kuidas inimesed käituvad ja miks nii – peegeldan seda oma loomingus.

Teemad võivad olla väga erinevad – raadio leiutamisest (“Saladuslik raadio”, 2004) vabadussamba ehitamiseni (käesolev täispika dokumentaalfilmi projekt), inspireerib eelnauding mõttest, kui põnev töö ja huvitavad inimesed mind selle filmi- või kunstiprojektiga seoses ees ootavad. Ehk siis nauding kunsti tegemisest ja antropoloogiline aspekt ennekõike.

Siit ka minu dokumentalistika-armastus.

Isegi mõnele sotsiaalsele kunstnikule meeldib öelda, et teda vaataja reaktsioon tegelikult ei huvita, et teda huvitav ainult oma projekti realisatsioon. Kuidas on teiega? Huvitab teid kunstikriitikute arvamus?

Loomulikult huvitab. Pealegi, olen alati olnud kunstnikuna suurte ambitsioonidega – kulutan palju aega ühe teose valmistamisele, et tulemus oleks ideaalile võimalikult lähedane. Seetõttu tahan ka vaatajalt maksimaalset tähelepanu ja mind huvitab, mis ta mõtleb. Kunst on suhtlusvorm. Mulle meeldib väga olla juures, kui inimesed mu filme vaatavad, sest et tahan jälgida, kuidas vaatajad mingite minu jaoks oluliste kohtade peal reageerivad. Eriti oluline on teada, kas naljad töötavad. Huumor on väga oluline näitaja – kui inimesed naeravad õigete kohtade peal, on nad minu inimesed.

Tulen veel kord tagasi Einsteini juurde, kelle geniaalsust käsitleva videoprojekti täiendusena avaldasite ka raamatu “The field of genius. Geniaalsuse väli. Das geniale feld”. Kas jätkate geniaalsuse välja mõiste vaatlemist, ja kui, siis millises meediumis?

“Geniaalsuse välja” vormistasin õppefilmiks, et minu väljamõeldud narratiiv võimalikult usutavana mõjuks. Mis võikski olla veenvam vorm mis tahes info edastamiseks kui mitte õppefilm või õpik – film sai valmis, Berliini biennaaliga seoses tekkis võimalus ka õpik välja anda. Mis puudutab geniaalsuse välja edasist vaatlemist, siis arvan, et nüüd, kus filmi on näinud piisavalt palju inimesi ja õpik on ka kättesaadav, võivad seda teha õpilased, kes ammutavad neist õppevahendeist oma teadmised... Samas ei või iial teada, võibolla teen kunagi selle loo ainetel ühe mängufilmi ka.