POLE PAHA: Sony Ericsson pildistab mobiiltelefoni kohta üsna korralikult, kuid jääb enamikule “digiseebikatele” alla.

Pealtvaates on see fotofon (mobla koos kõige selle juurde kuuluvaga, pluss fotoseebikas koos kõige selle juurde kuuluvaga) justkui ülesöönud lemmikloom. Sellist muljet rõhutavad karjuvalt väikesed nupud. Antud pinnale mahuks ära neli korda suuremad numbriklahvid, aga SonyEricssoni disainerid leiavad, et pigem peab sõrmede alust pinda täitma lihtsalt korpusega. Ekraani allääres vajab korpuse puutumine omaette koolitust - tegu on telefoni peamiste klahvidega, millega menüüs surfata, kõnesid vastu võtta ja kaamerat juhtida.

Telefoni küljel paiknevast eraldi on-off-nupust käivituv kaamera peaks olema selle masina peamine väärtus. Ja ega see paha mõte ei ole objektiivile (ühes automaatselt avaneva katikuga) kaitseplast ette panna. Liiv, tolm ja sõrmejäljed on sellele kaamerale ohutud. Objektiivikaitset peab siiski sõrmejälgedest sageli puhtaks nühkima. Arvan, et pikapeale kuluvad sellesse kriimud, nagu prilliklaasile paariaastase kasutamisega. Nojah, kes see ütles, et telefon peab nii kaua vastu pidama.

Viis megapikslit paraku pidu ei päästa - tegu on ikka seebikaga, mille suur resolutsioon jääb ebatäpse värvilahutuse tõttu kasutuks. Tehtud fotod pakuvad naudingut ainult telefoniekraanilt, ja nagu eelmiselgi SonyEricssoni fotofoni mudelil K800 on pettumus arvutiekraanilt fotosid sirvides suur.

Muide, eelmise mudeli tarkvara uut aparaati ära ei tunne ning kõik telefoni ja arvuti omavahelised suhtlusvidinad tuleb uuesti installida. Tüütu. Pärast nõuab telefoni ja arvuti ühendusprogramm igakordse arvuti käivitamise puhul õigust netist värskendusi tõmmata, mis kokkuvõttes muudab raali aeglasemaks. Ja telefoni arvutiga ühendades, vähemasti fototöötluseks, ei saa telefoni ennast samal ajal üldse kasutada. Ehk kuni pilte vaatad, istud levist väljas.

Pilte telefonist vaadates toimub aga midagi imelist - pilt pöörab end vaatajale sobivasse asendisse. On näiteks pilt laiformaadis tehtud (nagu selle aparaadi tööasend pakub), vaatad seda pilti pärast telefonist, aga menüü sunnib telefoni püstiasendis hoidma. Nagu aparaadi külili pöörad, pöörab pilt kaasa, täites ekraani ja vastavalt muutudes suuremaks.

Kehakaal meenutab sel fotofonil siiski neid aegu, mil püksirihmale lisaks tuli traksid appi võtta, et tasku pandud telefon teksasid jalast ei sikutaks. No nii hull asi ei ole, aga 118 grammi on ikka liiast.

K850i-ga kaasnev suurim rõõm on selle mälumaht ja asjaolu, et kaasa antud SD-kaarti saab ka muuks kui fotodeks kasutada, ehk siis see pakub tõhusat asendust USB-pulkadele.

Asjaolu, et fotofon on disainilt kuidagi paksuke ja seejuures sugugi mitte kärbeskaallane, ei vähenda põrmugi igapäevast mõnu, mida sellise seadme kasutamine valmistab. Näed ilusat hetke - klõps. Kui harjuda ebamugavate mõõtmetega ning leppida seebikarbifotode kvaliteediga, siis on ju vahva kanda kaasas fotoaparaati, millega saab muusikat kuulata ja helistada.