Viisteist magamata ööd teevad paksuks
Ajakiri Nature kirjutas oma viimases numbris noorest naisest, kes 20aastasena kannatas 20 liigse kehakaalukilo all. Tegemist oli keerulise juhtumiga: tütarlapse elustiil oli kehaliselt märksa aktiivsem kui keskmisel noorukil ning tema vanemad hoolitsesid, et neiu toidulaud oleks tervislik, kuid mitte ülearu kalorirohke. Ning seejuures oli tegemist äärmiselt saledate vanematega, mis viitas, et tüseduses ei maksnud süüdistada ka geneetikat.
Toitumisspetsialist Arne Astrup soovitas tüdruku vanematel viimases hädas pikendada neiu uneaega. Ta nimelt armastas õhtuti kaua üleval istuda, lugeda või telekat vahtida, mistõttu tema uneaeg piirdus parimal juhul seitsme tunniga. Vanemate abiga sunniti neidis nüüd voodisse vähemalt üheksaks või kümneks tunniks ööpäevas. Tulemus: juba kuu aja jooksul hakkas tüdruku kehakaal vähenema.
Unedoktor tulekul
Nature'i sõnul on söömine ja magamine, mõlemad elutegevuse fundamentaalseimad alustalad, Lääne heaoluühiskonnas pea peale pööratud. Tänapäeva inimene elab pidevas unenäljas ning nuumab end liigse toiduga. Looduses käivad asjad pigem vastupidi: toidust on alati nappus, kuid uneaeg on loomale ikka garanteeritud.
Kui und ja keha kalorikulu ühendavad seosed õnnestub vormida vettpidavasse teaduskeelde, annab see võimaluse uute kaalulangetamismeetodite väljatöötamiseks, mis erinevalt senistest - treeningust ja dieedist - on lausa meeldivad. "Kui inimestele soovitada pikemat und, siis enamik neist on ju rõõmuga nõus," ütles ülekaalulisuse uurija David Allison Nature'ile Alabama Birminghami ülikoolist.
Allison ja tema mõttekaaslased usuvad, et kuna inimene veedab unevallas kolmandiku elust, on uni hea tervise tagamiseks olulisem kui seni arvatud. Ülekaalulisuse ja muudegi elustiilist tulenevate tervisehädade ravimiseks ei piisa järelikult ainult toidusedeli korrastamisest ning spordiharrastuste juurutamisest. Enamgi veel: meeleheitlik dieet ning jooksurajal rähklemine osutuvad kasutuks või tervisele lausa kahjulikuks, kui nendega ei kaasne täielikku väljamagamist. Ülekaalulisena käib ringi ligikaudu miljard inimest kogu maailmas ning 58 protsenti diabeedijuhtumitest, 21 protsenti isheemilistest südamehaigustest ning 8-42 protsenti vähivormidest on seostatavad just liigse kehakaaluga.
Öine vahtkond
Ühel ajal maailma rahvastiku kehakaalu suurenemisega räägib statistika selget keelt ka inimeste uneaja lühenemisest. Kui 1960. aastatel magasid ameeriklased keskeltläbi kaheksa-üheksa tundi ööpäevas, siis praegu kõigest seitse tundi, kirjutas Nature. Sama suundumus valitseb kõigis tööstusmaades. Inimesed istuvad kaua üleval tänu televisioonile, arvutitele, ööpäev läbi töötavatele selveritele ja lõbustusasutustele ning nii mõnelgi maal levinud arusaamale, et õhtust aega on mõistlik kasutada täiendavaks tööks või õppimiseks, selmet seda "maha visata" sängis norsates.
Seejuures on une ja kehakaalu seotust märgatud juba mõne aja eest ning sel teemal on tehtud kümneid uuringuid. New Yorgi Columbia ülikooli teadlane James Gangwisch uuris koos kolleegidega 9500 inimese magamisharjumusi ja kehakaaludünaamikat aastatel 1982-1992. Selgus, et inimesed, kes magasid öö jooksul vaid viis tundi, kannatasid ülekaalu all 60 protsenti suurema tõenäosusega kui need, kes põõnasid seitse tundi või rohkem. Suurbritannias korraldatud uuringuga tõestati, et kui kolmeaastane laps ei saa korralikult magada, ähvardab teda ülekaalulisus juba seitsme aasta vanuseks saades.
Miks unetud paksuks lähevad, ongi tänaste uuringute põhiküsimus. Vähemalt mõnel juhul pole välistatud ka vastupidine seos. On võimalik, et mingil muul põhjusel kaalu kogunud isikud hakkavad kannatama kehva une all, sest liigsest rasvast tekkinud tervisehädad ei lase magada. Teiseks on öise eluviisiga inimestel käsutada ka lihtsalt füüsiliselt rohkem aega külmkapi vahet kondamiseks. Kolmandaks on mõistetav, et näiteks pingeliste ja pikkade tööpäevade tõttu väsinud inimesed ei viitsi enam pöörata tähelepanu tervislikule toitumisele või harjutuste sooritamisele.
Viisteist magamata ööd
Kuid kliinilised uuringud kinnitavad, et une ja isu vahel valitseb siiski ka sügavam seos. Illinoisi Chicago ülikooli teadlane Eve Van Cauter lubas kaheteistkümnel noorel mehel magada vaid neli tundi, ja nõnda kahel ööl järjest. Seejuures uuriti meeste organismi hormoonitaset, tehes kindlaks ka muutused leptiini (seda hormooni toodavad rasvarakud ning see signaliseerib küllastumusest) ja greliini (nn näljahromoon, mis tekib kõhus ja signaliseerib toidupuudusest) tasemes. Järgnevalt lasti noormeestel kahel ööl järjest magada üheksa tundi jutti ning võeti uued proovid. Selgus, et kaks napi unega ööd olid meeste veres langetanud leptiini taset 18 protsenti ja suurendanud greliini osakaalu 28 protsendi võrra. Mehed ise tundsid unisena ärgates suuremat nälga, lastes eriti hea meelega maitsta süsivesikuterikkal toidul (kookidel, küpsistel, krõpsudel ja leival).
Meestega tehtud katsete kordamine rottidel ja hiirtel on keeruline, sest erinevalt inimestest eeldab loomade loomuvastane ärkvelhoidmine näiteks nende kastmist vette, mis suurendab stressi ning võib seetõttu moonutada nende toitumisharjumusi. Kuid hiired, kelle genoomist oli välja lülitatud nn bioloogiline kell (genoomiosa, mis reguleerib keha 24tunnist tegevustsüklit), ei suutnud enam kinni pidada oma normaalsest unerütmist ning läksid lõpuks paksuks.
Nature osundab teadlaste järeldust: une ja isu seos, mis kajastub ka neid kahte nähtust reguleerivate ajupiirkondade osalises kattumises, võib meile olla pärandunud kaugest evolutsioonilisest minevikust. Hiir peab palju sööma, ent toidu otsimiseks ka palju ringi sebima. Järelikult peab tal olema mingi mehhanism, mis äratab unne vajunud looma siis, kui energiavarud hakkavad näitama kahanemise märki. Kui tänapäeva inimene on mingil põhjusel ebanormaalselt kaua üleval, võib temas käivituda seesama mehhanism ning inimene suundubki toiduotsingutele... külmkapi juurde.
