Kuidas aga veenda äripartnereid Venemaal ja Ukrainas? Levada tundis nippi: usaldatakse meest, kellel on oma jalgpalliklubi. Ja nii ostiski ta kuus aastat tagasi Tallinna Sadama klubi ja pani selle Levadia nime all Eesti meistrivõistlustele mängima. Nüüd on mitmeid kordi Eesti meistriks tulnud klubi taas üks tiitlipretendente, Levada ise võib aga staadioni loožis pallimängu kõrvalt slaavi teraseässadega ärijuttu puhuda.

Äris pole Levada võtnud selliseid riske nagu jalgpallis. Möödunud kevadel pani energiline ukrainlane oma vutitiimi etteotsa itaallase Franco Pancheri, maineka Milano Interi jalgpalliklubi noortetreeneri... ja kõrbes. FC Levadia langes liigatabelis ootamatult madalale, lõpuks tuli itaallasele suuri lootusi pannud Levadal lõunamaa mehe teenetest loobuda ja leppida eestlase Tarmo Rüütliga. Kokkuvõttes polnudki see võibolla halvim valik, sest Levadia on uut hooaega alustanud väga hoogsalt.

Maikuus toimub Kadrioru staadionil Eesti karikafinaal. Levadal on suuremaid muresid kui see, kas klubi toob ihaldatud karika taas tema kapi peale hiilgama. 1. maist, kui Eestist saab Euroopa Liidu liige, lõpeb ka odava terase import - Vene valumetalli kvoot on terve Euroliidu peale 200 000 tonni ning Euroopa suurkontsernide kõrval ei ole pisikesel Eesti tegijal sealt lootustki tükikest ampsata.

Veel paar aastat tagasi arvas Levada, et toob enne liitumiskella kukkumist laoplatsi Vene terast täis, et siis selle müügi pealt teenida. Nüüd puhuvad firmas teised tuuled. Kõneldakse metalli sisseveost Poolast, Tšehhist ja Saksamaalt ning metallitoodete kuni 60protsendilisest hinnatõusust... kuigi Levada on salapäraselt vihjanud, et tal on ka musta stsenaariumi puhul variant tagavaraks.

Üks plaan on Levadal veel - hoopis teisest ooperist kui teras või jalgpall. Nimelt kuulub talle 1,6hektariline tükk Pärnu rannapargist, kuhu ärimees kavatseb ehitada neli kortermaja.