Viktoria Ladõnskaja: Perenaine ja lelud
Astud sammu ning sulle teatatakse valjult ja rõõmsalt: “Sa oled mu sõber! Tee kalli-kalli!” Siis kohe otsa: “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö!” Selle peale ärkab võsuke loomulikult üles. Game over.
Kõige rohkem armastame me punast jonnipunni Mašat, kes sõitis meie juurde otse Moskvast. Maša osutub alati olevat jala all või keset voodit, kuhu on vaja panna magav laps. Ilma kõlava lja-lja-lja’ta ei õnnestu Mašat liigutada. Kremli salasepitsused.
“Miks suured onud ja tädid endale lapsed muretsevad?” Seda küsimust kuulsin liivakasti kõrval. Vastust samuti: “Täiskasvanud tahavad ka mängida... Aga häbenevad lihtsalt. Kui sul on laps, võid mänguasjadega kas või terve päeva mängida!”
Milline kaif on valida lapsele mänguasju! Isa otsib välja (meil on tütar!) raadiojuhtimisega džiipe, sellist värvi, millest ta ise on terve elu unistanud. Ema kinnisidee on roosad kleidid kirjaga My angel. Isa mängib Michael Schumacherit. Ema – ema ja last.
Aastavanusel lapsel pole sellest esialgu sooja ega külma.
“Tänu lapse olemasolule” ronivad isa ja ema esimestena laste veeparki, topivad loomaaias sõrmi läbi puurivõre, lasevad valjude hüüete saatel liumäest alla ja loevad lasteraamatuid. Hakkasin lapsele lugema juba tema esimesel elukuul. Loomulikult ma ei mõelnud, et ettevõtmine peaks vilja kandma, pigem mängisin kooli. Tõsi, lasteraamatute tekstid olid mulle tõeliseks avastuseks.
Selgub, et Kaka sündimine, tema üksildus ja elukaaslaseotsingud – see on muinasjutuline süžee. Andrus Kivirähu raamatu “Kaka ja kevade” jaoks peame siiski veel veidi kasvama. Mõlemad.
Loeme tänapäeva lastekirjandust edasi:
Näed, apelsinid veerevad,
hurraa, hurraa!
Näed, apelsinid veerevad,
hurraa, hurraa!
Näed, apelsinid veerevad,
on seepärast läinud teele nad,
et laps neid süüa saaks.
Kus on loogika? Kas apelsin, kes jookseb sõiduteele, on kõige õigem eeskuju lapsele? Ahaa, aga võib-olla asusid oranžid apelsinid lõunamaalt pikale teekonnale selleks, et jõuda lõpuks Eesti lapse lauale. Kas nii? Sellisel juhul ei piisa sellest, et harjutada last raamatuga; teda on vaja algusest peale õpetada lugema ridade vahelt.
See-eest jõudis mulle nüüd kohale, miks Eno Raud oma “Sipsikuga” on Eesti lastekirjanduse kroon. Ostsime nii Raua kui Tšukovski. Tekstiga on siin kõik suurepärane, piltidega aga kehvasti.
У меня зазвонил телефон...
Кто говорит? Слон
Mul helises telefon...
Elevant, kas tema on?
Laps vaatab pilti. Elevandi tunneme ära, telefoni mitte! Lugu elust. Kadri Karro, kolleeg Eesti Ekspressist, rääkis, et tema tuttavate laps käib televiisori juures, veab sõrmega mööda ekraani ega saa aru, miks pilt ei muutu. iPadide ja iPhone’ide põlvkonna lapsed ei tunne Tšukovski elevandi käes ära tuttavat ale-ale’d. Kui väljaanne on nüüdisaegne, upgrade’ige elevanti! Kinkige loomadele äratuntav telefon.
Muide, praegu tajun teistmoodi mitte üksnes laste-, vaid ka täiskasvanute kirjandust. Üks näide väärikast klassikast, mida ma varem poleks märganudki. “Sõda ja rahu”. Kolmas köide. Kolmas osa. Peatükid 33–34. Krahv Bezuhhov päästab Moskvas tulekahju ajal kolmeaastase roosa kleidiga tüdruku. Tüdruku vanemad on üldises segaduses kuhugi kadunud. Seejärel sööstab vapper Pierre Bezuhhov päästma imeliselt kaunist armeenlannat, kuid tüdrukukese annab kellegi juhuslikult tänaval seisva naise kätte. Ja kõik! Tegevus jätkub, aga mis sai tüdrukust? Kas tema vanemad leiti üles? Kuidas Tolstoi võis hüljata lapse kolmanda köite kolmanda osa keskel, 34. peatükis?
“Isa, tule vaikselt... Tule ja vaata,” kutsusin pigem žestide kui häälega. Aastane tütar istus, nukk kõrval, ja keeras lasteraamatu lehti, imiteerides häälitsuste ja kogu oma olekuga lugemist! Meil läksid ukseavas seistes silmad märjaks.
Muu hulgas tegi Viktoria EEs mitu meeldejäävat eksperimenti (elas kloostris, töötas õena hooldushaiglas jne), oma lugude eest on ta võitnud kokku viis ajakirjandusauhinda. Olnud vene seltskonnaajakirja Bravo! peatoimetaja.
Enne lapsepuhkusele jäämist juhtis ta telesaadet “Vandekohus”.
Sellest lehest hakkame avaldama Viktoria kolumni elust koduperenaisena.Koduperenaise päevik... on uus rubriik, kus ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja räägib oma elust pärast lapse sündi.
