Viljandi Folk 2010: Folk kolmes megapikslis

Viljandi teate-isegi-mis-festivali teine päev veeres õhtusse uskumatult lämbete vihmahoogude saatel – ei meenugi, millal viimati korralikus sajus kõndides nii talumatult palav oli. Linn oli aga täis nii tuttavaid kui ka ootamatuid märke, mille registreerimiseks piisab isegi napist optilisest võimsusest.Kolmemegapiksline mobiil ajab asja ära küll. Niikuinii saavad folgil kõik meeled tavalisest enam koormust.

Tantsuplats – korraldajad räägivad juba ammu, et festivali ei anna enam suuremaks venitada, aga kui proovida, siis õnnestub ikka. Kirikuesises vallikraavis on sel aastal korralik plats tantsuvihtumiseks ja pärimustantsude õppimiseks, pillimehed ja kõik muu vajalik. Selge tõestus, et see org kõlbab ka muuks kui nõlval ukerdades hiina toidu mugimiseks või joomase peaga sügavikku veeremiseks. Vanasse spordihoonesse loodud tantsuteatrisse nagunii kõik ei mahuks, eriti kui seal esinevad sellised staarid, nagu eurolauliku Alexander Rybaki taustatantsijatena laiemalt kuulsaks saanud virtuoosne Norra trupp Frikar.

Peajalgne lõõtspill. Tants on selle festivali teema ja sõge sümboolika klikib hästi nii eelmiste aastate plakatite kui ka kohmaka lavaesise karglemisega, mida folgil igal aastal näha saab. Meisterlikust tantsust rääkimata. Seda, kui nappide liigutustega saab publiku ekstaasini kütta, näitas Kaevumäe laval Rootsi punt Ale Möller Band ja nende senegallasest solist Mamadou Sene. Rootsi viiuliviisi segati Kreeka pulmalauluga, Vahemere rütme Aafrika omadega. Tants käis platsil ja kuulajate peades.

Suur valge telk. Minul on Viljandit selleta raske ette kujutada. Kaheksa või üheksa aastat tagasi paigutati telgi sisse Roheline lava, kuid pidama ta sinna ei jäänud. Folk pole enam see, mis vanasti, kurtsid algusaegade fännid tookord, aga pillimäng murul ei kadunud kuhugi ja telki kolisid rajud kolmetunnised öised etteasted. Selle reede öösel mürgeldas telgilaval hoogne Vene punt Otava Yo, lotendavate maikade ja räsitud karvamütsiga, viimse piirini stiilipuhas.

Väike valge telk. Siin on väiksem folk, vaikne ja rahulik. Suurest ja lärmakast vaid mõnekümne sammu kaugusel, aga sama tähtis.

Aidatrepi alune urg. Sinna oli noorematel ja paindlikumatel kombeks vihma ja tunglemise eest varju pugeda. Sel aastal on salapaik suurte mustade prügikonteineritega kinni müüritud.

Kondase maasikad. Suuremad kui elu, psühhedeelsed ja naiivsed ühekorraga. Mööduja võib end kujutleda Alice’iks, kes on rüübanud väikesekstegevat jooki. Mahlakad, erksad ja ülepaisutatud – nagu eileõhtune suure lava staar Pantokraator.

Need vanad armastuskirjad. Vana pilt, kahjuks. Praeguseks on see sõnum vist juba värvikihi all. Aga Birgit,loodan, on õnnelik.

Kohalikud. Raadioküsitluses olid kõik linlased folgi saabumise üle rõõmsad. Viljandi kitsastel tänavatel turnides võib märgata, et mõni vaatab saabunutele siiski salamisi ülalt alla.