01.08.2008, 00:00
Viljandi “pahad tüdrukud”
Viljandi koolitüdrukud klattisid omavahelisi tülisid julma peksmise ja riiete lõhkirebimise ning põletamisega.
Aprill 2007 Viljandis. Osaliselt kinni naelutatud akendega tühi ja
kõle ruum järverannas asuvas tondilossis, kunagises restoranis
Vikerkaar.
Liis* (16) kössitab nuuksudes nurgas, tema
ümber seisab äraootavalt kamp tüdrukuid. Üks neist –
Ksenja (15), heledate kergelt lokkis juustega ilus neiu – virutab talle
jalaga näkku.
“Noh, kes lubas mulle tappa anda? Keegi
pidi siin nii julge olema!” karjub Ksenja, sülitab ja peksab Liisi
nüüd igale poole. Kõhtu ja vastu pead, käte ja
jalgadega.
“Võta tal ikka riided ka seljast,”
soovitab üks kõrvalseisjatest, teistest vanem Kätlin (20), kes
Liisi eelnevalt kättpidi varemetesse tiris. Ise ta tüdrukut
lüüa ei taha – tingimisi karistus on peal.
Ksenjale
mõte meeldib. Ta kisub ära Liisi nahktagi, rebib lõhki tema
pluusi ja viskab need aknast välja. Siis kamp lahkub.
Veidi
hiljem on nad varemetes tagasi. Liis leitakse kõrvalruumist nutmas,
ülakeha paljas.
Ksenja irvitab. “Ära ulu! Tahad näha,
kuidas ma su riided ära põletan?”
Ta käsib
ühel tüdrukutest tuua akna alt Liisi asjad ja hakkab nende suunas
põlevaid tikke loopima.
Riidekägar, kuhu on visatud ka
Liisi käekott, võtab tuld. Ksenja summutab leegi põrandal
vedeleva lauajupiga ja seltskond teeb minekut.
“Ja kui sa
kellelegi rääkima peaks, siis arvesta, et saad veel hullemini!”
ähvardab Ksenja.
Pärastpoole tulevad kaks tüdrukutest
varemetesse tagasi, annavad Liisi dressipluusi ja aitavad ta koju.
“Ma ei julgenud Ksenjat takistada, sest kardan teda. Ta on ka mulle
mitu korda peksa andnud ja teeb seda uuesti, kui vaid tahab,”
räägib üks kamba liige hiljem politseile.
Mai
2007. Kaks poissi ja tüdruk – seesama peksja Ksenja – vajuvad
sisse 13aastase Taavi poole. “Kus Marko on?” nõuab keegi.
(Marko on hulkuda armastav poiss, kelle ema lubas seltskonnale natuke
raha, kui nood poja koju tagasi toovad. Mõnikord käib Marko
Taavi juures bensiini nuusutamas. Aga mitte täna.)
Vastust ootamata
lükkab Ksenja Taavi põrandale pikali ja hakkab teda jalgadega
taguma. Kehasse, näkku.
Taavi rabeleb end püsti ja
põgeneb läbi akna, aga saadakse kesklinnas kätte.
Nüüd on peksjateks ka poisid.
Kuidagiviisi jõuab
Taavi koju tagasi – aga juba on taas kohal Ksenja. Ta raksatab ukseluku
jalaga puruks ja hakkab Taavit uuesti kolkima. Vahele püüab tulla
Taavi vend Riho (18).
Ksenja raevutseb. “Sina mind ei kamanda.
Ma olen seal, kus tahan, ja teen, mida tahan!” Ta viskab Riho suunas
rotipuuri(!) ja jookseb kööki. Taavi hüppab uuesti läbi
akna välja – puukuuri katusele.
Järsku on Ksenja
akna peal, sõimab ja loobib Taavit köögist leitud nugadega.
Üks neist riivab poisi sõrmi, kuigi too üritab end
eterniiditükiga kaitsta.
Vendadel õnnestub kohale
helistada onu Meelis. “Sina ära ka ärple!”
röögib Ksenja ja rebib onul kaelast tuhandekroonise kaelaketi.
Politseid tüdruk ootama ei jää.
“Mulle
tundus, et ta on mingis joobes,” ütleb onu Meelis Ksenja kohta
hiljem seletuskirjas. “Ei allunud mingitele korraldustele ja silmade
pupillid olid väga suured.”
Juuli 2007. Ühes
südalinna pargis koguneb õhtul kamp noori. Suuremas pundis
sosistatakse midagi, ringi käib viin mahlaga; Kelli (16) istub koos oma
sõbrannaga teistest eraldi.
“Noh, kuidas siis oli
Erkoga
ameleda?” See on Kätlin, kes koos Kerstiga (14) järsku Kelli
ees seisab. Jah, toosama tingimisi karistatud 20aastane Kätlin, kes oli
esimeses vahejuhtumis mestis ka Ksenjaga.
“Kust te sellist
juttu kuulsite?” kogeleb Kelli. Erko on Kersti endine poiss, aga mingit
amelemist pole olnud. Ja alles äsja lubas Kätlin teda igal juhul
Kersti eest kaitsta.
Kersti irvitab. “Kust kuulsime? Linnuke
puu otsas siristas!”
Kelli haarab kotist telefoni järele,
aga Kersti lajatab talle kõrvakiilu. Pole siin mingit sõprade
appi kutsumist.
Kätlin naerab. Kelli sikutatakse pingilt
püsti ja tõugatakse kohe pargisillutisele kägarasse.
“Kuradi lits selline!” karjub Kersti ja hakkab Kellit
nüüd korralikult peksma. Jalaga selga, rusikatega näkku. Ka
Kätlin tuleb talle “appi”, kuigi pisut kõhklevalt.
Ülejäänud seltskond ässitab tüdrukuid tagant.
Juuakse viina, kohale veereb veel üks autotäis noori ja laseb akna
alla.
“Kersti, lõpeta ära. Lähme
minema!” hõikab keegi. Suurem punt lahkub. Kelli sõbranna
helistab kiirabisse, tuleb ka politsei ning Kersti saadakse kätte.
Juba samal õhtul läheb Kätlin andeks paluma. Tal on
hirm oma tingimisi karistuse pärast – kui tema nimi praegu
politseisse jõuab...
Kätlin nutab. “Kelli, palun
ära räägi neile minust. Mul võetakse laps käest
ära!”
Järgmisel päeval on Kelli selg meeletult
valus ja ta ei saa korralikult kõndida.
“Ma ei oska
seletada, miks ma üritan probleeme kätega lahendada. Ma ikka
tavaliselt alguses räägin, aga kui tundub, et jutust aru ei saada,
siis ma löön,” ütleb Kätlin politseile.
Tänavu jaanuar. Juhtumid jõuavad lõpuks
kohtusse. Tõsi, mitte ainult ülalkirjeldatud, vägivalda ja
alandamisi on vahepeal olnud veel.
Ksenja sõimab ja peksab
kolme tüdrukut, kellest ühte lohistab juustest kinni hoides
mööda asfalti. Põhjuseks lihtsalt ebasümpaatia ja
väidetavad ähvarduskirjad – aga ka Rate.ee kommentaar, et
Ksenja meigib ennast liiga palju.
Neljandat neiut taovad käte
ja jalgadega Kätlin ja Kersti. Teda sikutatakse juustest ja pakutakse
kõrval seisnud võõrastele poistele litsiks, kuna
tüdruk on Kätlini õelt kuti üle löönud.
Mis saab tüdrukutest edasi?
Kätlin peaks minema
vangi, aga talle määratakse 180 üldkasuliku töö tundi.
Ksenja saab tingimisi karistuse.
Kriminaalhooldaja käe
all Ksenja käitumine paraneb, aga ta ei oska siiski põhjendada,
miks ta teisi tüdrukuid alandas ja peksis. Tundub siiski, et tüdruk
on ennast analüüsinud ja muutunud täiskasvanulikumaks. Ka tema
hinded paranevad.
Aga millegipärast läheb Ksenja ikkagi
varsti jälle ühele tüdrukule kallale.
Vahepealset arvesse
võttes karistab kohus teda tänavu 1. juulil samuti
üldkasuliku tööga – aga tunde peab ta tegema 360 ehk kaks
korda rohkem kui Kätlin.
Aega selleks on veidi vähem kui
aasta – märtsi lõpuni 2009. Neist on praeguseks tehtud 12
tundi (heakorra- ja abitööd).
Kätlinil on praeguseks
tehtud 120 tundi ning võib eeldada, et ta saab oma tunnid tähtajaks
tehtud. Tähtaeg kukub jaanuaris.
Alaealisele Kerstile
määratakse ainult käitumiskontroll. Ta ei tohi kodust lahkuda,
peab korralikult koolis käima, ei tohi juua alkoholi ega kasutada
narkootikume
.
Kahjuks Kersti neid nõudeid ei täida. Ta paigutatakse
Kaagvere erikooli.
Keegi ei tea täpselt, miks
tüdrukud oma eakaaslasi – aga ka endast nooremaid poisse – nii
räigelt kohtlesid. Loos on ära toodud vaid mõned juhtumitega
seotud koolitüdrukutest, neid oli tegelikult palju rohkem.
Teada on, et suur osa neist pahadest tüdrukutest on
põhiharidusega. Nii mõnelgi juhul polnud füüsiliseks
vägivallaks pealtnäha mingit ajendit, lihtsalt noriti tüli.
Täiesti müstiline tundub aga kallaleminek Taavile – justkui
lihtsalt niisama. Mingi erilise põhjuseta.
Ksenja elab koos
emaga. Hädad algasid enne üheksanda klassi lõppu, mil
tüdruku tutvusringkonda ilmus teiste seas kriminaalse taustaga
sõpru. Ksenja ei tahtnud enam kooli minna, mõnikord ei
ööbinud kodus. Ema tunnistas uurijatele, et “Ksenjaga
suhtlemine on keeruline”, kuigi “vahel on ta avameelsem”.
Parem läbisaamine oli Ksenjal isaga, aga viimasel ajal ei kuulanud
tüdruk ka teda.
Kerstil kodus probleeme polnud, aga ringi
hulkuda armastas ta sellegipoolest.
Probleeme tekitasid alkohol ja
suitsetamine (alaealisena). Koolis tundis Kersti end kunagi
tõrjutuna. Tema kuulmispuudega ema oli olnud psühhiaatrilisel
ravil. Oma praeguses koolis laulab tüdruk kooris ja mängib
võrkpalli.
Kampadesse kuulunud tüdrukute
sotsiaalne taust oli tihti ebakindel. Kes elab üksikvanemaga, kes saadeti
eriinternaatkooli.
Ja kõik tüdrukud ei ole sugugi
15–17aastased, kaks suurt kaklejat olid üle 20, mõlemal kodus
pisike laps. Kusjuures üks vägivallajuhtum leidis aset lapse silme
all.
Ekspressiga rääkinud tütarlaps – samuti
kohtualune – ütleb, et praeguseks on tüdrukud aru pähe
võtnud ja nende seltskonnas selliseid jõhkrusi enam ei toimu.
Küll aga näitab Viljandi politseistatistika, et ainuüksi
tänavu seitsme kuu jooksul on selles linnakeses aset leidnud juba 15
peksmist või arvete klaarimise juhtumit. Nende puhul olid tihti
peksjateks 18–20aastased poisid. Ent paaril juhul olid asjasse segatud ka
poistega kaasas olnud tüdrukud.
Ja see on vaid see osa,
mis jõudnud politseisse.
* Kõik nimed on
muudetud.
Psühholoog Jelena Maslova: vangipanek pole lahendus
Naiste vägivald on hullem ja agressiivsem kui meeste oma. Mehed võitlevad sotsiaalse positsiooni pärast. Naiste võitlus ei lõpe tavaliselt aga ka siis, kui on teada, kes on nõrgem.
Kui me räägime noortest, siis oodatakse juba adekvaatset käitumist, aga mitte kõik ei saa endast veel aru. Siingi on näha, et Ksenja ei oska oma käitumist seletada. Usun, et ta ei oska iseendast aru saada, oma emotsioone talitseda ega neid teistmoodi väljendada. Sellest võibki tekkida arusaamatu agressiivsus teiste suhtes.
Üldiselt on agressiivsus naiste puhul märk sellest, et naine vajab abi, toetust, ravi. Selles mõttes olen nõus Ksenja kriminaalhooldajaga, et tüdruku isoleerimine pole probleemi lahendus (vanglaga ei muuda me inimest, vaid lükkame probleemi edasi). Temaga tuleb tõsiselt tegeleda spetsialistidel: psühhiaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog.
Selline väga agressiivne käitumine on sisemise nõrkuse, emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse tunnus ja igal juhul abipalve.
Tähelepanu tuleb pöörata ka perekonnale. Kus on vanemad? Kui tüdrukul on vähe haridust, siis on võimalik, et talle pole tagatud perekonna toetust juba sotsiaalse elu algusest. Ja ta peabki üksi enda eest seisma. Ta peab varasest east tõestama, et ta on midagi väärt. Ja nagu me kõik teame, parim kaitse on rünnak. Vanemate roll on oma last juhtida; seletada, mis on hea-halb, õige-vale; kuidas lahendada erinevaid olukordi. Selle loo Ksenja näiteks on aga üksi selle maailma vastu.
Lähtudes sellest, et kodune taust on ebakindel, võiks küsida, et äkki on tüdrukud olnud ise väiksena ohvrid. Sellega toimetulekuks on eri võimalusi ja üks nendest on ahistaja roll (mõtteviis on siis selline, et “nüüd kontrollin mina olukorda ja ütlen, kes mida teeb”).
Ei tohi unustada, et tegemist võib olla ka mõne vaimse haigusega, mis on jäänud diagnoosimata (või me lihtsalt ei tea diagnoosi).
Kahjuks ei tee ka emaks saamine mõnikord targemaks. Nii et pole vaja imestada, et lapsega noor naine osaleb kambas ning paneb toime kuritegusid ega hoia oma last vägivallast eemal.
Naiste vägivald on hullem ja agressiivsem kui meeste oma. Mehed võitlevad sotsiaalse positsiooni pärast. Naiste võitlus ei lõpe tavaliselt aga ka siis, kui on teada, kes on nõrgem.
Kui me räägime noortest, siis oodatakse juba adekvaatset käitumist, aga mitte kõik ei saa endast veel aru. Siingi on näha, et Ksenja ei oska oma käitumist seletada. Usun, et ta ei oska iseendast aru saada, oma emotsioone talitseda ega neid teistmoodi väljendada. Sellest võibki tekkida arusaamatu agressiivsus teiste suhtes.
Üldiselt on agressiivsus naiste puhul märk sellest, et naine vajab abi, toetust, ravi. Selles mõttes olen nõus Ksenja kriminaalhooldajaga, et tüdruku isoleerimine pole probleemi lahendus (vanglaga ei muuda me inimest, vaid lükkame probleemi edasi). Temaga tuleb tõsiselt tegeleda spetsialistidel: psühhiaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog.
Selline väga agressiivne käitumine on sisemise nõrkuse, emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse tunnus ja igal juhul abipalve.
Tähelepanu tuleb pöörata ka perekonnale. Kus on vanemad? Kui tüdrukul on vähe haridust, siis on võimalik, et talle pole tagatud perekonna toetust juba sotsiaalse elu algusest. Ja ta peabki üksi enda eest seisma. Ta peab varasest east tõestama, et ta on midagi väärt. Ja nagu me kõik teame, parim kaitse on rünnak. Vanemate roll on oma last juhtida; seletada, mis on hea-halb, õige-vale; kuidas lahendada erinevaid olukordi. Selle loo Ksenja näiteks on aga üksi selle maailma vastu.
Lähtudes sellest, et kodune taust on ebakindel, võiks küsida, et äkki on tüdrukud olnud ise väiksena ohvrid. Sellega toimetulekuks on eri võimalusi ja üks nendest on ahistaja roll (mõtteviis on siis selline, et “nüüd kontrollin mina olukorda ja ütlen, kes mida teeb”).
Ei tohi unustada, et tegemist võib olla ka mõne vaimse haigusega, mis on jäänud diagnoosimata (või me lihtsalt ei tea diagnoosi).
Kahjuks ei tee ka emaks saamine mõnikord targemaks. Nii et pole vaja imestada, et lapsega noor naine osaleb kambas ning paneb toime kuritegusid ega hoia oma last vägivallast eemal.