Haamerite kodus Pääskülas aurab tassides kohv, laual on kook, õed Helle ja Kaia, üleni valges, istuvad heledal diivanil, ja me räägime mehest, kelle kohta Vahur Kersna sõnu kasutades sobiks öelda HELENDAV OLEND.

Helle: Ma olin kuue ja poole aastane, kui ma ühel hommikul 1941. aastal üles ärkasin ja avastasin, et isa ei ole. Majahoidja ütles, et isa läks Narva komandeeringusse.

Kaia: See oli minu sündimise päev. Samal päeval, kui isa Siberisse viidi, sündisin mina – poole nelja ajal hommikul.

Helle: Isale oli tulnud järele kaks meest. Nad olid öelnud, et abielusõrmus, kell ja täitesulepea jätku koju. Sulepea ja kella jättis isa koju, aga sõrmust ta sõrmest ei võtnud, väites, et seda ei ole ta ise sõrme pannud ja ei võta ka ise ära.

Ta oli võtnud mu sülle, aga ma ei ärganud. Ma olin pannud käed ümber ta kaela ja öelnud: taevaisa hoiab sind!

Ja isa on pärast meenutanud, et see oli üks seikadest, mis aitas tal ellu jääda. Siis kamandasid mehed, et pangu laps käest ära, ja ta läks...

Miks ta Siberisse viidi – sellepärast, et oli õppinud Itaalias?

Kaia: Ta oli stipendiaat Itaalias, just enne Tallinna tulekut oli ta mitu kuud Itaalias.

Helle: Põhiline oli siiski see, et humanitaarne eliit tuli likvideerida, ja tema oskas palju keeli, oli välismaal ekspeditsioonidel olnud, õppinud Soomes, Rootsis ja Itaalias – järelikult kahtlane isik… Süüks pandi kodumaa reetmine, VNFSV Kriminaalkoodeksi § 58-1A.

Teil oli tema Siberi-aegadel tihe kirjavahetus. Kuidas ta käekiri oli – ilus nagu kunstitegelastel ikka?

Helle: Vaadake! (Helle näitab 1955. aastal kirjutatud kirja) Nagu ema ütles, et kirp, kes on tindipotti uppunud, veab ennast üle paberi!

Kaia: Täitsa loetav. Muide – ta kasvatas meid juba siis, kirja teel! Ma vaatasin just üht kirja, kus ma olin talle kurtnud, et mul läheb algebraga halvasti ja et ma saan vist tunnistusele kahe. Ja isa kirjutab: algebra kaks ja sina nutad! Tule taevas appi!

(Kaia naerab, sest tal tuleb Ansip meelde, kes ka taevast appi kutsub.)

Isa kirjutab, et tal tuli ahastus peale siis, kui ta väikese koolipoisina läks hommikul varem kooli, et poistega läbi kolme korruse trepist allahüppamise mängu mängida. Ja ema jooksis järele: “Volli! Hambahari on sul tuhkkuiv! Ja su küünealused on mustad! Tule tagasi!” Vaat see oli katastroof, aga mitte see, et algebra on kaks!

Aga mida ta algebraga teha soovitas?

Kaia: See on saatana väljakutse sulle, et hakata tegelema asjaga ja võita! Ta ütles, et mida rohkem sa vaeva näed, seda õnnelikum sa oled. Need, kellel kõik väga kergelt kätte tuleb, ei olegi tavaliselt kõige õnnelikumad inimesed.

Kas ta ise nägi palju vaeva oma töödega?

Helle: Kohutavalt nägi vaeva!

Helle: Kuidas ta vaevles! Ema tuletas pidevalt meelde: tähtaeg tuleb, tähtaeg tuleb! (Evald Okase monograafia peab valimis olema! )

Sõbrad helistavad – Kuidas sa elad? – Halvasti elan! – Mis viga on? – Okas pepus! Torgib!

Küll ta lihvis oma tekste! Keegi tänapäeval nii ei tee!

Kuidas teile see päev meenub, kui isa koju tagasi sai?

Kaia: Oli 18. mai 1956. Ma olin peagi 15- aastaseks saamas, ja ei olnud isaga enne kohtunud.

Ema oli varem sõitnud Tartusse isale vastu, sest Tartu oli nende armastuse linn ja nad tahtsid esimese kohtumise seal koos olla. Tartust tulid nad rongiga Tallinna balti jaama, ja meie olime Helle ja Alma Vaar­manniga jaamas vastas.

Me olime Hellega vastuvõtu ette valmistanud ja süüa teinud. Kodus ootas meie tehtud tort, kuhu olime kirjutanud pähklitega peale: Isale!

Helle: Alma Vaarmann oli isa elupäästja. See on omaette lugu – isa jõudis Venemaale, Krasnojarski krai põhilaagrisse poolsurnuna. Täielik inimvare! Ja Alma Vaarmann, elupõline revolutsionäär ja vangis istuja, juhtus olema samas laagris.

Kaia: Ta oli naiste metsatöö brigaadi brigadir, hirmus kange naine. Ta oli kuulnud, et vangla haiglasse on toodud uus eestlane, ja läks vaatama. Ta nägi voodis kinni paistetanud punetavate silmadega inimvaret ja ei lootnud, et temast elulooma saab. Aga kui see inimvare avas suu ja hakkas rääkima nauditaval bassihäälel ilusas eesti keeles, oli Alma süda võidetud ja ta hakkas selle inimese elu eest võitlema ja teda turgutama.

Aga kuidas see kohtumine jaamas välja nägi?

Helle: Läksime jaama vastu, rong peatub ja ema tuleb rongist välja, aga isa ei ole kusagil näha.

Kaia: Aga mina panin tähele, et üks sinises vihmamantlis mees hüppas teise vagunisse ja jooksis jaama väravate poole. Liigse emotsionaalsuse vältimiseks mängis isa sellist mängu, nagu oleks tema meil vastas ja meie tuleks rongi pealt! Sellised olid tema naljad. Ta tembutas kogu aeg! Isa oli väga lõbus ja naeris: “Te ei ole üldse muutunud!”

Helle: Minul oli järgmisel päeval TPIs füüsikalise keemia eksam. Selleks ma ei olnud võimeline valmistuma. Läksin eksamile sõprade keelitusel. Rääkisin, mis teadsin, ja üks kahest eksamineerijast küsis, et te olete ju üldiselt tulbi olnud, kuidas teil täna see asi siis hästi ei klapi.

See oli esimest korda elus, kus ma seoses koolitööga pisaraid valasin. Mul vesi purskas silmadest nagu kosest! Ma ei olnud üldse võimeline rääkima, vappusin nutust! Ma jõudsin ainult öelda: “Mul tuli isa eile Siberist koju!!!”

Selle eest sain ma kolme kätte

Kui isa tagasi jõudis, oli ta 46 aastat vana. Selles vanuses hakkab reipus ja entusiasm juba tasapisi mööda minema?

Helle: Tema energia, mis siis lahti pääses, oli nii võimas, nagu oleks kosk tammi tagant vabaks saanud! Tema jaoks oli see nii suur vabadus – teha tööd oma kodus, oma maal, oma pere keskel! Kõik tema lemmik­objektid – Padise klooster, ­Saaremaa kirikud – mine, kuhu tahad, ja keegi ei keela…!

Kaia: Ta ei saanud rahulikult käia ka, ta ainult hüppas tänaval! (Kaia hüppab diivanilt, laseb põlvetõstejooksuga mööda tuba)

Ma ütlesin emale, lähme eemale, ärme näita, et me tunneme seda meest!

Töö oli tema jaoks suur rõõm. Nad ei rääkinud emaga minevikust. Kogu tähelepanu läks tulevikule – et isa saaks oma tööd teha. Isa sai kohe tööd restaureerimisvalitsuses ja ta hakkas tegelema oma keskaegse arhitektuuriga, mis teda huvitas.

Helle: Ema rääkis ühest loost, mis oli teda hirmsasti ehmatanud. See oli kolmekümnendate lõpus – Tartu ülikooli ajalooprofessor Sten Karling oli Padise kloostris isa uurimistöid vaatamas. Ema tuli meid sööma kutsuma ja nägi, kuidas ma sammun üleval mööda kloostri müüri ja Karling roomab käpuli minu järel! Isa sai muidugi riielda: “Kas sul üldse aru peas on, kus sa lapse viid!”

Ja teie tahtsite muidugi ka kunstiajaloolasteks saada?

Helle: Minul oli Tartu ülikooli minek välistatud, sest meil polnud raha ja vaevalt mind sinna ka vastu oleks võetud – mõelda ometi, isa Siberis!

Kaia: Kui ma isaga kohtusin, tekkis totaalne pööre. Ma tahtsin enne arstiks saada, aga isa ajas mu mõistuse täiesti segi! Ma ei tahtnud enam üldse muud kui temaga mööda objekte käia. Muidugi läksin ma kunstiajalugu õppima!

Torm oli saanud läbi, aga tuul oli vastu kogu aeg – nii olen kirjutanud vihikusse restauraator Juhan Kilumetsa, Villem Raami ühe õpilase mõtted. Arhitektuuriuurijal on vaja näha analooge mujal maailmas, vaadata, uurida, käega katsuda. Villem sai uurida teiste maade arhitektuuri peaasjalikult raamatute kaudu, sest N Liidust välja pääseda oli raske. Aga ta ei muutunud kibestunuks ega õelaks. Ta oli rahulik, sõbralik ja soe.

Kuidas sai nii palju ülekohut läbi elanud inimene jääda nii sümpaatseks ja soojaks?

Andres Haamer (Kaia abikaasa, kes on seni kärsitult toast tuppa käinud, viisakalt kuulanud ja naistel rääkida lasknud): Inimesed on enamasti sellised, kes tõstavad esiplaanile ennast ja üritavad arvustada teisi oma tasemelt. Temal see joon puudus.

Helle: Täiesti!

Andres: Ta oli isegi oma vaenlaste vastu hea.Ta oli nii kõva mees, et tal polnud vaja teise peale vimma pidada.

Helle: Ja see metsik tormamine objektilt objektile ei vähenenud ka vanaduse saabudes. Ta justkui aimas, et probleem silmadega süveneb ja süveneb ja on veel vaja võimalikult palju andmeid koguda

Andres: Kuidas ta rääkis vanadest müüridest! See oli etendus, see oli super! See oli parim, mis olla saab!

1991. aasta sügisel tegi Villem Raam oma viimase väljasõidu objektile, rääkis Juhan Kilumets. Ta ronis 81aastaselt ja peaaegu pimedana Jõelähtme kiriku torni ja käis Saha kabelis. Ta näitas kolleegidele entusiastlikult: “Vaadake seda vuuki! Kas te siis ei näe!” Oli nii hämar, et kellegi silm ei seletanud mingit vuuki. Aga Villemil olid need seinad peas.

Kaia: 1991. aasta novembris jäi ta täiesti pimedaks – see oli ema esimesel surma-aastapäeval –, aga oma objekte nägi ta elu lõpuni.

Helle: Nägemise nõrgenemine ei võtnud maha tööhoogu. Nii mina kui ka lähemad sõbrad töötasid temaga edasi. Isa otsis seoseid objektide ja ajastute vahel. Lõputult vaevasid teda Westfaali analoogiad. Ma jutustasin talle paksudest albumitest pilte ümber. Ta tahtis teada, kuidas on kujutatud ühe või teise figuuri lokid, silmakuju – kas mandlisilmadega või ümmarguste silmadega –, nina, kõrvad, riiete voldid…

Kaia:Isa viimased eluaastad möödusid siiski haiglas, kus me me hellega teda iga päev hommikul, õhtul ja võimaluse korral ka lõuna ajal vaatamas käisime.

Mulle meenuvad tema tavalised õpetussõnad, kui ta mu käe oma kahe suure sooja pihu vahele haaras ja ütles: kui sa nüüd lähed Nigulistesse ja sul tuleb grupp, siis pea meeles – räägi neile armastusega!

Helle: Sest kõik see, mida isa ise tegi, oli armastusega tehtud.

Isa tehtud foto: Helle Lippmaa ja Kaia Haamer isa sünnipäeval 30. mail 1982. (erakogu)
Isa tehtud foto: Helle Lippmaa ja Kaia Haamer isa sünnipäeval 30. mail 1982. (erakogu) ---


Villem Raam

 Sündis 30. mail 1910 Pärnus ­koolmeistri perekonnas ja suri 21. mail 1996 Tallinnas.

 1940 määrati Villem Raam Eesti Kunstimuuseumi direktoriks, 1941–56 küüditatud.

 Villem Raam uuris Eesti keskaegset ehituskunsti, pidas loenguid, tegeles ehitusmälestiste ennistamisega ja kirjutas palju kaasaegsest kujutavast kunstist.

 Tema õpilaste hulka kuuluvad kunstiteadlased Kaur Alttoa, arheoloog Jaan Tamm, muinsuskaitsja Boris Dubovik ja restauraatorid Juhan Kilumets, Tõnu Parmakson jt.