Villu Tamme, kuidas läks?


Läks umbes nii, et enne kontserti magasime hotellis paar tundi, seejärel äratati mind tund aega, siis koperdasime Tavastiasse ja alles korralik sõõm Koskenkorvat suutis mind elule tagasi võita. Ega teistelgi väga teistmoodi see asi polnud, reisimine pole ju naljaasi.


Üritus ise paistis olevat vägev ja isegi meie esinemine kukkus täitsa kobedalt välja. Eelmisel aastal olime teinud Tavastias väga hea keikka, mistõttu oli väike sabin sees, et nüüd tuleb nagunii jupp maad äbarikum. Aga ei tulnudki liiga palju hullem. Rõõm kordaläinud kontserdist on mõnus asi, selle nimel tasub bändi teha, ehkki näiteks pappi seekord selle eest ei antud.


Ja Stupido pomo Joose keksles keset publikut hoogsalt ja kergejalgselt. Tema on ju nii suurt kasvu, et jätab esmapilgul mulje, nagu ei oleks ta üldse võimeline hüppama. Samamoodi kui elevant. Aga küll hüppas. Seejärel tundus, et tema kõrval kargleb hullunult Raul Saaremets, keda aga seal ei olevat üldse olnud. Mõnikord toodab mu hämar aju koostöös lühinägelike silmadega veidraid nägemusi.


Teiste esinejate kohta ei oska iid ega aad öelda, sest ma ei viitsinud neid vaadata. Backstage’is oli huvitavam. Mõmmi vaatas Eläkeläiset ära, oli väga hea taas olnud.