Polti ärasaatmistseremoonial USA välisministeeriumis 30. novembril oli õige suure erandina kohal ka välisminister ­Hillary Clinton isiklikult. Päevaplaani kohaselt tuli ta just Valgest majast Afganistani asjade arutamiselt ja läks edasi kohtumisele Uus-Meremaa peaministriga.

Clintoni kohalolek polnud märk Eesti suurest tähtsusest, küll aga Polti positsioonist. Clintonil oli Polti austamise käigus ühte-teist öelda ka Eesti kohta: muu hulgas mainis ta, et Skype leiutati Eestis ja et Tallinn on väga ilus linn ja et Eesti on Ameerika liitlane. Seda polegi nii vähe. 

Aga aitab Eesti kiitmisest. Tagasi uue suursaadiku juurde. Polti kohta on teada, et mehel on hea huumorisoon. Kuuldavasti suhtub ta Eestisse juba ennetavalt väga hästi. Pidi olema meie asjades üpris kompetentne, s.t väga hästi briifitud. Ta on osav suhtleja. Paadunud optimist. On läinud aasta aprillis kirjutanud: “Me vajame oma diplomaate väljaspool saatkondade üliturvatud tarasid… Hoolimata vältimatutest konfidentsiaalsuse elementidest on diplomaatia üha enam muutumas avalikuks asjaks. Me peame siin olema paremad kui keegi teine.” Polt pidas oma tutvustuskõne osaliselt eesti keeles. Ta käib omaenda sõnade järgi.   

Huvitavaks läheb asi sellest hetkest, kui satute internetis tuhnides väitele, et Bel­gradis töötamise ajal panid kohalikud talle hüüdnimeks “Serbia kuberner”. 

Hüüdnime väärikaks hindamiseks peame hüppama korraks Lääne-Balkani asjade juurde. Sel ajal, kui Polt teenis Belgradis oma riiki ja valitsust, käis Serbia ühiskonnas suur arutelu kahe teema ümber: kas anda albaanlastele ära Kosovo ja kas anda sõjakurjategija (mõistagi paljude silmis sõjakangelane) Ratko Mladic välja Rahvusvahelisele Tribunalile. Vastusest nendele küsimustele sõltus serblaste jaoks väga palju. Lühidalt öeldes, nende vastuvõtmine Euroopa riikide sõbralikku peresse.

Serblastel oli väga raske vastata nendele küsimustele positiivselt. Endisest tankikindralist ja Srebrenica veresauna korraldajast Mladicist võis veel kuidagi loobuda, aga Kosovost… Serblastele on selline otsus veelgi raskem kui eestlastele näiteks Ida-Virumaast loobumine. 

Virumaa on meile oluline: Kristjan Raua teos “Viru vanne” (Kreutzwald, Faehlmann ja Nocks vannuvad panna peerud kahel otsal lõkendama), Sinimäe lahingud, fosforiidivastane võitlus… ent Kosovo on serblastele veelgi tähtsam; see on nende häll – see maa on täis keskaegseid kloostreid ja kirikuid, serblaste esivanemate haudasid. 

Kosovoga juhtus viimase paari inimpõlve kestel nagu Viruga – seal valitseb “võõras keel ja võõras meel”. Möödunud aasta veebruarist alates on see fakt kinnitatud ka rahvusvahelise õiguse alusel – albaaniakeelne ja -meelne Kosovo Vabariik on noorim sõltumatu riik Euroopas.

Mil määral on see Michael Polti teene? Mingil määral ikka. Hüüdnimi “kuberner” ei teki tühjale kohale.

Sealseid rahvuslasi ajas marru fakt, et Ühendriigid ostsid 2006. aasta septembris uue saatkonna ehitamiseks maad ja kinnisvara, mis oli seotud Jugoslaavia “suure minevikuga” ja mida kohalikud vabadusvõitlejad ega Serbia sõjaväelased ei tahtnud mingil juhul ameeriklastele loovutada. Suursaadik Polt ostis Serbia valitsuselt maatüki, kus asus kunagi Jugoslaavia isevalitseja marssal Tito residents ning tema ihukaardiväe kasarmud (see on vingem žest kui Kentmanni tänava sulgemine). Sinna ehitati sada miljonit dollarit maksnud hoonekompleks.

Kaks ja pool aastat tagasi andis Polt intervjuu Serbia raadiojaamale B92, kus ta pidi vastama Kosovo sõltumatust puudutavatele küsimustele. Polt näitas diplomaatilise kõneosavuse kõrgpilotaaži. Ta möönis, et serblased on Kosovo iseseisvumise Venemaa abiga blokeerinud. Ta möönis, et Venemaal on Serbiast tegelikult ükskõik ja et tegelikult tahab Moskva tüli kiskuda Ameerikaga. 

Ta möönis osalt seda, et Kosovo iseseisvuslastest albaanlastele on antud toetust ning teatud lubadusi Washingtonis. Olles seda kõike möönnud, jõudis ta järeldusele, et lõpuks sõltub kõik ikkagi serblastest endist ja kuidas nad ka ei otsustaks, see on nende endi valik. Kuid serblaste õige valik on ikkagi selline, nagu on Washingtoni valik. Ise teate, millega riskite. 

Seda mõtet lihvis Polt ajalehes Washing­ton Times möödunud aasta 17. veebruaris ilmunud arvamusloos “Time for an independent Serbia”. Seal on järgmine aforism: “Serbia juhtkond lükkab tagasi Kosovo iseseisvuse ja sellega lükkab tagasi ka Serbia iseseisvuse”. Ehk – vaid ilma Kosovota on Serbia tõeliselt iseseisev.

Hoomamaks öeldu mõtet, sõnastagem selline paradoks Eesti moodi ümber – eesti keel on tõeline riigikeel vaid siis, kui riigikeeleks on ka vene keel. 

Niisiis – Michael C. Polt on Eestis. Miks? 

Kas suure lombi taga võeti kuulda Kesk-Euroopa intellektuaalide kirja Obama administratsioonile, milles anti varjatult, kuid samas selgelt mõista, et kui Ühendriigid ei pööra siinsele regioonile tähelepanu, siis me veel näitame neile, kuidas ka meie oskame muutuda problemaatiliseks piirkonnaks. Serblaste ohjeldaja Polt saadeti siia sellepärast, et Kadri Liik ja Mart Laar lubasid muutuda problemaatiliseks?

Need seosed tunduvad muinasjutulised. Kuid ikkagi – keeruliste olukordade lahendaja Polt on tulnud just nimelt Eestisse. Riiki, kus 2007. aastal olid teatud rahutused. Riiki, kus on oma potentsiaalne “Kosovo”. Kus puudub piirilelepe idanaabriga, kuid on samas vastuseis ühele gaasitorule. Riiki, mis kompenseerib iseseisva kaitsevõime puudumist vinge retoorikaga. Riiki, mida väisas hiljuti üks Venemaa asepeaminister, eelmises ametis juhtumisi Venemaa kaitseminister. 

Polt on hästi briifitud, ta teab, millisesse riiki ta tuli.

Eesti poliitikavaatlejate heldimus selle üle, et Washington saatis meile nii tähtsa inimese, sarnaneb jäneste kolooniat tabanud õhinaga, kui seal kuuldakse vana vilunud rebase saabumisest.