Jaan Tults
, Jaansoni pikaaegne abimees ja praegune Eesti sõudekoondise peatreener. “Enesekindlalt sõitis. Suutis oma füüsilise vormi sajaprotsendiliselt vee peal realiseerida,” lisab ta.

Sõudetreener Mihkel Klementsov, Jaansoni ammune tuttav ja vahepealne juhendaja ütleb mõõdukalt kiites: “See sõit oli ikka väga hea.”

Tähendab jutud sellest, et Jaanson on elu vormis ning olümpiavõit vägagi võimalik, polegi liialdatud?

Jaanson ise suhtub juttudesse rahulikult. “Eks neid ilusaid aegu on varemgi olnud,” ütleb ta, ent lisab kohe, et olümpiamedali võitmine Ateenas on olnud motivaator, miks ta tipptasemel sõudmist siiani teeb.

See oli 1990. aastal. Muidu pigem jalgpalli- ja hokilemb Kesktelevisioon näitas mingil seletamatul põhjusel pikalt saadet Tasmaanias toimunud sõudmise MMist. Minu jaoks suhteliselt tundmatu Jüri Jaanson pani ühemehepaatide võistluse kinni. Olin parajasti Vene kroonus ega saa salata – sel hetkel oli ikka iseäranis uhke ja hää olla eestlane.

Sel aastal võitis Jaanson kõik, mida sai. Tuli maailma karikasarja üldvõitjaks ning tunnistati Eesti parimaks meessportlaseks. Hiljem on mees selle aasta kohta  öelnud: “Ühel aastal olin mina, Jaanson, maailma parim.”

Jaansoni sportlasekarjäär on nagu ameerika mäed. Kirkad esinemised nagu tol samal 1990. aastal või 1995, kui ta maailmakarikasarja kinni pani, vahelduvad masendavate madalseisudega nagu näiteks Atlanta olümpia aegu.

On olnud hooaegu, kus üliheas füüsilises vormis Jaansonile on medal enne võistlust kaela riputatud, aga mees on põrunud. Nii oli mullu. On olnud võistlusi, kus temalt justkui midagi ei oska oodata, aga mees teeb silmapaistva sõidu. Sedasi oli ju Sydney olümpial. Ajakirjandus on kirjutanud tema mõõnadest ning lootusrikastest üritustest. Me oleme saanud lugeda esisõudja ning treenerite vahelistest lahkhelidest.

Peab tunnistama, et Jaansonist on jäänud mulje kui üsnagi isepäisest sportlasest. Vähemalt asjatundmatule vaatlejale.

“Jaanson on Jaanson,” ütleb Tults. Sellega peaks tema sõnul kõik öeldud olema. “Ta on hirmus põhjalik, kõva töövõimega ja suur analüüsija. Vahel võib ta lasta end mõjutada probleemidest, mis kõrvaltvaatajale on tühised,” räägib treener.

“Jah, ta on isepäine. Põhimõttekindel. Kui poleks, ei oleks ta ka Jaanson,” ütleb sõudja vana sõber Aivar Haller. “Need, kes teda iga päev ümbritsevad, teavad, et see on argument tema nimekaardil. Tal on asjadest oma arusaam ja seni, kuni pole veenvat infot, mis tema tõde lõplikult ümber lükkaks, ta oma otsusest ei tagane.”

Halleri sõnul on Jaansoniga võimalik küll vaielda, aga selleks on vaja teda tunda ning mõista. 

Sõudetreener Mihkel Klementsov ütleb, et Jaanson on maksimalist, kes soovib saavutada oma eesmärke iga hinna eest. Tal on asjadest oma arusaam ja kui see teistega ei klapi, võib üsna kergelt tekkida tüli. Ta on oma tegemistes kompromissitu, mis sellisel tasemel sportlase puhul on ehk loomulik. “Võibolla muidu poleks neid saavutusi, mis tal on ette näidata. Aga teinekord oleks ehk parem minna kompromissile ja keskenduda põhilisele – sõudmisele,” märgib Klementsov.

Jaanson ütleb, et parimat peabki püüdma saavutada. Ses mõttes on ta kindlasti maksimalist. “Tõsi, vahel võin sellega liiale minna,” tunnistab ta.

Haller peab Jaansoni üheks intelligentsemaks sportlasisiksuseks, keda ta tunneb. Ja neid sportlasi, keda Haller tunneb, on Eestis ja muljal palju. “Ta on pikki aastaid olnud tippspordis, on kogenud kirkaid hetki ja teinud läbi raskeid kukkumisi. Aga vaatamata sellele on ikka valmis õppima, otsima uusi lahendusi ja edasi minema. Ta pole mingi tüüpiline nüri spordikutt, kes ei suuda kuidagi ringist välja tulla,” räägib Haller. “Ta pole fossiil.”

Tults lisab, et vahel võib Jüriga tõsiseks sõimlemiseks minna, kui nad üksteist mingil põhjusel ei mõista, ent tõele au andes tuleb tunnistada, et temaga koos töötamine on treeneri jaoks kindlasti arendav.

Jaanson on viimasel ajal harjutanud USAs maailmakuulsa treeneri Igor Grinko juhendamisel. Ameerikas Jaansoni treeninguid kõrvalt jälginud Haller tunnistas, et seda, kuidas need kaks meest töötavad, oli nauditav vaadata. “See on nagu superdirigendi koostöö orkestri esiviiuldajaga. Nad mõistavad üksteist piltlikult öeldes kulmukergituse peale,” iseloomustab Haller.

Aga mis on veel peale sõudmise?

Näiteks fotograafia. Ise ta ütleb, et see on selline amatöörilik hobi. “Üritan ikka fotoka kaasa võtta, kui kusagil liigun, ja endale meelepäraseid asju pildistada,” ütleb ta. Mis on need meelepärased asjad? “Liikumine, minemine – seda on nauditav pildistada.”

Sydney olümpia aegu saatis Jaanson Ekspressile foto. Tema objektiivi ette olid jäänud sõudebaasi tualettruumide uksed, millel seisid eestikeelsed viidad – isasloom ja emasloom. Pilt avaldati Flashi rubriigis.

Pole vist olnud ühtki Tartu maratoni, kus telemehed poleks finišisse jõudnud Jaansonilt vahetuid muljeid küsinud. Vähemalt selline mulje jääb.

Tults arvab, et Jaanson võiks, kui ta poleks sõudja, vabalt olla kibe rallimees. See olevat Jaansonil geenides. Tultsil on andmeid, et Jaansoni vanaisa oli Tallinna liinibussiliikluse üks rajajaid. Sõudja ise sellist teavet ei oma, kuigi märgib, et vanaisa oli küll rallisõitja ning veoautokompanii omanik. Ja talle endalegi meeldib autoga sõita. “Aga paadiga meeldib ikka rohkem,” täpsustab siis.

Hallerile meenub, et kunagi otsustas Jüri teha endale selgeks kõik arvutisse puutuva. “Ta tegi seda ikka nii põhjalikult, et kui ma nüüd hiljuti Ameerikas oma arvutiga hädas olin ja sealsed spetsialistid mind aidata ei osanud, tegi lõpuks ikkagi Jüri asja korda. Ta on ikka täielik arvutifriik.”

Ja muidugi perekond. Abikaasa Tatjana ja kaks tütart. “Oma peret armastab ta ikka kõvasti,” teab Tults. “Kui väljas võistlustel käime, otsib ta alati poodidest midagi, mida perele viia.”

Kui meelitan treenerit võrdlema Jaansonit kui isiksust ja sportlast mingi looma või nähtusega, jääb ta pikalt mõttesse. “Eks see selline tugev ja samas heatahtlik Aafrika loom võiks olla,” arutleb Tults ning lisab, et ega tegelikult sellist looma, kes oleks Jüriga sarnane, polegi olemas. Ja see polegi tähtis.

Jüri Jaansoni tiitlid

NSV Liidu meister 1987.

Maailmameister 1990

MM-i hõbe 1995

MM-i pronks 1989

MK-sarja üldvõit 1990 ja 1995

Eesti parim meessportlane 1990 ja 1995.

Eesti olümpiakoondise lipukandja Atlanta olümpiamängude avamisel 1996.