KERKIB: Viru hotelli lõpliku kõrguse saavutamiseks kulus Soome ehitajail 14 kuud. Plaadid, millega hakati hoone välispinda katma, olid toodud Saksamaalt Meissenist.
“Viru ei ole ainult hotell. See on soomlastele Eesti-reisi sümbol,” alustab Soome majandusajakirjanik Sakari Nupponen oma tuleval nädalal ilmuvat raamatut “Aikamatka hotelli Viruun”. Eesti on taas saanud rikkamaks ühe põneva ajalooraamatu võrra. Kui professor Seppo ­Zetterberg on käsitlenud meie varasemat ajalugu, siis Nupponen pühendub lähiajaloole. Viru hotellile, mis on oma aja sümbol nii soomlastele kui ka eestlastele.

“Viru lugu ei saa alustada ilma president Urho Kekkoseta. Tema avas soomlaste sidemed Eestiga ja eestlastele akna Euroopasse.” Nuppose sõnul oli Viru sünnis oluline päev 7. juuni 1965, mil Tallinna sadamast läks Helsingi poole teele reisilaev Vanemuine. Ühendus kahe linna, Tallinna ja Helsingi vahel oli pärast pikka pausi taastatud.

“Laevaliini avamise järel 1965 kasvas reisimine plahvatuslikult. 1967. aasta augusti lõpuks oli Tallinnas käinud juba 15 000 soomlast.” Kuigi tänapäevaga võrreldes on see köömes, ei maksa unustada, et veel 1960. aastate algul käis Tallinnas mõnisada soomlast aastas. “Kui laevaliin oli tänu Kekkosele avatud, tekkis uus probleem. Kuhu küll majutada kõik turistid?” Tõepoolest, Tallinn ei olnud selleks valmis – hotelle oli vähe ja needki olid ajast ja arust. Nii tekkiski mõte rajada siia suur ja esinduslik hotell.

Saabuvad Soome ehitajad

Uut hotelli plaaniti Tallinnas küll Tõnismäele, küll mere äärde Russalka lähedale. Lõpuks valiti välja Viru väljak. “Algul kõneldi vaid suurhotellist või Intourist-hotellist. Nimi Viru tehti teatavaks juuni algul 1970.” Kui esialgu kavandati Viru 500kohalisena, siis 1969 oli kohtade arv juba 829.

Hotelli ehitamine otsustati anda soomlastele ning suvel 1967 kuulutati pakkumine välja. Selle võitis Savonlinna ehitusfirma Repo Oy ning märtsis 1969 kirjutati leping alla.

“Esimesed Viru ehitajad ületasid Vaalimaal piiri aprilli keskpaiku 1969. Kõige rohkem oli Soome ehitajaid ja töömehi Tallinnas üle 400. Viru ehitajad majutati tavaliste barakkelamute asemel Mustamäele uutesse majadesse. See oli töömehe jaoks luksus.” Ehitajad teenisid kenasti.

Lisaks pangaarvele makstavatele markadele said nad päevaraha 68 rubla kuus, mis oli toona suur raha. Õhtuti pandi ülikond selga, löödi kingad läikima ja mindi Astoriasse, Gloriasse, Euroopasse, Nordi või Palace’i. Tutvuti kohalike kaunitaridega ning nagu Nupponen kirjutab, paarkümmend ehitajat viis koju kaasa eestlasest või venelasest naise.

Viru ehitus edenes kiiresti. Kokkulepitud ajakavast oldi ees ning seda ei kõigutanud isegi ööl vastu 18. detsembrit 1969 puhkenud suur tulekahju. Ehitamise hindki oli üllatavalt madal, alla 20 miljoni rubla, samas kui näiteks Pribaltiiskaja hotell Leningradis maksis üle viie korra enam.

Viru ehitamise lõpusirgel detsembris 1971 aga läks Repo Oy pankrotti ning selle omanik Mikko Repo kohtu alla. Ehitajad lahkusid ja töö jäi pooleli. Nüüd sekkus Soome riik ja Viru anti õigel ajal aprillis 1972 tellijale üle. Tallinna toonane uhkus oli valmis. “Viru hotell kuulus Nõukogude Liidu viie parima hotelli sekka.” Ametlikult avati Viru 5. mail, kui direktor Albert Šokman pidulikult lindi läbi lõikas.

Vast valminud Viru võttis tööle 1080 (!) inimest, tahtjaid aga oli ligi 4000. Viru oli nagu omaette linn, kus töötas igasuguseid ametimehi. Mõned lausa kummalised – näiteks köögis oli terve osakond, kelle ainus ülesanne oli a rvutada portsjonitesse kuluva toidu gramme.

Kuulsad külalised
Pool aastat pärast Viru avamist saabus Tallinna läbi aegade üks kuulsamaid hotelli külastajaid, Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi koos oma kolmanda naise Farah Dibaga. Tõsi küll, nad käisid ­Virus, kuid elasid Nõmmel Näituse tänava residentsis.

Tallinnas restoranis Kännu Kukk peeti visiidi teisel päeval šahhi ­abikaasa sünnipäeva, kusjuures tort tehti Virus. “Sünnipäevatordi oli kujundanud Viru Kondiitri juhataja Kuno Plaan, kes lükkas selle kärul pidulikult saali. Torti kaunistasid rahvatantsijad ja Pika Hermanni torn. Vaimus­tunud šahhitar küsis, kas ta saaks selle võtta endaga kaasa. Tort oli siiski tehtud söömiseks ja Kuno Plaan lõikas kõrgetele külalistele sellest ise esimesed tükid.”

Kuulsusi käis Virus teisigi. Nende seas esimene inimene kuul Neil ­Armstrong, esimene naine kosmoses ­Valentina ­Tereškova, filmitäht Elizabeth Taylor jt. Viimati mainitu oli Nuppose sõnul Viru grillbaari kuulsaim klient. “Ta põikas Tallinna mitmeid kordi “Sinise linnu” filmivõtete ajal.

George Cukori muinasjutufilm oli esimene Ühendriikide ja Nõukogudemaa ühistöö. Diivat ja tema saatjaid olevat Virus vaimustanud just nimelt grillbaar. Ka “Miljoni roosi” Alla ­Pugatšovast sai grillbaari sõber.”

Tähtsate külaliste, aga ka välisturistide teenindamiseks üldse pidi hotell olema kogu aeg
tasemel. Viru remondiks ja uuendamiseks vajalikku valuutat ent polnud sugugi kerge Moskvast saada. Esimesed kümme aastat ei antud eriti midagi, kuid Viru järgmine direktor Jaan Orro suutis tänu lobitööle raha välja kaubelda. “Aastal 1985 sai Viru investeeringuteks valuutat sama palju kui kõik Leningradi hotellid kokku.”

Suurt vippide ja muude väliskülaliste tulva oodati eriti olümpia-aastal 1980. Olümpiamängude ajaks tühjendati Viru tavalistest klientidest. Kehtestati karmid turvanõuded. “Moskvast tuli lisaks turvamehi, vestibüüli toodi metalliotsijad ja kõik kohad puistati enne põhjalikult läbi.

Varietee riiulid ja laod vankusid valuutakaupade all. Kõik olnuks valmis, aga kliente ei olnud ega tulnud. Kolme nädala vältel käis vaid sada külalist. Mõnel päeval oli maja täiesti tühi, kuna tavaturistidel polnud hotelli mingit asja.” Põhjuseks oli Moskva olümpiamängude boikottimine Afganistani sõja pärast.

ROKi president Juan Antonio ­Samaranch siiski saabus Virusse. Ja ega hotellile polnudki tühjus katastroof. ROK nimelt maksis kõik kinni – korvati isegi saamata jäänud müügitulud.

Viru KGB luubi all
Viru hotell oli KGB erilise tähelepanu all ning pole ime, et sellest räägitakse hulgaliselt kuulujutte. “Veel nüüdki usutakse, et hotelli terve 13. korrus oli KGB kasutuses. Palju usuvad sedagi, et kolmas ja neljas korrus oli reserveeritud vaid KGB-le. Tegelikult asusid neil korrustel muuhulgas kontoriruumid, elektrikeskus, ventilatsiooniseadmed ja laoruumid. Seetõttu möödus lift neist peatumata.”

Nuppose väitel oli Virus KGB otseseid töötajaid vaid kümmekond. “Orro andmeil KGB-l oli ülemus ja paar-kolm alluvat. Kõik töötajad teadsid neid ning neil olid omad toad, 307 ja 315. --- Lisaks oli hotelli kolmandal korrusel telefonikeskjaamaga seotud väike kinnine ruum, kust huvi pakkuvad kõned suunati Pagari tänavale KGB peahoonesse. Lindistati ja kuulati pealt seal, mitte Virus.”

Toad, kust hotellil silm ja kõrv peal hoiti, asusid teisel korrusel valuutabaari taga. Neist kuulati pealt 60 numbrituba, aga ka sauna ja restorane. “Lutikad” asusid telefonides. “Restorane kuulati pealt eritehnika abil. Nende laes asus suur antenn ning lauda toodi saatja, nagu näiteks taldrik. Saunaruumides seevastu oli sein täis lutikaid, pisimikrofone ehk mikrobetooni.”
Kõik kahtlased külalised, nagu näiteks väliseestlased, ärimehed või ajakirjanikud, paigutati Virus alati kindlatesse tubadesse, neisse, mida sai pealt kuulata. Muidugi ei suutnud KGB palgalised töötajad kõigel ise silma peal hoida. Neil oli aga hulgaliselt abilisi, nende seas Viru omad tuletõrjujad, koristajad, korruste valvurid ja uksehoidjad. Viimased olid tihti Nõukogude reservohvitserid. Aga ka teised KGB usaldusalused. Viru KGB kasutas ära ka giide, kes pidid pärast iga ringkäiku tegema ettekande ning rääkima, mida neilt oli küsitud.

See, et KGB kuulab numbritube pealt, ei jäänud Viru külastajatele saladuseks. Kui Tallinna saabus 1979. aastal Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Seppo ­Heikinheimo, paigutati ta Virus ministri sviiti. Kultuurireisi korraldanud Eeva Lille hoiatas Heikinheimot, et olgu oma sõnadega ettevaatlik – sviidis on paremad mikrofonid. Heikinheimo jättis nõuande meelde, kuid ei suutnud vastu panna kiusatusele KGB üle nalja heita. Astudes sviiti, ütles ta kõva häälega: “Tervist, tavaritsit! Mikrofoniproov! Kuidas läheb?”

Tuhande võimaluse maa

Viru oli paljudele eestlastele unistus, mida ihaldati ja samas ka kardeti. “Valuutabaari me ei tohtinud minna. Kartsime. Kui keegi tungivalt palus, võtsime riski ja istusime nagu tulistel sütel,” meenutab raamatus kunagine Intouristi giid Kulle Raig. Sest välisvaluutat ei tohtinud kohalikel olla, nad ei saanud valuutabaaris ise midagi osta.

Muidugi ei olnud Viru eestlastele suletud – kui raha oli, võis Virus käia aega veetmas, näiteks varietees. “Eesti eliit pidutses varietees. Naistel oli võimalus näidata oma õhtukleite, milleks ei olnud eriti muid niisama häid kohti. Kohalikke avaliku elu tegelasi jaguski peaaegu igaks õhtuks.”

Avamisest peale käis Virus vilgas äri – siitkaudu jõudis linna peale defitsiitne kaup: sukkpüksid, närimiskumm, kohv, Adidase tooted, reklaamidega kilekotid, teksased jne, jne. Juba turisti saabudes nuhkisid hotelli töötajad tema toas, mida tulijal kaasas on ja mida võiks talt ära ärida.

Rahavahetus ja muu tõsine äri käis siiski väljaspool hotelli. “Kes ei julgenud avalikus kohas kaupa teha, pidi lipsama trepikotta või kangialusesse. Turvaline koht oli näiteks Ohvitseride maja vestibüül. Estonia teatri poolses Tammsaare pargis kohtas alati rahavahetajaid. Jõude seisvat turisti tuldi ilmtingimata kõnetama raha asjus.”

Suuri tegijaid tunti Tallinnas Viru ärikate nime all. “Selle nimega kutsuti hotelli klientide keskel askeldanud sahkerdajaid, kellest tuntumad olid Mait Metsamaa, ­Abram Šer ja Indrek Stahl.” Nuppose sõnul sõlmisid Viru ärikad soomlastega isegi püsikontaktid. “Sahkerdajate õnneks käis Virus tihti soomlasi, kes ka ise tegid väikest äri. Neil oli hulganisti sukkpükse või teksaseid. Äri sujumise tagamiseks oli neil Stahli-sugune püsiostja ja hinnad olid juba ette kokku lepitud.”
Sakari Nupponen käsitleb oma raamatus ka Viru hotelli Eesti taasiseseisvumise ajal ja pärast seda, kuid värvikaim pilt on antud ikkagi 1970.–1980 . aastatest. Ja selles pole autor süüdi – Viru legendaarsed ajad jäävadki sinna, aastakümnete taha.