03.10.2008, 00:00
Viruna parun ja tema noor jäär
Lihtne ja kurb lugu sellest, mida tegi Viruna turismitalu peremees Mart Vahtel mihklipäeval suure kaheharulise haava juures.
Mart Vahtel (55) ei pea võtma viina – juttu jätkub tal
selletagi.
Mardile ei pea esitama küsimusi. Mart teab ise, mis
räägib.
Mardi käest pole vaja uurida, kas ta veristab
mihklipäeval lamba. Ta teeb seda niikuinii peaaegu iga päev.
“Ole sa hea, pane uks haaki!”
Mart läheb lambalaudas pimedasse aedikusse (seal on kolm halli
kogu), leiab jäära lammaste hulgast mõne hetkega. Mardi
jaoks pole siin keerulist midagi – jääral on ju munad!
Mart upitab jäära üle aediku sõime, sasib ta siis
sülle, samal ajal pidevalt rääkides. Mihklipäeval
veristatakse lammast sellepärast, et õues saab rohi otsa ja kui
lammas enam kõiki vitamiine ei saa, läheb karv lahti... Kui sul on
mõte lammas maha lüüa, siis vabatahtlikult ta koju ei tule...
Eesti trikimehed, kes vanasti mööda talusid käisid
ja loomadest püramiide tegid, kasutasid alati lammast. Lammas alumine,
koerad-kassid-kuked-kanad turnisid kõik lambal seljas.
Meil tuleb minna
majast eemale metsatukka, kus seisab
mehekõrguselt maha saetud kaheharuline haab.
Kui tegemist
oleks l a m b a g a, viskaks Mart ta õlgadele nagu vanemad mamslid
Haapsalu räti.
Aga jäära pole mõistlik selga
võtta – kuseb su kraevahe lahinal täis. Ja Mart võtab
jäära sülle nagu sõnakuulmatu jõmpsika.
Jäär on rahulik, aga ei saaks öelda, et kerge kandam.
Meie pahaendelises rongkäigus osaleb veel kaks tegelast.
Sõbraliku olemisega austraalia karjakoer Aaga, kelle nimi olevat
sellepärast niisugune, et kennelliidu naistel oli mõistus otsa
saanud, aga A-tähega nime oli vaja. (Aaga murrab kähriku nii
ära, et see ei jõua niutsatada ka.)
Ja kesk-aasia
lambakoer Vartan, kellel on kurb pilk ja komme sülle ronida. Tal oleks ka
pikad rippuvad kõrvad, kui eelmine omanik neid ära poleks
lõiganud.
Poole tee peal kuseb jäär Mardi ikkagi
täis ja Mart vahetab poosi. Ta laseb jäära tagumised jalad vastu
maad, ise kõvasti loomal kratist kinni hoides.
“Noh,
võta kark alla!”
Jäär, vaene mees, ennast
väga kindlalt ei tunne ja silme ette kerkib hetki saatest “Tantsud
tähtedega”. (Selle vahega, et episood jääraga on naljast
kaugel.) Jäär jalutab viimast korda elus.
Jämeda kaheharulise haava juures
see asi toimub.
Jäär on pikali maas, Mart kinnitab ta jalad jalapuu
külge ja tõmbab jäära üles rippuma. (Mis seal
salata, mul tuleb tõmmata, Mart hoiab jalgu.) Jäär ripub pea
alaspidi, rahulik ja vait.
Kõrgel puu otsas trummeldab
rähn. Kuskil kraaksatab ronk. Ei tea kust ilmuvad välja kihulased,
poevad kõrvadesse ja ninna. Mässin salli ümber pea ja seisan
nagu Yassir Arafat keset eestimaist loodust.
“Meie kihulased
siin on lapsemäng, õigeid kihulasi näed Venemaal,”
tutvustab Mart. “Seal on neid nii palju, et sital ka ei saa käia
mujal kui ainult puu otsas.”
Mardil ikka need sittumise lood.
Mart räägib vaikselt ja kiirustamata. Äkki on Mardi
käes nuga ja siis kaob helkiv tera jäärale kõrva alla
kaela. Veri värvib punaseks rohu ja sambla. Jäär ei tee teist
nägugi, veidi võdistab kõrva.
“Tuled
Venemaalt tagasi, oled vene kihulastega harjunud, meie omasid enam ei tunne
ka!” räägib Mart. Tõmbab käeseljaga üle ni
na.
Koerad, hall austraallane ja valge asiaat, on selja
keeranud ja lasevad silma looja.
Vahel teeb Mart
turistidele
lambatapmise juurde šõud. Siis
lüüakse Viruna metsa all trummi ja lauldakse “Kalevalat”.
Ja pärast saab verd juua. Aga palja verega on see asi, et seda inimese
organism ära ei seedi. Isegi kanad ei seedi paljast verd ära.
(Kuigi Mart arvab, et kanal on metsikult verejanuline nägu, kui
lähedalt vaadata, ja et fotograaf Muusikus võiks teha kanast
verejanuse portree.) Aga kui verd viinaga segamini panna, seedib vabalt.
Krõps ja krõps lõikab Mart jääral villa
seest sõnnikutükke välja. Nagu šokolaadikommid.
Suvitajate lapsed olid ükskord lambapabulate pärast kaklema
läinud. Mõni arvas, et ongi päris šokolaad ja pistis
suhu. Aga ega see midagi ei tee, selge rohi, muud ei midagi, arvab Mart.
“Kas jäär veel elab?”
“Jah, ta
elab veel.”
Ja šokolaaditeema jätkuks
räägib Mart, kuidas ta kusejoojate kokkutulekust kõrvale
hiilis.
Helistati ja aeti hirmsasti peale, tule ja tule, ja Mart
küsis vastu, et kas mõni sitasööja ka on.
Kaks olla olnud. Mart vastas, et kui nii vähe, siis tema ei tule.
Korraldajad vabandasid ja lubasid järgmiseks aastaks rohkem kutsuda, et
tulgu siis Mart tingimata kohale. Mart midagi lubama ei hakanud.
Jälle kraaksatab kõrgustes
ronk.
Rongad teavad, kus midagi toimub. Koerad tõusevad jalule.
“Nüüd on surnud?”
“Nüüd on
surnud.”
“Nii vaikselt.”
“See
käibki vaikselt.”
Mart toimetab lihakeha kallal ja
arutab, et siga tappa on selles mõttes ebamugav (Mart ütleb
“loll”, mitte “ebamugav”), et kui heledamate silmadega
mees seale otsa vaatab, siis vaatab talle vastu nagu peegelpilt. Et lambaga on
selles mõttes lihtsam.
“Ossa raisk!” Mart teeb
esimest korda kõvemat häält. Mardile tavaliselt ei meeldi, kui
inimesed kõvasti räägivad.
Mart: “Keegi on
teda perse pealt hammustanud – ilmselt mõni hulkuv koer!”
Mart saab mahamurtud lammast leides täpselt aru, kes on olnud
murdja. Hunt viskab lamba üle õla ja lohistab minema. Koer
sööb sealsamas. Eriti meeldib koertele sooltevaheline rasv.
Ja see, mis nüüd järgneb, on
laboritund.
Nahk on maha võetud, nüüd on kogu
interjöör vaatajale näha.
“Näe –
magu ja sooled!” Viinerivabrikus keeratakse sooled teistpidi ja
väline pool pestakse ära.
“Põrn!” –
“Mis sa arvad, kas põrna järgi tegelikult ka ilma ennustada
saab?” – “Vaevalt! No võib-olla natuke saab,”
arvab Mart.
“See on sapp!” Sinakasroheline, ilus ja
piklik. Nagu kivi, mis on leitud imeilusal suvisel nädalavahetusel Kassari
ranna loksuvast veest.
“Neerud, kopsud!” Mardi pisike
kass olevat võimeline terve kopsu üksipäini ära
sööma. Aga pärast situb nagu elajas nädal otsa ja olulisi
pause ei tee.
“Näe, süda!” Kui veri on
korralikult välja lastud, siis olevat süda seest kuiv. Mart
lõikab südame pooleks nagu õuna ja uurib järele. Kuiv
tõepoolest.
Keegi soomlane rääkinud
Mardile
sääsetapmise maailmameistrivõistlustest. Ja
nüüd lausub Mart verise käega suit
su põlema pannes kavalalt, et arvaku ma ära, mitu sääske
maailmameister maha lõi. Ütlen, et ei kujuta üldse ette. Mart
ajab peale, et paku, noh! Pakun miljonit – ja saan ise ka kohe aru,
et tiba palju sai pakutud. Mardi teada oli õige vastus 20 millegagi,
sest sääsed lendasid in corpore võistlejate juurest
pealtvaatajate juurde ja imesid neid.
Rähn toksib. Ronk
kraaksatab.
18.40 laotab Mart jäära naha noore kuuse
alumistele okstele.
Villa ei taha keegi. Naha parkimine maksab 250,
pargitud nahk ise maksis Tõstamaal ka 250 krooni.
Mart ajab
selja sirgu.
Lambakasvatamine tasuks ära siis, kui lambaid
oleks 800. Siis oleks võimalik majandada. Ja arvestatava
söögikohaga peaks olema leping. Kümne lamba pärast pole
mõtet Tallinna vahet edasi-tagasi sõita.
Praegu peab
Mart söögikohta, kus saab ettetellimisel lambapraadi.
Mardi juurest kaks kilomeetrit
metsa taga elav
kuuekümnene kurttumm mees ärkab iga jumala öö üles,
jookseb õue (täpsemalt pool kaks öösel), tümitab
haamriga vastu plekist tünni ja hirmutab sigu. Muidu ei saa elada.
Eesti riik ei toimi, ütleb Mart. Kui metssiga Mardi õue
üles künnab ja Mart sea maha kõmmutab, teeb riik Mardile
trahvi. Aga ülesküntud õue riik Mardile ei korva!
Mis on riigi eelis – metssead või inimesed!? küsib Mart.
18.55 lööb Mart varalahkunud jäära pea suure
naelaga puu külge. Siin on neid päid varasemastki ajast.
PS
Veel midagi mihklipäevast.
Ükspäev kuulsin enda hirmsaks ehmatuseks, et kes mihklipäeval
köhib, see vastlapäeva ei näe. Läksin apteeki ja ostsin
purgi rõvedamaitselist rohtu ja võtan iga kahe tunni tagant.
Kuidas Mart lammast küpsetab
- Lambaliha peab kolm päeva seisma. Siis ta jahtub korralikult maha. Liha seisab kolm päeva 10–15 kraadi juures.
- Enne ahju panemist kõrvetab Mart liha õues suure tule peal ära ja küpsetab siis kolm tundi malmist potis.
- Mart kasutab võid ja igasugu ürte. Aga mitte palju. Ürte pannakse palju siis, kui lihal midagi viga on.
- Lambaprae kõrvale käib punane kuiv vein, aitab seedida.