08.03.2007, 00:00
Visionäärid ning disaini hälli kiigutajad Charles ja Ray Eames
Heroilise ajastu disainihiidude suurust, kes üle Atlandi praeguseks meiegi maale ära paistavad, imetleb sisearhitekt Katrin Kask.
Charles ja Ray Eames
Hiljuti sattus minu kätte üks vaimustav raamat
– “Powers of Ten”, suuruse relatiivsusest universumis. Selle
raamatu olid minu kursusekaaslasele kinkinud sisearhitektidest Soome kolleegid.
Raamat on tegelikult idamaise tarkuse “nagu ülal, nõnda ka
all” visualiseering ja mulle üllatusena olid selle autoiteks
Ameerika disainiklassikud Charles ja Ray Eames.
Uurisin kohe Amazon.comist, kas seda oleks võimalik tellida, ja selgus, et tegemist oli ühega 70ndate Ameerika epohhiloovatest teostest, mille kohta paljud inimesed on öelnud, et see raamat muutis nende maailmapilti.
Tegelikult kujutab see raamat endast Ameerika disainerite Ray ja Charles Eamesi samanimelise lühifilmi (1977) kommentaaridega väljaannet. Raamatut ja filmi vaadates hakkasin mõtlema, millised olud, seosed ja kokkusattumused viivad selliste tippteoste tekkimiseni. Kas selline teos oleks saanud tekkida ka näiteks Eestis? Kui palju mõjutavad meid ümbritsevad olud, inimeste teadmised ja veendumused?
Tulevikuideed ei leia alati poolehoidu
Kes siis õigupoolest olid Ray ja Charles Eames? Otsisin üles kunagi kätte sattunud ajakirja New Yorker, kus oli nende elu ja loomingu kohta huvitav artikkel pealkirjaga “Charles ja Ray Eames – ajast ees olevad multimeediategelased”.
Selles kirjeldatakse, kuidas kirjastaja ja filantroop Walter Annenberg pakkus 1976. aastal New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumile 40 miljonit dollarit, et ehitada hoonele uus tiib. Uus ehitis poleks olnud kohandatud mitte ainult kunsti eksponeerimiseks, vaid seal oleks selgitatud kunsti olemust filmide, video ja arvuti abil loodud kujundite kaudu. Lahvatanud vastuolude tõttu jäi see siiski ehitamata.
Mõned nimekad kriitikud arvasid tol ajal isegi, et tehnoloogiale keskendumine võib mõjuda halvasti muuseumi mainele ja selle odavaks teha. Peatselt võttiski Annenberg oma pakkumise tagasi ning kogu projekt kukkus kokku. Suures kritiseerimistuhinas ei pandud isegi tähele, mida see uus ehitus tegelikult sisaldanuks ja tähendanuks.
Muuseumi uue tiiva idee sündis jutuajamistes Metropolitani tolleaegse direktori Thomas Hovingu ja disainer Charles Eamesi vahel, kes oma partneri ja abikaasa Rayga olid juba aastaid uurinud kunsti, teaduse, tehnoloogia ja hariduse vahelisi sidemeid.
Võimas mõjutusvahend – film
Juba 60. aastatel olid Eamesid teinud filmieksperimente. Näiteks CBSile loodi üheksaminutine filmimontaaž, kus muusika saatel vaheldusid kiirelt eri kujundid. Sellest kasvas välja muusikavideo kui žanr.
Nüüdki tuli Eamesile hea idee, kuidas anda oma projektist ülevaade: ta tegi 9minutilise lühifilmi “Ülevaade Metropolitanist” (1975), mis simuleeris jalutuskäiku uues ehitises. Selles olid lõigud muuseumi ajaloost ja muuseumi juht, et külastajad saaksid lühiülevaate muuseumis olevatest kogudest. Samas sündis ka üks esimesi kordi (kui mitte kõige esimene) idee talletada ja säilitada kunstiteoste kogud arvuti mällu. Eamesi mõte seisnes selles, et inimesed saaksid näha kokkuvõtet ühe autori eri teostest või soovi korral ka teiste autorite teostest samal perioodil jne. Seda kõike selleks, et sellise informatsiooni abil saaks vaatajal tekkida uued teadmised ja seosed kunsti vallas. Kuid see idee oli 1976. aastal isegi New Yorgi jaoks liialt radikaalne.
Nagu me kõik teame, on kirjeldatud võimalus tänaseks täiesti tavaline nähtus kogu maailmas. Projekt, mida peeti 30 aastat tagasi kunstiharidusele isegi ohtlikuks, on nüüdseks tänu internetile jõudnud kõikjal igapäevasesse kasutusse. Eamesid visualiseerisid Metropolitanile tegelikult varajase interaktiivse s&u uml;steemi ja kui see oleks tollal läbi läinud, oleks see muuseum sel ajal olnud terve põlvkonna võrra muust maailmast ees.
Nägemus disaini tulevikust
Eamesid olid oma ajast ees veel mitmes mõttes. Arhitektiharidusega Charles Eames töötas käsikäes oma abikaasa Rayga, kes oli õppinud maalikunsti. Tegeleti filmiloominguga, tehti kuraatori, teadlase, leiutaja ja graafilise disaineri tööd, kujundati nii mänguasju kui ka näitusi ning huvituti tehnoloogiast. Nad disainisid toole nii painutatud vineerist, fiiberklaasist kui ka kokkukeevitatud traadist. Need olid tehnoloogiliselt eesrindlikud ja praeguseni kuulsad disaintooted, mis on saanud 20. sajandi klassikaks.
Nii et ei maksa Eameside nime ainult toolidega seostada, mööbel oli vaid osa nende eneseväljendusest. Kuigi Eameside loodud istmed on tänini hinnas, pidasid nad ise omaloodud mööblit pigem tõendiks, et moodne tehnoloogia võimaldab luua kasulikke, ilusaid, mugavaid ja kättesaadavaid esemeid. Seda viimast tänu masstootmisele.
Mida aeg edasi, seda vähem huvitasid Eamese asjad, üha enam püüdsid nad edastada mõtet, et disain on probleemidele lahenduse leidmine ja et head asjad ei pea kuuluma vaid vähestele väljavalitutele või piiratud elitaarsele ringile. Tegelikult olid nad huvitatud probleemide lahendamisest ja kui nad elaksid tänapäeval, tegeleksid nad võib-olla üldse millegi muuga – nii arvab üks Eameside kollektsiooni kuraator.
Charles ja Ray mõistsid, et disaini ootab küberruumi jõudes totaalne muutumine – ja seda tublisti enne, kui selle nähtuse kohta üldse sõna leiutati.
Peaaegu kõik, mida Eamesid ette võtsid, oli tavatu. Pärast sõda ühinesid nad liikumisega, mille eesmärgiks oli luua “head elu” ja soodsaid maju sõjaveteranidele. Hakati arendama elementehituse põhimõtet, loodi tuntud n-ö tee-ise Kwikset House. Ka nende oma maja Vaikse ookeani kaldal Californias koosneb tehases valmistatud teras-, vineer- ja klaasdetailidest. Praegu hooldab seda maja Eameside Fond.
Selle aja võimsaimad tellijad
Charles ja Ray Eamesi ateljee andis konsultatsioone sellistele firmadele nagu Westinghouse, Boeing, Polaroid ja Hermann Milleri mööblivabrikud (kes toodab Eamesi hitte tänapäevalgi). Eamesid kujundasid Millerile nii mööblit kui müügisalonge. Firma juhtkond usaldas neid niivõrd, et neil lubati disainida mida iganes, ilma turu-uuringute või otseste ülesanneteta. Ka Ühendriikide valitsus oli Eameside klient, nad kavandasid mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning lühifilme, mida esitleti mitu korda ka Moskvas.
Juba 1967. aastal, kaua enne Metropolitani juurdeehitise-filmi, olid nad teinud lühifilmi sisevaatega ehitisse, mida veel ei eksisteerinud. Selleks oli Washingtoni akvaarium. Mõlemad ehitised jäid siiski valmis ehitamata. Kõige pikaajalisemaks Eameside kliendiks oli aga IBM, kellele nad kavandasid rohkem kui 50 näitust, filmi, raamatut ja ka firmastiili.
Tänapäev tõestab Eameside
prohvetlikkust
Charles Eames oli väga selge mõtlemisega loovisik. Disaini defineeris ta kui tegevusplaani, mille alusel saavutada kindlat eesmärki, milleks on inimese vajaduste rahuldamine. Ta nägi möödunud sajandi keskel ette, et arvuti muudab maailma, ning 70ndatel rääkis ta sellisest kommunikatsioonisüsteemist nagu tänane World Wide Web. Eamesid olid visionäärid, kes kavandasid juba mitukümmend aastat tagasi funktsioone, mida tänapäeval multimeediamaailmas kasutatakse.
Huvitav on jälgida, kuidas ja millises keskkonnas tekib ajastut muutev uus m&oti lde;te ning kui kaua võtab aega, enne kui keskkond on valmis seda rakendama. Elu kinkis Eamesidele võimaluse olla kursis kõige uuema teadusliku infoga – nemad olid mitmete USA riiklike esindusnäituste kujundajateks. Film “Powers of Ten” sai sündida vaid NASA ja muude teadusasutuste uuringute tulemusena, samas väljendub selles teaduskäsitlusele kättesaamatu üldistus, inimkonda alati huvitanud filosoofiapõhimõte. Ka uuendusliku tootedisaini aluseks on uusim tehnoloogia. Nii kohtusid võimed ja võimalused ning sündisid epohhiloovad saavutused.
Oleks tore, kui ka Eestis oleks Arhitektuurimuuseumis või mõnes raamatupoes kontrastiks arvutimängu-kollidele saadaval Eameside lapselapse Demetrios Eamesi interaktiivne CD “Powers of Ten”.
Uurisin kohe Amazon.comist, kas seda oleks võimalik tellida, ja selgus, et tegemist oli ühega 70ndate Ameerika epohhiloovatest teostest, mille kohta paljud inimesed on öelnud, et see raamat muutis nende maailmapilti.
Tegelikult kujutab see raamat endast Ameerika disainerite Ray ja Charles Eamesi samanimelise lühifilmi (1977) kommentaaridega väljaannet. Raamatut ja filmi vaadates hakkasin mõtlema, millised olud, seosed ja kokkusattumused viivad selliste tippteoste tekkimiseni. Kas selline teos oleks saanud tekkida ka näiteks Eestis? Kui palju mõjutavad meid ümbritsevad olud, inimeste teadmised ja veendumused?
Tulevikuideed ei leia alati poolehoidu
Kes siis õigupoolest olid Ray ja Charles Eames? Otsisin üles kunagi kätte sattunud ajakirja New Yorker, kus oli nende elu ja loomingu kohta huvitav artikkel pealkirjaga “Charles ja Ray Eames – ajast ees olevad multimeediategelased”.
Selles kirjeldatakse, kuidas kirjastaja ja filantroop Walter Annenberg pakkus 1976. aastal New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumile 40 miljonit dollarit, et ehitada hoonele uus tiib. Uus ehitis poleks olnud kohandatud mitte ainult kunsti eksponeerimiseks, vaid seal oleks selgitatud kunsti olemust filmide, video ja arvuti abil loodud kujundite kaudu. Lahvatanud vastuolude tõttu jäi see siiski ehitamata.
Mõned nimekad kriitikud arvasid tol ajal isegi, et tehnoloogiale keskendumine võib mõjuda halvasti muuseumi mainele ja selle odavaks teha. Peatselt võttiski Annenberg oma pakkumise tagasi ning kogu projekt kukkus kokku. Suures kritiseerimistuhinas ei pandud isegi tähele, mida see uus ehitus tegelikult sisaldanuks ja tähendanuks.
Muuseumi uue tiiva idee sündis jutuajamistes Metropolitani tolleaegse direktori Thomas Hovingu ja disainer Charles Eamesi vahel, kes oma partneri ja abikaasa Rayga olid juba aastaid uurinud kunsti, teaduse, tehnoloogia ja hariduse vahelisi sidemeid.
Võimas mõjutusvahend – film
Juba 60. aastatel olid Eamesid teinud filmieksperimente. Näiteks CBSile loodi üheksaminutine filmimontaaž, kus muusika saatel vaheldusid kiirelt eri kujundid. Sellest kasvas välja muusikavideo kui žanr.
Nüüdki tuli Eamesile hea idee, kuidas anda oma projektist ülevaade: ta tegi 9minutilise lühifilmi “Ülevaade Metropolitanist” (1975), mis simuleeris jalutuskäiku uues ehitises. Selles olid lõigud muuseumi ajaloost ja muuseumi juht, et külastajad saaksid lühiülevaate muuseumis olevatest kogudest. Samas sündis ka üks esimesi kordi (kui mitte kõige esimene) idee talletada ja säilitada kunstiteoste kogud arvuti mällu. Eamesi mõte seisnes selles, et inimesed saaksid näha kokkuvõtet ühe autori eri teostest või soovi korral ka teiste autorite teostest samal perioodil jne. Seda kõike selleks, et sellise informatsiooni abil saaks vaatajal tekkida uued teadmised ja seosed kunsti vallas. Kuid see idee oli 1976. aastal isegi New Yorgi jaoks liialt radikaalne.
Nagu me kõik teame, on kirjeldatud võimalus tänaseks täiesti tavaline nähtus kogu maailmas. Projekt, mida peeti 30 aastat tagasi kunstiharidusele isegi ohtlikuks, on nüüdseks tänu internetile jõudnud kõikjal igapäevasesse kasutusse. Eamesid visualiseerisid Metropolitanile tegelikult varajase interaktiivse s&u uml;steemi ja kui see oleks tollal läbi läinud, oleks see muuseum sel ajal olnud terve põlvkonna võrra muust maailmast ees.
Nägemus disaini tulevikust
Eamesid olid oma ajast ees veel mitmes mõttes. Arhitektiharidusega Charles Eames töötas käsikäes oma abikaasa Rayga, kes oli õppinud maalikunsti. Tegeleti filmiloominguga, tehti kuraatori, teadlase, leiutaja ja graafilise disaineri tööd, kujundati nii mänguasju kui ka näitusi ning huvituti tehnoloogiast. Nad disainisid toole nii painutatud vineerist, fiiberklaasist kui ka kokkukeevitatud traadist. Need olid tehnoloogiliselt eesrindlikud ja praeguseni kuulsad disaintooted, mis on saanud 20. sajandi klassikaks.
Nii et ei maksa Eameside nime ainult toolidega seostada, mööbel oli vaid osa nende eneseväljendusest. Kuigi Eameside loodud istmed on tänini hinnas, pidasid nad ise omaloodud mööblit pigem tõendiks, et moodne tehnoloogia võimaldab luua kasulikke, ilusaid, mugavaid ja kättesaadavaid esemeid. Seda viimast tänu masstootmisele.
Mida aeg edasi, seda vähem huvitasid Eamese asjad, üha enam püüdsid nad edastada mõtet, et disain on probleemidele lahenduse leidmine ja et head asjad ei pea kuuluma vaid vähestele väljavalitutele või piiratud elitaarsele ringile. Tegelikult olid nad huvitatud probleemide lahendamisest ja kui nad elaksid tänapäeval, tegeleksid nad võib-olla üldse millegi muuga – nii arvab üks Eameside kollektsiooni kuraator.
Charles ja Ray mõistsid, et disaini ootab küberruumi jõudes totaalne muutumine – ja seda tublisti enne, kui selle nähtuse kohta üldse sõna leiutati.
Peaaegu kõik, mida Eamesid ette võtsid, oli tavatu. Pärast sõda ühinesid nad liikumisega, mille eesmärgiks oli luua “head elu” ja soodsaid maju sõjaveteranidele. Hakati arendama elementehituse põhimõtet, loodi tuntud n-ö tee-ise Kwikset House. Ka nende oma maja Vaikse ookeani kaldal Californias koosneb tehases valmistatud teras-, vineer- ja klaasdetailidest. Praegu hooldab seda maja Eameside Fond.
Selle aja võimsaimad tellijad
Charles ja Ray Eamesi ateljee andis konsultatsioone sellistele firmadele nagu Westinghouse, Boeing, Polaroid ja Hermann Milleri mööblivabrikud (kes toodab Eamesi hitte tänapäevalgi). Eamesid kujundasid Millerile nii mööblit kui müügisalonge. Firma juhtkond usaldas neid niivõrd, et neil lubati disainida mida iganes, ilma turu-uuringute või otseste ülesanneteta. Ka Ühendriikide valitsus oli Eameside klient, nad kavandasid mitmeid rahvusvahelisi näitusi ning lühifilme, mida esitleti mitu korda ka Moskvas.
Juba 1967. aastal, kaua enne Metropolitani juurdeehitise-filmi, olid nad teinud lühifilmi sisevaatega ehitisse, mida veel ei eksisteerinud. Selleks oli Washingtoni akvaarium. Mõlemad ehitised jäid siiski valmis ehitamata. Kõige pikaajalisemaks Eameside kliendiks oli aga IBM, kellele nad kavandasid rohkem kui 50 näitust, filmi, raamatut ja ka firmastiili.
Tänapäev tõestab Eameside
prohvetlikkust
Charles Eames oli väga selge mõtlemisega loovisik. Disaini defineeris ta kui tegevusplaani, mille alusel saavutada kindlat eesmärki, milleks on inimese vajaduste rahuldamine. Ta nägi möödunud sajandi keskel ette, et arvuti muudab maailma, ning 70ndatel rääkis ta sellisest kommunikatsioonisüsteemist nagu tänane World Wide Web. Eamesid olid visionäärid, kes kavandasid juba mitukümmend aastat tagasi funktsioone, mida tänapäeval multimeediamaailmas kasutatakse.
Huvitav on jälgida, kuidas ja millises keskkonnas tekib ajastut muutev uus m&oti lde;te ning kui kaua võtab aega, enne kui keskkond on valmis seda rakendama. Elu kinkis Eamesidele võimaluse olla kursis kõige uuema teadusliku infoga – nemad olid mitmete USA riiklike esindusnäituste kujundajateks. Film “Powers of Ten” sai sündida vaid NASA ja muude teadusasutuste uuringute tulemusena, samas väljendub selles teaduskäsitlusele kättesaamatu üldistus, inimkonda alati huvitanud filosoofiapõhimõte. Ka uuendusliku tootedisaini aluseks on uusim tehnoloogia. Nii kohtusid võimed ja võimalused ning sündisid epohhiloovad saavutused.
Oleks tore, kui ka Eestis oleks Arhitektuurimuuseumis või mõnes raamatupoes kontrastiks arvutimängu-kollidele saadaval Eameside lapselapse Demetrios Eamesi interaktiivne CD “Powers of Ten”.
Disainerid või prohvetid?
Kas meile pigem disaineritena tuntud Charles (1907–1978) ja Ray Eames (1912–1989) olid visionääridena tõepoolest nii selgepilgulised, et suutsid ennustada meedia tulevikusuundi ja interaktiivset keskkonda? Rääkimata nende disainitud esemetest, millest on saanud oma ajastu ikoonid, on nende nägemus inspireerinud paljusid, mitmed nende ideed on osutunud prohvetlikeks.
Oma lühifilmis “Powers of Ten” visualiseerisid nad mateeria ülesehitust, mõtestades universumi suhtelisust kümne astmete abil. Film pakub visuaalset rännakut makro- ja mikrokosmosesse. See algab pildiga mehest, kes on murul piknikul. Seejärel tõuseb kaamera kümne astmete kaupa esmalt kõrgustesse, jõudes universumi piirile. Naastes maa peale, süüvib pilk mehe kätte, jõudes välja süsinikuaatomini. Unustamatu kogemus vaatajale. Uurige leheküljelt www.powersof10.com. Igal aastal oktoobrikuus saab sealt filmi ka vaadata.
Möödunud aastal tunnistas näiteks arvutimängude looja Will Wright (ülipopulaarsed “SimCity” lõputud Simside-versioonid), et loomaks oma uut mängu “Spore”, mis võimaldab seigelda omaloodud maailma evolutsioonihoovustes, sai ta inspiratsiooni just filmist “Powers of Ten”.
2006. aastal tähistati Eameside suurima hiti, Lounge Chairi ja selle juurde kuuluva Ottomani 50. sünnipäeva sellega, et Hermann Miller võttis uuesti tootmisse roosipuuvineeriga tooli (aastal 1991 asendati roosipuu keskkondlikkuse huvides kirsi ja pähkliga). Sünnipäeva-aastal oli friikide rõõmuks saadaval ka santos-palisandrispooniga vineerist ja mustast vasikanahast spetsiaalne nummerdatud tiraaž.
