Kui mäng on tõepoolest läbi ja Hispaa­nia kuningas kaisutanud Iker Casillast kogu maailma silme ees nagu oma poega, valgub rõõmujoovastuses rahvas nii Chaticost kui ka mujalt Barcelona tänavatele. Jätkuvad laulud, “Viva España!” hüüded, ringisõitvad autod tuututavad, poisikesed kärtsutavad paugutajaid… Me joome roosat Kataloonia veini – Hispaania jalgpalli ja Barcelona fännide terviseks. Koidu Raudvere
Neil õhtuil, mil Hispaania meeskond Euroopa meistrivõistlustel jalgpalli mängib, kogunevad fännid varakult Barcelona kõrtsidesse. Teleülekanne algab kohaliku aja järgi kell 20.45, kuid pärast kaheksat võib istumispaiga leidmisega juba raskusi tekkida. Mida mäng edasi, seda hullemaid raskusi.


Barcelonas veedetud juunikuu jooksul kujuneb üheks meie lemmikkohaks ­Chatico – lihtne kõrts Ciutadella pargi põhjapoolse nurga lähedal. Maitsev ja odav ­kodu­toit, sõbralik teenindus ja lahedad tüübid, kellega koos me neljal õhtul jalgpalli ­vaatame. Hispaania–Saksamaa finaalmängu eel jõuame Chaticosse täpselt kell kaheksa – ja saame viimase vaba laua. Hilisemad ­tulijad peavad leppima baaripukkide ja seisukohtadega.


Veerandfinaalis on Itaalia vastu mängi­tud ainult nädal varem, aga kui palju on sel­le nädalaga muutunud! “Mina kardan küll, et nüüd sõidavad hispaanlased koju,” usaldab noorem baarimees – ­pikakasvuline ja ­kiire katalaan – mulle veerandfinaali eel. “­Paljud arvavad nii.” Kui aga hispaanlased ülipõne­va penaltiseeriaga siiski ­itaallasi võida­vad ning seejärel poolfinaalis ­lausa mängleva kergusega venelastest jagu ­saavad, valitsevad Chaticos 29. juuni õhtul hoopis teistsugused meeleolud. Nüüd juba oodatakse võitu!


Hispaanlased ja katalaanid


Küllap teavad paljud, et Barcelona pole see “päris õige” Hispaania. Kataloonia auto­noomse regiooni pealinnas räägitakse nii hispaania (ehk kastiilia) kui ka ­katalaani keelt. Restoranide menüüd võivad olla ühes või teises keeles või mõlemas, mõnikord ka inglise keeles. Chaticos on ainult hispaania­keelne menüü, aga kui noorem baarmen saab aru, et me katalaani keelest üht-teist mõistame, kasutab ta meiega rääkides meelsamini seda. Igal juhul hoitakse siin pöialt Hispaaniale. “Yo soy español, español, español,” (Ma olen hispaanlane, hispaanlane, hispaanlane) kõlab üks kohalike fännide lauludest. Ja vahele ka: “Yo soy catalán, español, español.” (“Ma olen katalaan, hispaanlane, hispaanlane.”)


Katalooniast on pärit õige mitu Hispaania koondise mängijat. Nimede järgi otsustades on rahvuselt katalaane nende seas vähemalt kolm: Carles Puyol, Joan Capdevila ja Cesc Fàbregas. Chatico õhustikus ei ole mingeid rahvusprobleeme tunda, küll aga uuritakse meie käest finaaliõhtul sõbralikult, ega me äkki sakslased pole. Et asi selgeks saaks, laseb mu üheksa-aastane tütar endale sealsamas Hispaania lipu põse peale joonistada. Kõigil teistel ju on sellised põsed!


Laule on kõrtsi kogunenud jalgpallifännidel palju. “A por ellos, oe, a por ellos, oe!” (Teeme neile ära, hei, teeme neile ära!) kisub minu arust kõige paremini kaasa. Üürgame teistega koos, kuigi me ei saa ­sõnadest ­päris täpselt aru. “­Guantanamera” viisil lauldav “Hasta la muerte, los ­hijos, hasta la muerte” (Surmani, pojad, surmani) on mu teine lemmik. Kõige mehisem lugu on kindlasti “Vamos, campeones …” (“Lähme, tšempionid...”), millele järgnevast me mõistame ainult niipalju, et see sisaldab lubadust teha midagi vastasmeeskonna munadega. Selline asjalike meeste jutt!


Kui Horvaatia–Türgi mängu ajal on Chaticos piisanud kahest telerist, siis Hispaania mängude puhuks seatakse nurgas üles suur kangasek raan, millele näitab pilti videokahur. Ekraani all ripub Hispaania lipp, mis mängu algul korraks ka heisatakse. Ühtaegu nätsu näriv ja sigaretti suitsetav vanem baarimees kütab rahvast üles nii, et lükkab aeg-ajalt maki pealt käima neidsamu laule, aga näiteks ka “Hop Johannat” ja muudki meeleolukat.


Casillas on kangelane


Mitte et see rahvas ennast ise üles kütta ei oskaks. Finaalmängu ajal kannab suurem osa Chatico kundesid rahvusvärvides jalgpallisärke ning näomaalinguid. Ühes on võetud suuri ja väiksemaid lippe, paaril mehel on kaasas ruuporid. Viisil “Sind lõpuks leidsin …” lauldakse tunnustust sellele jalgpallurile, kes on parasjagu platsil hea mänguga silma paistnud. “Iiii-keeer Casillas, Iker ­Casillas …” kõlab kindlasti kõige sagedamini. Teistest rohkem kostavad ka “Feer-naan-do Torres, Fernando Torres …” ja “Xaa-vii Hernández, Xavi Hernández …”


Kui aga keegi mängijaist teeb prohmaka, vallandub Chaticos vilekoor ja sõim. Päris hea, et ma kõigest aru ei saa! Mõned žestid on küll väga ühemõtteliselt ropud, kuid need saavad eelkõige osaks vastasmeeskonna mängijaile. Ning eriti kohtunikele, kui nood pole hispaanlastele soodsat otsust langetanud. Aeg-ajalt lendab ekraani poole mingit prahti – võib-olla Chatico peremees teab, et mõnel kohalikul fännil on nõrgad närvid, ja seepärast asendabki eriti pingeliste mängude ajaks teleri kangaga.


Ka jalgadega trampimine, kätega vastu lauda tagumine ja plaksutamine – ning sealjuures “España! España!” karjumine – on Hispaania kolme viimase mängu pidev helitaust. Ma päris imestan, et nõtke katalaanipoiss suudab selle lärmi juures veel tellimusi vastu võtta ning neid ka kiiresti ja täpselt täita.


Võidutants algab varakult


Esimesest poolajast on jooksnud umbes pool tundi, kui ma otsustan ruttu tualetis käia. Täpselt samal hetkel, kui ma sealt väljun, prahvatabki pauk – Fernando Torres lööb palli Saksamaa väravasse! ­Juubeldused, kõrvulukustav karjumine, kallistamine, üksteisele vastu selga ja õlgu tagumine… Samasugune möll nagu Itaalia-mängu penaltite ajal!


Mul tõuseb kurku nutuklomp, mis jääb sinna mängu lõpuni. Hispaanlaste võidurõõmu oleme juba näinud ja nendega koos juubeldanud – kuidagi ei tahaks näha nende uskumatult emotsionaalse, siira ja pöörase rõõmu purunemist. Mäng läheb ja läheb ja läheb… ning nagu kõik juba teavad, jääbki Torrese löödud värav tolle õhtu ainsaks.


Chatico kunded hakkavad möirates võidutantsu tantsima juba minut enne teise poolaja lõppu, vilistades asjaolule, et kohtunik lisab mänguajale veel kolm minutit. Ma istun hästi vaikselt nurgalauas, hoian mõlemat pöialt ja loodan, et saatus ei karista lapsemeelselt rõõmsaid fänne, kes julgevad liiga vara juubeldada. Õnneks on minu pöialdest seekord küllalt.


Kui mäng on tõepoolest läbi ja Hispaa­nia kuningas kaisutanud Iker Casillast kogu maailma silme ees nagu oma poega, valgub rõõmujoovastuses rahvas nii Chaticost kui ka mujalt Barcelona tänavatele.


Jätkuvad laulud, “Viva España!” hüüded, ringisõitvad autod tuututavad, poisikesed kärtsutavad paugutajaid… Me joome roosat Kataloonia veini – Hispaania jalgpalli ja Barcelona fännide terviseks.