Võimatu missioon: kuidas Bill Clinton Vene väed Eestist välja viis
Teel Napolisse pidi Bill Clinton peatuma Riias, Läti pealinnas, kus tal oli ette nähtud kohtumine kõigi kolme Balti riigi presidentidega. Päev enne Clintoni ärasõitu Euroopasse helistas talle Boriss Jeltsin, kes palus avaldada survet Eesti presidendile Lennart Merile, et too Moskva nõudmistele järele annaks.
Me küll ei kavatsenud vaidluses venelasi toetama hakata, kuid olime eestlastega peetud läbirääkimisi vaikselt kiibitsedes pealt vaadanud ning nägime võimalust ummikseis lahendada, lubades sõjaväepensionäridel Eestis elamisluba taotleda.
Clinton lubas Jeltsinile, et arutab probleemi otse Meriga, kuid ühtlasi lisas, et on oluline vägede väljaviimise graafikust kinni pidada.
Clinton veetis Riias ainult seitse tundi, kuid tegu oli tähtsa esmakülastusega: enne teda polnud ükski USA president Balti riike külastanud. Päikesepaistelisel päeval kogunes Clintoni kõnet kuulama ca 40 000 inimest. Vabaduse väljakul võis näha plakateid ja grafitit, mille sõnum erinevates variatsioonides kõlas: “Venelased, minge koju!” Sel pärastlõunal, kui Clinton kohtus kolme Balti riigi presidentidega, andis Lennart Meri talle Jeltsinile edastamiseks kirja ning Clinton katsetas Meri peal meie kompromissettepanekut.
Kolme päeva pärast, kui Clinton kohtus Napolis eraviisiliselt Jeltsiniga, ütles ta: “Boriss, ära seda kihva keera. Te peate Eestist lahkuma. Kõik vaatavad pealt. Sa kas kinnitad paljude inimeste halvimat arvamust Venemaast või kinnitad parimat, mida ma sinu kohta öelnud olen.”
Jeltsin andis mõista, et on valmis kokku leppima, kui Meri tuleb Moskvasse ja temaga silmast silma kohtub. Clinton lubas mõjutada Meri seda tegema. Kohtumise lõppedes oli Clinton veendunud, et probleem oli lahendatud.
Hiljem toimunud pressikonverentsil võttis esimesena sõna Clinton. Ta ennustas, et Jeltsin ja Meri suudavad “lähitulevikus” veel säilinud eriarvamused lahendada ja lisas viimase piduliku märkusena, et Vene vägede väljaviimine Balti riikidest olnuks mõeldamatu demokraatliku Venemaata – “ning selle eest tänan ma president Jeltsinit”.
Jeltsin astus mikrofoni ette uhkusest puhevil ja sellise suuremeelsusega, nagu oleks ta äsja Oscariga pärjatud näitleja.
Ameerika ametnikud hakkasid pingetest vabanema: näis, et ajakirjanikud said päevasündmustest oodatud positiivse artikli.
Seejärel anti ajakirjanikele võimalus küsimusi esitada. Jeltsin andis märku UPI veterankorrespondendile ja Valge Maja pressikorpuse vanemale Helen Thomasele, kellel oli alati õigus esimene küsimus esitada.
“Minu esimene küsimus pole teie jaoks meeldiv,” ütles ta. “Kas te viite kõik Vene väed Baltikumist välja 31. augustiks?”
“Nnnnjetttt!” vastas Jeltsin. “Õigupoolest mulle teie küsimus päris meeldib, sest see annab mulle võimaluse veelkord vastata: nnnnjetttt!”
Ta lisas, et oli Clintonile lubanud Meriga kohtuda ja “üritada lahendust leida”, kuid seda kohalviibijad peaaegu ei kuulnudki. Reporterid, kellel lähenes loo esitamise tähtaeg, olid oma kohtadelt juba püsti hüpanud ja kiirustasid edastama dramaatilist välkuudist.
Kui kuulsin Jeltsini vastust Thomase küsimusele, sulgesin oma silmad ja lubasin endale pika ohke. Jeltsin näitas oma ütlusega punast rätikut meie kritiseerijatele Kongressis. Mõne päeva jooksul kinnitas Senat otsuse peatada igasugune Venemaale osutatav abi peale humanitaarabi juhul, kui too 31. augusti tähtajast kinni ei pea.
Vabariiklased valmistusid olukorraks, kus tähtaja möödudes oleksid Vene väed endiselt Balti riikides: nad saaksid teatada, et Venemaa on naasnud imperialismi ning et Clintoni poliitika on läbi kukkunud.
Juuli lõpus, kui Lennart Meri pidi saabuma Moskvasse läbirääkimistele Jeltsiniga, tegin mina kiirvisiidi Bangkokki konverentsile, millel osales ka Vene välisminister Andrei Kozõrev. Palusin vahetult pärast kohale jõudmist temaga kokkusaamist.
“Andrei,” ütlesin ma, “sa pead koju sõitma ja oma võluväega oma ülemust veenma, et tema ja Meri selle probleemi lõpuks ometi lahendaksid.”
Kozõrevi näole ilmus ahastav ilme. Ta pööras oma pilgu ära ja põrnitses hotelliaknast välja. Lõpuks ta ütles: “Kardan, et minu võlurioskused on kadunud.” Ta ajas kiirustades joonde oma ülejäänud kohtumised ning lahkus konverentsilt enneaegu, et naasta Moskvasse Jeltsini kohtumisele Meriga.
Teisipäeval, 26. juulil, vahetult enne kui asusin kojulennuks teele Bangkoki lennuväljale, saabus uudis, et pärast viis tundi kestnud läbirääkimisi olid Jeltsin ja Meri jõudnud kokkuleppele.
Nagu ma eestlastelt hiljem kuulsin, oli tegu klassikalise Jeltsini etteastega. Ta alustas sealt, kuhu Napolis jäi: kompromissitult ja ülespuhutult.
Meri vastas emotsionaalselt, öeldes, et kuigi Eesti rahvas elaks parema meelega peaaegu mis tahes muus paigas kui Venemaa kõrval, on neil kahel riigil ühine piir, ühine ajalugu ja ühine saatus. Jeltsin oli Venemaa kangelaslikult minevikust vabastanud ning andnud riigile lootuse paremast tulevikust. Nõukogude Liidu lõpupäevil oli ta olnud ka Eesti vabaduse kaitsja. Kuid praegu käitus ta nagu Stalin.
Rabatud Jeltsin üritas vastu rünnata ja väitis, et nõustunuks Meri temaga otse rääkima, oleksid nad suutnud probleemi lahendada. Miks, küsis Jeltsin peaaegu nukralt, oli Meri pööranud tema lääne sõbrad, eriti Bill Clintoni, tema vastu?
Ning seejärel, ootamatult, nagu oleks õhk puhastunud, teatas Jeltsin, et ta on valmis järelejäänud tegevväed vastavalt graafikule Eestist välja viima, kui Vene sõjaväepensionäridel lubatakse riiki jääda – mis oli sisuliselt meie poolt Napolis välja pakutud kompromiss.
Meri nõustus ja nad läksid kahekesi lõunat sööma, jättes Kozõrevi eestlastega leppe lõplikku teksti koostama. Pärast lõunat oli Jeltsin lepingu kinnitamise suhtes nii kärsitu, et ei hakanud ootama isegi ümberlöödud dokumenti – ta kirjutas alla eksemplarile, millel oli käsitsi tehtud parandusi.
Katke raamatust: Strobe Talbott "Vene sild". Tõlkinud Tauno Vahter. Tänapäev 2004.
