04.04.2008, 00:00
Võimu võit vaimu üle
Ando Keskküla (24. märts 1950 – 29. märts 2008) in memoriam
Milline kunstnik suri? Andehunnik, kelletaolisi meil sünnib üks kord
veerandsajandis.
Niisugust mängulist inimest nagu Ando on raske
iseloomustada. Proovin siiski.
Diplomilt oli ta
disainer-konstruktor ja seepärast kutsuti 1989. aastal Eesti Kunstnike
Liidu esimeheks valitud Ando Keskküla kunstihoone koridorides irooniliselt
ka Peakonstruktoriks.
Oma elutöö tegi Ando ikkagi maalija
ning videoinstallatsioonikunstnikuna.
Kuid et vaim jäi selles
elu lõppmängus võimule alla, selles ma Ando puhul ei kahtle.
See on kurb tõdemus. Aga kas pidi üks kõigi aegade
andekamaid eesti kunstnikke, kelle parimate maalide ja videotööde
kohal hõljus geeniuse vaim, andma käe loojat nii
psüühiliselt kui füüsiliselt kulutavale
administreerimistööle? Sellega salamahti siginev
kõikvõimsuse ja lõpuks karistamatuse tunne aitas omakorda
kaasa jumalate lemmiku – ja selline kuulsus saatis Andot juba
tudengiaastatest saadik – langemisele nii kiiresti ja ootamatult, et tema
loomejõud ei taastunudki. Sellest on kohutavalt kahju.
Ja
viinas ei peitunud tõde.
Ando oli meie
kunstiilma erakordsemaid, vastuolulisemaid, leidlikumaid ja intelligentsemaid
inimesi. Kuni aastani 2004 oli Ando karjäär ainult üks edulugu.
Tähelepanuväärne maalijadebüüt (maal “Veel
üks tüdruk teie sekka ...”, 1969) ning kollektiivsetes
häpeningides osaleja 1960. aastate lõpu poprühmituses SOUP 69,
siis üks esimesi hüperrealiste 1970. aastatel (maal
“Ateljee”, 1977) ning uue urbanistliku keskkonnataju maalilisi
defineerijaid 1970. aastate keskel (maal “Põhja-Eesti
maastik”, 1973), transavangardistliku (maal “Müüdi
sünd”, 1986) ja postmodernistliku (maal “Suur vaikelu
II”, 1985) kujundikeele maaletoojaid ning originaalseid arendajaid 1980.
aastate esimesel poolel. Eesti kunstiajalukku läinud nelja maalija (Ando
Keskküla, Tiit Pääsuke, Olev Subbi, Andres Tolts)
grupinäitus Tallinna Kunstihoones 1985 on minu põlvkonna
kustumatumaid kunstielamusi. Varsti hakkas Evi Pihlaku rääkima eesti
maalikunsti valmissaamisest ... Järgnes võimas
läbilöök Moskvas nii näitustekujundaja kui
maalikunstnikuna, nii et sealsed kunstikriitikud kirjutasid Andost esimesed
monograafiad!
Sealjuures polnud rutiinset tööd vihkav
Keskküla sugugi produktiivne maalija, ent iga tema töö
väljendab eesti kunstis midagi senikogematut. Iga ülalpool nimetatud
maal on šedööver. Tema piltide lummavalt
metafüüsiline ruumi- ja igavikutaju on meie kunstis midagi
ainulaadset.
Pole ime, et andeka ja samas püsimatu iseloomuna
ning progressiusku loojana jättis ta “valmissaanud”
maalikunstiga 1980. aastate lõpul hüvasti, sest uued meediad,
installatsioon ja video ennekõike, intrigeerisid ümbritseva
tegelikkuse visuaalsel kodeerimisel rohkem. “Maali võiks sellises
võtmes käsitleda kui superprogrammeerimiskeelt,” seletas Ando
tagasivaatavalt oma üleminekut maalilt videole. Revolutsioonilist
kunstipoliitikat ajanud 1990. aastate Eesti Vabariik sai Ando kujul seega
endale praktikas radikaalse taidejuhi ja ideoloogi, kes kureeris 1993 esimese
Sorosi keskuse aastanäituse “Aine-aineta”, et küsida koos
Baudrillardiga: “Kas on veel kohta kujundile, mis oleks vaba
hüpervisuaalsusest, läbipaistvusest, virtuaalsusest?”
Nii kriitika kui publik kobasid aga pimeduses ... Muide, koos näitusega
tekitas Ando äkki sellise paljuihaldatud ja ka paljusõimatud
ametimehe institutsiooni nagu kuraator.
Aga, tohutult uudishimul
ik ning absoluutse intuitsiooniga nagu ta oli, köitis Andot juba
elektrooniline meedia ja küberruum. Tulemuseks olid – jälle!
– oma ajast ees ning rahvusvaheliselt furoori tekitavad
“Interstandingud”, kuhu lendas kohale eriala eliit Helsingist
Amsterdamini ja Londonist Berliinini. See kõik oli nii uudne, et tekitas
siis üleolevat õlakehitust. Sorry, Ando.
Milline
tulevik oleks võinud Andot oodata? Ma muidugi spekuleerin, kuid kui meie
rahvusvaheline kunsti-lobby oleks olnud mitu korda jõulisem,
võinuks ka Ando lennata laia maailma. Erinevalt oma
põlvkonnakaaslastest ei lahendanud Ando enam ammu esteetilisi
küsimusi, tema probleemid olid sotsiaalsed ja kosmilised. Nii tema esimene
Eesti interaktiivne kunstiteos “Always” (1995) kui Veneetsia
biennaalil 1999. aastal eksponeeritud samas meediumis videoinstallatsioon
“Hingus” (1999) on esmaklassilised tööd,
tõestades, et Ando tundis kasutatud meediast sõltumata alati
kunstis huvi jutustava tasandi vastu. Kes vaidleks vastu?
Ando elu
ongi suur, võimas, mütoloogiline jutustus, milles ta justkui
ettemääratult kehastas kangelase rolli. Aga ka kangelase
võimetel on piirid. Ja nüüd, kui kangelane on meie hulgast
lahkunud, on eriti plastiliselt tajutavad need moraalsed piirid, millest ka
kangelane ei oleks kunagi tohtinud üle minna, ja mida tähendab
iseloomu kasvatamine. Olgu see meile kõigile õpetuseks.
Teisalt, asutusejuhina oskas karismaatiline Ando kokku panna entusiastlikke
meeskondi ja leida oma ideedele elluviijaid. Näiteks, minul, noorel
muuseumiteaduril, palus ta 1986. aasta suvel kokku panna kunstifondi kogudest
eesti graafikanäitus Pirita TOPi ruumidesse mingiks purjeregatiks. Ma
polnud aga varem näitusi koostanud ega suutnud otsustada, mida valida.
“Pane Lapini “Naisi ja masinaid” ka, sest meremehed tahavad
erootikat,” õpetas Ando, ja nii ma tegingi. Pärast tuli
välja, et kunstifondi peakunstnikuna pidanuks ta ise seda näitust
tegema, kuid ei viitsinud südasuvel asjaga tegelda. Kuid mulle
määras ta kahe päeva tasuks tolle aja kohta kõva honorari
– pool mu muuseumi kuupalgast.
Kunstiakadeemia värske
rektorina kutsus ta tööle noori õppejõude, puistas nagu
käisest tulevikuvisioone, hüpnotiseeris kuulajaid, jagas
optimistlikke lubadusi. Ta oli nagu kaval, kuid sõbralik võlur,
tundus, et tema käes õnnestub kõik – ka
majandusprojektid. Võib-olla andis selleks alust Ando tormiline
organisatoorne tegevus 1989-1992 Kunstnike Liidu esimehena, mil ta likvideeris
ja kombineeris, saneeris ja mahhineeris, lõi iseseisva asutusena
Tallinna Kunstihoone ja kaotas kunstifondi, aitas organiseerida
non-profit-galeriid Luum (tänane Linnagalerii) ja avaldas 1992 Eesti
Ekspressis prohvetliku uusaastasoovi: “Soovin heategevate
organisatsioonide seadust”. Sinna juurde käisid tants ja trall,
Belõi Aist ja Mehukatti, totaalse vabaduse joovastus ja paduboheemlik
elupõletamine.
Mulle on alati meeldinud lugeda Ando
artikleid, ja ma mäletan eredalt muljet, mille tekitas üks tema
positiivne ülevaade ühes 1980. aastate almanahhis Kunst –
skandaalsest Joseph Beuysist. Enneolematu artikkel N Liidus! Veelgi
enneolematum oli aga reprodutseeritud Beuysi foto koos Ando Keskkülale
kirjutatud pühendusega. Tollastes tingimustes oli see rohkem kui lihtne
autogramm, see oli solidaarsusakt “mandunud lääne
dekadentsiga” ja seda ei häbenetud avalikkusele demonstreerida!
Aga Ando elaski avalikku elu. See on targa, edeva ja ilusa mehe
privileeg ja õnnetus ühtaegu.
Tsiteerin mälu
järgi: umbes 1990 ütles Ando ühes intervjuus, et “m
äletan, et olin vist kolmandas klassis, kui otsustasin kunstnikuks
saada”. Nii varane iseenda äratundmine (kui seda väidet uskuda)
ja kogu edasine elu tõestaski, et kunstnikukutse oli Ando
Keskkülale orgaaniline valik. KuKu klubis 1989. aastal korraldatud
legendaarsel stiilipeol – Salvador Dalí matustel – lavastas
Ando Dalí vaimu ülesäratamise. “Vaim” ärkas
kirstust ja lausus esisürrealisti apokrüüfilised sõnad:
“Kui inimesed jätkavad suremist, siis on see Jules Verne’i
süü – ta oli loogiline”. Ando surm oli ebaloogiline, see
polnud paratamatu. Kuid meie õnneks on ta looming surematu.