"Võisin oksendada, nälgida, trenni teha, aga see aitas vaid korraks"
Mul on alati olnud toiduga natuke eriline suhe. Mäletan, et juba kaheksa-aastaselt oli päeva suursündmuseks pugeda suure jäätisekausiga pehmesse tugitooli ja vaadata telekast oma lemmiksarjade uusi osasid. Keskkooli ajal oli tipphetkeks jõuda koju ema valmistatud külluslikule õhtusöögile, mida ma sõin üksinda, üliaeglaselt ja täielikus vaikuses, värsked ajalehed laual ees. Aga see ei olnud probleem - pärast meeldivat einet lülitusin argimaailma tagasi.
Probleemiks muutus söömine teisel ülikooliaastal, kui sain ühikas omaette toa. Kui varem oli toit kujutanud endast ajutist puhkust, pausi, mis välismaailmale otseselt ei vastandunud, siis nüüd - ka muidu üsna üksildasel ja pingelisel perioodil - sain ma aru, et tegelikult ma ju ei peagi maailmaga tegelema. Midagi ei juhtu, kui ma sulgen end oma tuppa, maiustuste kuhjade ja artiklite virnadega, ja jään sinna, ei lähegi välja.
Toit ei tähistanud enam puhkust või pausi mind ümbritsevast, vaid hakkas tähistama alternatiivi sellele. Ainsat turvalist ja usaldusväärset naudingut, mis ei esitanud küsimusi, ei vedanud alt, ei lõppenud otsa.
Reaalsuses lõppes see küll üsna kiiresti: kõige nauditavam oligi eelkõige söömisele eelnev eitus ja loobumine. Söömine ise pärast esimest poolt tundi midagi erilist ei pakkunud. Nagu ikka oli see põgenemine millestki, mitte kuhu. Peatselt sõin ainult selleks, et unustada, et söön, ja seejärel, et unustada, et üritan unustada. Sest süümepiinad - hariduse raiskamisest - ja häbi - rasvuva keha pärast - olid ikkagi tohutud. Ent mida rohkem õppetöös maha jäin, mida rohkem kaalus juurde võtsin ja mida rohkem end selle tõttu põlgasin, seda lootusetum tundus vastuhakk ja seda vastupandamatum oli allaandmine. Võisin oksendada, nälgida, trenni teha, aga see aitas vaid korraks ja andis siis lihtsalt uue ettekäände end toiduga "autasustada".
Tahte kokkuvarisemine ja isiksuse lõhestumine olidki kõige valusamad; kindlasti õudsemad kui ükskõik millised füüsilised kannatused. Mäletan vihmaseid õhtuid, kui olin kiirustamas toidupoodi, et äkitselt tee peal ümber pöörata ja end raamatukogu poole sundida, et raamatukogu ukse ees jälle ümber pöörata, ja nii uuesti ja uuesti - ise täiesti meeleheitel selle pärast, mis minuga toimumas oli. Tunne, et oled enda üle kontrolli kaotanud, et sa ei otsusta enam midagi, et jõudu ei jätku ja sa saad ainult pealt vaadata, kuidas ennast ja oma elu sammhaaval hävitad. Iga hommik vastamisi uute tungide, hirmude ja kiusatustega, mida teadsid, et ületada ei suuda.
Ülikool jäigi pooleli. Toibumine võttis kaks-kolm aastat, näen siiamaani sellest ajast halbu unenägusid ja mu suhe toiduga pole endiselt läbinisti tervislik. Aga psühholoogiliselt olen palju paremas korras kui varem, mistõttu ma tagasi langemist enam ei karda. Praegu näen selles pigem õpetlikku episoodi. Mida ma loomulikult enam kunagi uuesti kogeda ei soovi, aga mis aitas mul paremini mõista (ja tunda) sõltuvuse, isiksuse kujunemise ja eskapismi mehhanisme ja mis on kokkuvõttes mu elu pigem rikastanud.
Just see, mis meid peaaegu tapab, teebki meid tugevaks.
