Voldemar Kolga sõbrustab ­postmodernismiga

Hiljuti esitles oma esikraamatut “Mina metamorfoosid: postmodernne perspektiiv” tuntud psühholoogiaõppejõud ja publitsist Voldemar Kolga.

Kuidas selle raamatu idee sündis? Postmodernism näib olevat suhteliselt läbi kirjutatud ja arutatud teema. Ent midagi pidi selle juures sind ikka veel paeluma?

Ideede sündi ei ole niisama kerge märgata. Esimene impulss võib ulatuda 1993. aastasse, kui sain Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendiumi ja tutvusin esimest korda postmodernse vaimse maailmaga Taanis. Arvan, et postmoderni juurde tulek oli just seotud mu eemalviibimisega Eestist, kuna välismaal on vähem kohustusi ja rohkem vaba aega.

Lõppimpulss tuli Akadeemia Nord rektorilt Ene Graubergilt.

Meie keskkond ei soosi postmodernset maailmanägemist, mistõttu sellest teatakse vähe ja on palju eksiarvamusi. Miks ma nii arvan? Lois Shawver on välja öelnud mõtte, et postmodernism levib igal pool maailmas, kus “conversation is ­encouraged”. Eesti ei kuulu selliste maade hulka ja seda tunnetab hästi president Toomas Hendrik Ilves, kes ehitas oma aastapäeva kõne üles kui kahekõne rahvaga. Postmodernistid ütlevad: rahvaga peab rääkima, mitte aga talle kohta kätte näitama. Mind paelubki postmoderni juures selle suurem vastavus ühiskonnale ja inimestele võrreldes modernismiga. Üks taani psühholooge – Rainer Kvale – on modernismi kirjeldanud vabriku metafooriga. Meie suuremad ülikoolid on kui vabrikud, mis toodavad standardsete pädevustega inimesi. Nii olen minagi pidanud loenguid saalis, kuhu mahub sadu üliõpilasi. Postmodern aga väärtustab individuaalset kordumatust. Mu raamatu keskseks teemaks on piiride lõhkumine ehk kapist väljatulek. Suurem osa inimesi kombineerib endas vastandlikke ideesid ehk tõupuhtaid on väga vähe. Mis seal halba on, kui meie president kannab endas eri kultuure, on multikultuurne.

Keda näed oma raamatu lugejana?

See küsimusepüstitus lähtub modernistlikust turu segmentimise (sihtgruppide) ideest, et igaühele on oma parfüüm, õlu, auto ja loomulikult ka raamat. Tegelikult on selliseid inimesi vähe, kes vajavad oma erilist parfüümi, õlut ja autot. Suurem jagu on kõigesööjad, nii söön ma erinevaid toite ja võin sõita erinevate autodega. Peamine, et oleks maitsev ja viiks mugavalt kohale. Ma tahan sellega öelda, et sellest raamatust võivad endale midagi leida väga mitmesugused inimesed, mitte ainult tarkpead psühholoogid. Raamat sobib inimesele, kel on tavaks mõelda.

Kas see raamat on postmodernistlik autobiograafia, taustaks mõtisklused psühholoogiast, või autobiograafiline postmodernismikäsitlus, taustaks mõtisklused psühholoogiast?

Autobiograafia esitamisega tahan kummutada müüte inimesest, kes on ratsionaalne ja teadlik enda tegudest, samuti püüan murendada piire inimese elu ja psühholoogiateaduse vahel.

Postmodernne perspektiiv ei eeldagi laskumist hingesügavustesse. Psühhotraumad, mis on loomulik osa meie elust, on jäetud psühhoanalüütikutele. Muide, kas just mitte sel põhjusel ei rääkinud president ajaloolistest psühhotraumadest. Austraalia postmodernistist psühhoterapeut Michael ­White väidab, et probleemiks pole mitte inimene, vaid tema probleem. Tuleb lahendada probleeme, mitte näpuga osutada vaenlasele ning otsida konfliktide algpõhjuseid. Postmodernistid on skeptilised absoluutse tõe leidmise suhtes, kuna vaatevinkleid on palju.

Mis on su raamatu kandev sõnum? Kui peaksid sellest tegema reklaami või treileri, kuidas see kõlaks?

Väga hea küsimus. Treiler võiks kõlada järgmiselt. Vaata iseendasse, katsu tulla välja oma karbist ja hakka teise inimesega rääkima. Saateks kõlab new-age’lik muusika ja näeme La Sagrada Familia kirikut Barcelonas.