---

“Eesti kõige hullemad võlgnikud on uljaspeade generatsioon ehk noormehed vanuses 20–25 aastat. Need, kes tahavad kohe noorelt olla kõvad mehed.

Nad on võtnud selleks krediitkaardi, liisinud auto, soetanud kallid telefonid, üürinud korteri, seejärel võtnud järgmise laenu ja nii edasi.

Nüüd ei maksa nad ei telefoni eest, ei parkimise eest, ei üürikorteri eest,” loetleb Ülar ­Maapalu, kes juhib Eesti suurimat võlgade väljanõudmise ettevõtet Julianus Inkasso gruppi. “Praegu kehtib põhimõte, et kui tahad anda krediiti, siis anna vanale Hiiumaa naisele.

Seal on alles tugev sotsiaalne kontroll, inimesed on harjunud oma võlad ära maksma ning naised on üldse korralikumad kui mehed.”

Poole Julianus Inkasso tegevusest moodustavad suured ärinõuded ning teise poole väikesed, mõne tuhande krooni suurused nõuded, mille väljanõudmine käib kohtu kaudu, kuid mitte hagi ja vaidluste, vaid lihtsama maksekäsu alusel.

Väiksemate rahasummade kättesaamine ei lähe sugugi nii lihtsalt, nagu võiks eeldada nõuete väiksusest. “Kaks aastat tagasi otsustas riik tõsta maksekäsu riigilõivu 250 kroonilt 750 peale. Kui kreeditorid peavad kulutama rohkem ebakorrektsetelt klientidelt raha tagasi saamiseks, siis kirjutatakse see üsna kiiresti korralike klientide hinnatõusuks.”

Maapalu lisab, et “ühiskonna ideaaliks peaks olema reegel, et kõik maksaksid oma võlad õigeaegselt ära, mitte see, et võlad saaksid likvideeritud nende kustutamisga. Võlgade kustutamise sõnumi levitamine vaid süvendab ühiskonnas vastutamatuse tunnet.”

Ta pole oma mõtetega üksi. Stockmanni kaubamaja kõrval asuvas sinises tornis kamandab Vahur Kraft Nordea Eesti-haru, mis on kriisi ajal edukalt turuosa juurde võitnud.

Ka Kraft on mures. Mingi osa laenudest läheb alati hapuks. Tavaliselt püüab võlgnik siis pangaga kaubale saada: näiteks kaupleb ajapikendust või saab maksepuhkuse. Ent viimastel kuudel on toimunud oluline krõps: “Kliendid ei ole enam valmis leidma oma probleemidele lahendusi. Nad ütlevad, et küll võetakse vastu uus seadus ja võlad kirjutatakse lihtsalt maha. Õiguskeskkonnale on juba tekitatud kolossaalset kahju.”

Laenajad saavad signaale nende kaitsele viskunud poliitikuilt, kes ühest küljest tunnevad muret rahva võlasohu vajumise pärast, teisalt aga püüavad hoolitsemise kaudu hääli. Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui aasta.

Võlast vabaks Toompea moodi

Pankadevastast ristisõda alustas Keskerakond, kes teatas septembris, et kodulaenude turul “tekkinud olukord on liigselt kaldu pankade kasuks ja riskid on lükatud laenuvõtjate kaela”.

Keskerakond võttis malli Ameerikast, kus inimene võib viia oma koduvõtmed panka ja saab võlast vabaks. Eelnõu ütleb, et kui pank paneb tagatiseks oleva kodu või maatüki sundmüüki, siis saab laenaja oma võlast täielikult priiks. Teiseks ei tohi pank nõuda kinnisvara hinnalanguse ajal laenu osalist tagasimaksmist või lisatagatisi.

Viimase nõudega tuli välja ka sotside Hannes Rumm. Vahe on vaid selles, et ta tahab piirata lisatagatise nõudmist vaid uute laenude puhul.

Lisaks soovivad sotsid lihtsustada pankrotiprotsessi, sh lühendada võlgadest vabanemise perioodi viielt aastalt ühele.

Mõlema eelnõu arutelu on Riigikogus pooleli. Valitsuselt ei saanud heakskiitu kumbki. Justiitsminister Rein Lang teatas idee kohta “annan kodu ära ja olen kõikidest võlgadest laht”, et see kaldub väga tugevasti kõrvale Eestis põhimõttest, et lepingut tuleb täita. Euroopa riikides kehtib selline põhimõte vaid Ukrainas.

Laenude omafinantseering võib kasvada 50 protsendini?

Kõige tõsisem kriitika jäi aga avalikkuse eest varju. Seda tegi õiguskomisjonile saadetud kirjas Finantsinspektsiooni juhatuse liige Kilvar Kessler.

Ta teatas, et pangad on välja andnud ligi 100 miljardi krooni eest kodulaene. Neist kolmandik ei ole piisavalt tagatisega kaetud. Kui võlgnikud saaksid majad ja maatükid vabatahtlikult pankadele loovutada, antaks pankadele lühikese ajavahemiku jooksul üle kuni 30 000 objekti.

Pangad ei oska sellise kinnisvarauputusega midagi peale hakata, vaid suunaksid korterid ja majad müüki. Niigi küllastunud turg elaks üle järjekordse šoki. Ja kui hinnad kukuvad seetõttu veel viiendiku võrra, ulatuks pankade kogukahjum 15 miljardi kroonini!

Vähemalt üks siinsetest pankadest jääks jänni pangandusreeglite täitmisega, sest talle ei jätku kapitali.

Kinnisvaraturu normaliseerumine lükkuks edasi veelgi kaugemale tulevikku ning kriiside korral muutuksid hinnalangused praegusest veelgi sügavamaks.

Kessler märkis, et laenusaamine võib muutuda raskemaks, ­laenamine kallineb, tähtajad lühenevad, omafi­nantseeringu nõue võib küündida ise­gi 50 protsendini ning hüppeliselt võib kasvada Kredexi laenukäenduse vajadus.

IRL koduomanike kaitsel

Ettevalmistamisel on veel kolmaski eelnõu, seekord juriidilise raskekahurväe ja IRLi staaride osavõtul.

IRL lubab kaitsta koduomanikke. Selle lipu all sõdib partei suure monopoli Tallinna Veega, selle lipu all läheb ta välja pankade vastu.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees, endine justiitsminister Ken-Marti ­Vaher ja Riigikogu ­sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu tõotasid detsembris Ekspressis ilmunud artiklis luua koduomanike võlakaitse seaduse: “See menetlus oleks kättesaadav nii kodulaenuvõlgnikele kui teistele võlgadesse sattunutele, ka tarbimislaenude ”ohvritele”.

Võlaleevenduseks ei oleks vaja kuulutada välja pankrotti ega ­teostada nõuete tunnustamist.”

Vaher kutsus kokku töörühma, mida juhivad tuntud vandeadvokaat, endine justiitsminister Paul Varul ja riigikohtunik Villu Kõve.

Valmis on seaduseelnõu tööversioon koos mahuka seletuskirjaga. Nn võlakaitseseadus pakub inimestele oma võlgade ümberkujundamist peaaegu samamoodi, nagu saneerimisseadus lubab seda teha ettevõtetel. Võlgade vähendamine käiks kohtu kaudu ja seda tehtaks vaid siis, kui pangad ja teised võlausaldajad saavad tagasi rohkem raha kui pankroti puhul.

Eelnõu on suunatud eelkõige ajutistes makseraskustes, kuid ausatele laenajatele võlgade ajatamiseks ja teatud juhtudel ka vähendamiseks.

Igal juhul peab võlgnik tasuma vähemalt 20 protsenti võlgadest, neist poole kolme esimese aasta jooksul.

Võlad kanname maha, maja ja auto jäävad aga alles?

Raskustes kodulaenu saanutele on IRLi eelnõu nagu taevamanna. Pankurid seevastu ei saa asjast aru. Nad pole võlgade saneerimise vastu. Küsimus on, kuidas seda teha.

Pangaliidu arvates peaks võla vähendamine toimuma esmajoones viiviste ja leppetrahvide, mitte põhivõla ega intresside arvel.

Ja võlavabastust saaks inimene kasutada vaid ühe korra elus.

“Uus regulatsioon ei tohiks luua positiivsest fooni suhtumisele, et võlgnik ei vastuta võetavate kohustuste eest, sest riik pakub lihtsaid võimalusi võlgnevuste osaliseks või täielikuks mahakirjutamiseks,” hoiatab Pangaliit.

Liidu tegevjuhi Katrin Talihärmi meelest on eelnõu projekt veel toores.

Näiteks selgub sealt, et inimene võib ise valida, milliseid nõudeid ta ümber kujundab. Palub mõne panga nõuet saneerida, sõbralt võetud laenu aga mitte.

Pole selge, millise aja jooksul peab inimene tasuma eespool mainitud 20 protsenti võlgadest. On see viis aastat? Kümme? Kakskümmend?

Võlgnik saab küll kokkuleppel kohtuga võlgu kahandada, kuid eelnõusse pole sisse kirjutatud, et ta peab samal ajal maha müüma kogu vara, mis pole tema igapäevaseks eluks hädavajalik. “Vastupidisel juhul on võimalik, et isikul on mitu maja ja autot, kuid puuduvad likviidsed vahendid kohustuste täitmiseks, mistõttu võlgnik leiab, et tal on vaja kohustusi ajatada ja vähendada,” hoiatab Talihärm. “Eluase võib olla näiteks endisest väiksem eluase või miks mitte ka üürikorter.”

Selliseid puudusi on veel mitmeid ja küllap saavad nad korda, enne kui eelnõu märtsi lõpus õiguskomisjonile üle antakse. Hoopis olulisem on, mis on eelnõu mõte ja keda sellega kaitstakse.

6000 probleemlaenu puhul vaid 60 sundmüüki

Ametlikud teadaanded ütlevad, et möödunud nädala reedel kuulutati Swedbanki nõudmisel välja viie eraisikust võlgniku vara enampakkumine.

Haamri alla läksid suvila Luige alevikus, kõrghaljastusega maatükk Laulasmaal, korterid Vaidas ja Paldiskis ning üheksa hektari suurune talu Valgamaal.

Seda näib olevat palju, liiga palju ühe päeva ja ühe panga kohta.

Kuid enamiku sedasorti kuulutuste taga on kordusoksjonid. Märgatav osa kaubast ei lähe kiiresti müügiks ja hinnad kukuvad – eriti kui tegemist on kallimate asjadega. Näiteks Hummeriga sõitnud ja laia joonega elanud ärimehe Marek Hariku villa Suurupis läks mullu mais müüki kaheksa miljoniga. Seejärel on hinda alandatud viis korda ja nüüd oli ta müügis juba 3,6 mijoniga.

Katrin Talihärm ütleb, et probleem ei ole nii suur ja tõsine, nagu poliitikud arvavad. Mullu pidid pangad ringi tegema 6000 kodulaenu, kohtutäiturite kaudu haamri alla läks aga vaid 60 kodu. Ehk üks iga saja kohta.

Pangad väldivad kodude sundmüüki, sest kinnisvarahinnad on madalad ja nad ei saa sellest kasu. Pigem rakendavad nad maksepuhkusi ja intresside lisamist põhiosasse.

Isegi elekter võib kallineda

Kilvar Kessler finantsinspektsioonisthoiatab, et võlakaitseseadus võib tekitada uusi muresid. Näiteks hakkab rahvas arvama, et pangalaen on tasuta raha. Kasvavad pettused laenu saamiseks. Laenuvõtja ei soovi enam riske hinnata. Laenamine kallineb jne.

Vahur Kraft toonitab, et eelnõu juures puudub põhjalik mõju analüüs.

Oluline on esmalt selgitada, kui suure probleemiga on tegemist, miks inimesed on oma raskustesse sattunud, ja vastavalt sellele otsustada, kas ja missuguseid meetmeid oleks otstarbekas kasutada.

“Eestis kehtis seni selge printsiip, et inimene vastutab oma kohustuste eest ja on oma õnne sepp,” ütleb Kraft. “Nüüd aga peetakse inimest ­lolliks ja saamatuks, riik on tark ja aitab. Kõik senikehtinud põhimõtted keeratakse pea peale. Kuhu on jäänud arvamus tarkadest, edasipüüdlikest ja ettevõtlikest inimestest?”

Talihärm lisab, et tegemist pole ainult pankade murega, vaid võlgade ümberkujundamine mõjutab ka näiteks Eesti Energiat ja teisi kommunaalteenuste pakkujaid, järelmaksuga müüvaid firmasid ja muid ettevõtteid.

Seadus võib kaasa tuua kaupade ja teenuste kallinemise.

“Kui seadus looks kliendile võimaluse oma elektriarve maksmisest teatud hetkel vabaneda, siis ma arvestan sellega elektri hinna kalkuleerimisel,” tunnistab Eesti Energia juhatuse liige Margus Rink.

“Ja tulemuseks on see, et Eesti liigub taas tasapisi sotsiaalsema ühiskonnamudeli suunas. Mis tähendab, et kõik tarbijad maksavad kinni riskigruppide ja paharettide ülalpidamise. See on ühiskondlik valik.”

Poliitikud pankade kallal

Eesti riik on aastaid poputanud panku ja laenamist. Näiteks hoiuseintressid on meil tulumaksuvabad. Sellega sai rahvas signaali, et raha tasub hoida pangas, mitte tegeleda ettevõtlusega, mille tulud maksustatakse.

Kodulaenudele kehtib tulumaksusoodustus, millega riik ärgitas inimesi laenama ja kodusid soetama. See lõi soodsa pinnase kinnisvaramulliks.

Pankadel lubati anda laene välisvaluutas. Pangad tunnevad end selles olukorras küllaltki kindlalt, laenu võtnud rahvas aga elab krooni devalveerimise hirmus.

Loomulikult on pangad tulumaksuvabad, mistõttu näiteks Swedbank koondas Baltimaadest kooritud kasumi Eestisse. Tema Balti harud ei ole eraldi filiaalideks löödud vaid seetõttu, et pank ei taha tasuda kapitali väljamaksmisega kaasnevat tulumaksu.

Poliitikud poputasid vabariigi algusajal panku, sest nad tahtsid ise laenu saada ja otsisid endale sponsoreid. Pangad kuulusid kohalikule kapitalile, nende omanikud ja juhid olid lugupeetud mehed. Hannes Tamjärvel või Ain Hanschmidtil polnud mingit probleemi peaministri ja poliitikutega jutule saada. Nende juttu kuulati ahnelt.

Praegu on olukord teine. Kui palju inimesi tunneb SEB siinset juhti? Õigemini juhi kohusetäitjat? Või tema pealikku Stockholmis?

Pangad on rootslaste-soomlaste-taanlaste käes, peremehed pole enam omad joped. Välismaa omanikud on näidanud, et eeskätt maksab raha. Näiteks Eesti Pank karmistas buumi ajal pankadele mõeldud tingimusi. Lootis suuremat kapitali nõudes laenamisele piiri panna, kuid laenuralli jätkus veelgi suurema hooga, sest ülemere omanikud maksid tuima kalanäoga kapitali juurde. Swedbank lõpetas aga oma Läti haru rahastamise Eesti kaudu, vaid hakkas seda tegema otse Rootsist.

Ettevõtjad pole pankuritega rahul, sest nad ei saa enam nii lihtsalt laenu nagu enne kriisi. End lõhki laenanud inimesed räägivad pankurite ülbusest. Ja uudistesaated impordivad meile päevast päeva Läänes levinud viha pankurite vastu.

Eesti poliitikud tunnetavad neid muutusi väga hästi ja julgevad üha enam pankade vastu välja astuda. Seda enam, et vastane pole enam luust ja lihast Tamjärv või Hanschmidt, vaid meretagune monstrum.

“Varem oli Hansapank meie uhkus ja edulugu. Nüüd aga on pangandusest maalitud koletis, kes on vaeste kallal,” tunnistab Vahur Kraft. “Siin on tõesti imagoloogiline muutus toimunud. ”

Pangad viivad Eestist minema kümneid miljardeid

Võlakaitseseaduse ümber on oodata hulgaliselt vaidlusi, sest Reformierakond on avalikult selle vastu. Näiteks rahandusminister Jürgen Ligi nimetas seda hiljuti populistlikuks ja tema hinda “tohutult suureks”.

Kuid pole välistatud, et ka Reformierakond eelnõu toetama hakkab. Neil pole mõtet koalitsioonipartner IRLiga tüli kiskuda.

Seda enam, et tegelikult on kõik selle loo tegelased tunnistanud, et võlakaitseseadust läheb vaja. Küsimus on vaid, millises vormis.

Pangad ootavad aga aastavahetust, mil saabub euro ning pangad ei pea enam sunniviisiliselt hoidma praeguses mahus raha Eesti Pangas ja välisriikide võlakirjades.

Vabanevad kümned miljardid kroonid, kuid nendega ei turgutata tõenäoliselt Eesti majandust, vaid see raha läheb otse Rootsi-Soome-Taani. Selline on pankade vastus.