Ma ei tunne noort Volohhonskit. Pole teda enda teada kunagi varem näinud. Nime guugeldamine annab väheste vastuste hulgas pildi Facebookist - sealt vaatab vastu enesega rahulolev, inglise härrasmehe stiilis rõivastunud prillidega mees, kes mõnuga sigarit suitsetab.

Äriregister ütleb, et 17. maist alates juhib ta ASi DBT, regioonis suurimat ja üht moodsamat väetiseterminali - firmat, mis tähistab Eesti transiidiäri üht edulugu. Selle firma asutas Aleksandri isa Vladimir Volohhonski

"Kui rääkida tahad, tule siia, Muugale. Kohe!" kamandas vana Volohhonski, kui kord ühe järjekordse sensatsioonilise transiidinupu jaoks kommentaari küsisin. Läksin. Sissejuhatuseks kirus Vladimir valitsust olematu transiidipoliitika eest. Seejärel sõimas tugevate häälepaeltega mees, kes kasvu poolest ulatus mulle napilt õlani, mul näo täis, sest meedias oli tema hinnangul ilmunud tühja -plära transiidimeeste võimsatest majadest, suurtest autodest ja kosmilistest rahanumbritest, mis tegelikult tõele ei vasta. Kuid ei sõnagi sellest, et vaatamata valitsuse olematule transiidi-poliitikale teevad nemad, vägevad transiidimehed, Muugal siiski vägevat värki. 

Tund hiljem, kui tehtud oli põhjalik ekskursioon terminalis, rääkisime Eesti olust ja elust üldisemalt. Natuke isiklikest asjadest ja jalgpallistki. Kärkiv Vladimir oli tegelikult hingeline inimene. Ja Eesti patrioot, ehkki eesti keelt ei rääkinud sõnagi. 

Aga poeg. Mis mees tema on? Kas ta söandab näiteks peaminister Ansipile varbale astuda ja otse öelda, et valitsuse tegevus ei toeta sugugi transiidiäri edenemist? Kas viitsib ta, kiiver peas, koos ajakirjanikuga mööda terminali turnida ning pikalt äri toimimise mehhanismidest rääkida? Kas kogu see äri, mille isa talle pärandas, on see, millest ta noorena unistas? Kas tema, Aleksandr Vladimiri poeg, on samuti patrioot?


Avalehele
15 Kommentaari
Loe veel: