Voodi ajaloost

“Üldisemaks sai voodi Eestis alles XIX sajandi II poolel. Huvitavat võrdlust pakuvad selle eseme osas meie naaberrahvad. Juba XVII sajandil leidus voodi Soomes talumööbli hulgas. Lätlaste juures mainivad autorid seda XVIII sajandil. Hoopis kaua püsis magamislava aga Venemaal, kus jõukamad talupojad asendasid selle voodiga alles 1890. aasta paiku; kehvikutel püsis vana primitiivne ase kohati Oktoobrirevolutsioonini (1917).”

Tiina Võti. Talutoa sisustus.

Tallinn, Kunst 1984, lk 24

“Esialgu kasutasid voodeid vaid peremees ja perenaine, 19. saj teisel poolel, kui põhilisteks eluruumideks said kambrid, ka teised pereliikmed. Rehetoas asus voodi harilikult ahjunurgas. Vanemad voodid olid suhteliselt lühikesed, postjalgade ja laiade otsa- ja küljelaudadega, kaunistusteta. Voodi põhjale pandud lahtisi õlgi kattis takune lina, peaaluseks oli peapakk või -laud, hiljem padi. Uuemaid, kõrgete otsalaudadega voodeid hakati kaunistama lõigete ja nuppudega ning hiljem ka värvima, neid valmistasid sageli tislerid tellimuse järgi. Paiguti kasutati laiemaks tõmmatavaid ehk kuue jalaga voodeid. 19. saj lõpupoole said üldiseks täidetud voodikotid, aluslinu ja padjapüüre hakati kaunistama heegelpitsidega ja voodi kaeti kirjatud villase vaibaga. Ajutiste ja lihtsamate magamisasemetena tunti pukkidele asetatud laud-, pulk- või nöörpunutispõhjaga koikusid.”

Eesti rahvakultuuri leksikon.

Tallinn, Eesti entsüklopeediakirjastus 1995