19.04.2007, 00:00
Vooglaid võttis 75 miljonit
Ekspressi iga-aastast suuremate dividendisaajate edetabelit juhib kinnisvarahai Märt Vooglaid (38).
Reformierakond pidas 4. märtsi õhtul Madissoni
kõrtsis võidupidu. Parteilased olid õnnelikud, kuid
näost kahvatud ja väsinud, sest Riigikogu valimistele
eelnes mitu kuud pingutavat tööd.
Rahva seast paistis silma üks sihvakas ja kõrge laubaga tegelane – ärimees Märt Vooglaid. Temast õhkus vabadust ja värskust. Tema jume oli Hispaania päikesest pruun.
Vooglaid on alati kohal, kui selguvad valimistulemused, toimub jõuluball, peetakse suvepäevi või on mõni muu suurem parteisisene üritus. Särava ja heatujulisena. “Märt on võimeline isegi rõõmsas võtmes ära seletama, kui kehvasti tal täna läks,” märgib Reformierakonna peasekretär Kristen Michal. “Ta on otsekohene vend. Kui tunneb, et midagi on valesti, siis ütleb kohe välja.”
Tema arvamused kuulatakse alati ära, sest Vooglaid tellib muusika. Neil valimistel andis ta Reformierakonnale poolteist miljonit krooni. Lisaks annetas miljoni Keskerakonnale ja 500 000 krooni Rahvaliidule. Ta on üks suuremaid parteide rahastajaid siinses poliitikaruumis oma endise äripartneri Urmas Sõõrumaa ja hea sõbra Oliver Kruuda kõrval.
Kuid Vooglaid ei kauple poliitikutega vorst vorsti vastu. Keskerakonna toetamine pole õlitanud tema projektide kiiremini menetlemist Tallinna linnas. “Mind on aidanud see, et ostan õigel ajal ja õige hinnaga,” ütleb Vooglaid ise.
Tema ainus suurem katse võimudega äri teha oli linnahalli erastamine. Linn polnud Vooglaiu pakutuga nõus ja ärimees loobus, mitte ei hakanud sahkerdama nagu teine “tuntud parteilane” Peeter Rebane Sakala keskuse puhul.
“Ma võtsin selle raha isiklikuks tarbimiseks”
Ekspressi omanik Hans H. Luik kirjutas suvel 2005: “Praegu ehitab ja arendab igaüks, kes viitsib. Peab ikka väga lohakas olema, et orki lennata. --- Märgid sellest, et korterite ehituses vägevalt teenitakse, olid ammu õhus. Korterid viimseni müüdud enne maja valmimist.
Rikastumise võimalus näidati kätte veel selgemalt kui puust ja punaselt. Raha on kivist ja valge.”
Vooglaid sattus seekordse dividendimiljonäride pingerea tippu just kinnisvarabuumilt lõigatud viljadega. “Tal on mingi seitsmes geen või mingi täht taevas, et oskas ära tabada selle äri, enne kui buum pihta hakkas. Ta on lühikese ajaga teinud mitusada miljonit krooni cash’i. Tema puhul peab kasutama ülivõrdeid. Ta on osanud leida õiged partnerid ja teha õigeid asju. Ja ta on terava keelega,” räägib Kruuda.
Vooglaid on laia haardega. Julgeb võtta suuri riske ja mängib tervete elurajoonidega ning mitmes riigis. 2005. aastal kasvas Manutenti kasum kuus korda, ulatudes 227 miljoni kroonini. Vooglaid eraldas sellest endale dividendideks 75 miljonit.
“Ma võtsin selle raha isiklikuks tarbimiseks,” ütleb ärimees. “Me ei ole selles elus nagu rahvastepalli kaptenid, kellel on kaks elu. Meil kõigil on vaid üks elu.”
Teda tuntakse kalli villa järgi Hispaania rannikul. Vähem teatakse, et Vooglaid on andnud raha Pelgulinna sünnitushaiglale ja on näiteks Viimsi Püha Jaakobi kiriku suurim toetaja. Aga viimast ei tea isegi tolle kiriku õpetaja.
Vooglaiu siinsetest äriprojektidest kõige mahukam on ligi 25 hektari suuruse elurajooni rajamine Ülemiste järve taha. Kohas, kus veel mõne aasta eest laiusid põllud, vuravad praegu ringi ehitajate tolmused masinad ja kerkib hoogsalt väikese linna mõõ tu kogum. Firma kavad näevad ette 45 eramu, 6 ridaelamu, 3 galeriimaja ja 17 kortermaja ehitamist. Esimesed kolm kortermaja said valmis oktoobris 2005. “Ülemiste piirkond on muutunud üheks populaarsemaks ja hinnatumaks Tallinnas ja lähiümbruses,” märgib firma aastaaruanne.
Tallinna kesklinnas Ahtri tänaval valmis nn Admirali maja – plekiga üle löödud majamürakas, mis paistab eriti efektne hilisõhtuti, kui tema tuledesära ületab sadamas seisvate kruiisilaevade oma. Kaheksandal korrusel asub Vooglaiu kontor. Samas majas töötab teda teenindav Paul Varuli advokaadibüroo.
Manutent soetas 2005. aastal ka koos Rustam Aksjonenkoga uhke stalinistlikus stiilis kivimaja Estonia teatri vastas, mille remont algab tänavu (reklaam ütleb, et see “muudab Teatri Maja pärliks, mille sarnast Tallinnas rohkem ei leidu”); ostis veel kinnistud Gonsiori tänaval ja Saku vallas; alustas 1000 korteriga piirkonna arendamist Läti kuurortlinnas J?rmalas ning hotelliprojekti Peterburi Vassili saarel ja veel palju muud.
Kruuda: “Kui oli tehaste loopimise aeg, tuli Märt Saaremaalt kiiruga”
Saaremaalt pärit Vooglaid on moodsa aja sangar. Ta jättis kolmandal kursusel pooleli majandusõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ja sukeldus ärisse. Liikus võidult võidule nagu noor rüütel Parzival pärast metsast välja pääsemist. Investeerimisfirma Talinvest projektijuhina koostas Vooglaid Estoplasti ja Kalevi erastamiskavad. Lõi endise juhtkonna minema ning asus lühikeseks ajaks ise peadirektori kohale. Majandusnäitajad läksid kohe ülesmäge.
“Kui oli see suurerastamise aeg, see [tehaste] loopimise aeg, siis tuli Märt Saaremaalt kiiruga ja leidis õnneks finantseerijad. Tal oli pealehakkamist ja njuhhi. Ta oli kuumale ärile pühendumisel väga edukas,” märgib Kruuda.
Rüütlilugudes peab peategelane enne päris kangelaseks saamist läbi käima läbi tulest ja veest. Alles siis selgub, kui kõvast puust ta voolitud on. Nii läks ka Vooglaiuga.
Aastal 1998 pani ta suure osa oma varast ja heast nimest ühe kaardi peale ja ostis paar kalatööstust. Kala-Märt oleks teinud suurepärast äri, kuid selle nullis Vene kriis.
Tookord kirjutasime Vooglaiust esimese pikema persooniloo. See algas sõnadega: “Tal on kuus miljonit maksev kaater. Tema kasutada on maja Hispaanias. Tema kalakombinaadid lähevad kohe pankrotti ja 2000 inimest jääb tööta.”
Kohtusime Vooglaiuga restoranis Karl Friedrich, mis oli tookord spetsialiseerunud kalaroogadele. “Kus ma mujal ajakirjanikega ikka kohtun kui kalarestoranis,” muigas Vooglaid mõrult ja tõdes oma nurja läinud investeeringu kohta: “See on minu elu kõige kallim kalalkäik.”
Tema investeerimisfirma pangaarvele jäi vaid 131 krooni ja viis senti. Ülejäänud vara kohta ütles Vooglaid, et müüs selle “õige hinnaga” maha.
Mineviku vari maksab kätte
Kalaäri nurjudes oli Vooglaid valmis isegi Eesti kodakondsusest loobuma. Ta oli omadega nii läbi. Meest jälitasid võlakütid ja press kottis teda nagu Kruudat pärast Keila-Joa ja K-kohukese lugu. Vimm meedia vastu pesitseb temas seniajani: “Te tampisite mind väga kõvasti. Mind häirib see, et meil ei kehti süütuse presumptsioon. Kui kellelgi läheb kehvemini või hakatakse uurima, nagu maadevahetuse puhul, tembeldatakse ärimehed kohe majanduskurjategijateks. Meediat huvitavad sellised tegelased, sest varem olid nad uhked ja ilusad.”
Voogla id läks perest lahku. Elas poolteist aastat üürikorteris. “Ma pidin end kõvasti kokku võtma. See oli tohutu seesmine pingutus. Käisin mööda linna ja seletasin, kuidas olukord on. See, et ma pennigi ei varastanud, ei huvitanud ju meediat ega kedagi. Kaudselt kirjutati minu nime taha ikka “varas”.”
Kevadel 2001 kerkis Vooglaid uuesti avalikkuse ette. Temast sai rahandusminister Siim Kallase nõunik Eesti suurima majavalitsuse – Riigi Kinnisvara loomisel. Riigile kuulus tol ajal 14 583 kinnisvaraobjekti, mida haldas 487 asutust. Kallas lootis firma loomisega kulusid kokku hoida ja sulgeda mõnedes ministeeriumides lokanud kinnisvarakorruptsiooni pesad.
Vooglaid pidi saama uue firma peadirektoriks, kuid pankrottide vari ei andnud talle seda kohta. Mees sukeldus eraärisse ja alustas kinnisvaraäri ajamist koos Urmas Sõõrumaaga. Tema suurimaks rahastajaks sai Hansapank, kes oli finantseerinud teda ka varem. Seega oli usaldusväärsus panga silmis taastunud.
Minevik maksis talle kätte ka kaks aastat tagasi, kui ta jäi sel ettekäändel ilma Tallinna Sadama nõukogu esimehe kohast. Tegelikult oli asi eeskätt poliitiline, sest Res Publica ja Reformierakond ragistasid Toompeal omavahel. “Ta oli aktiivne, ütles alati sõna sekka ja lähtus ärilisest loogikast,” räägib sadama nõukokku kuulunud respublikaan Indrek Raudne tagantjärele. Ta ei näinud, et ärimees oleks kordagi isiklikult sadamast kasu lõiganud, aga see ei takistanud Res Publical reformaritele oma jõudu näidata, rullides sadamas Vooglaiust üle.
Ärid advokaatide nimel
Viimase ajani polnud avalikkusele teada, kellele kuulub firma Manutent, kust Vooglaid oma miljonid ammutab.
Oli avalik saladus, et firmat peavad kahasse Sõõrumaa ja Vooglaid. Et esimene andis eeskätt raha ja teine on aju, kes suurejoonelist kinnisvaraäri veab.
Kuid ametlikult näitas end omanikeringis üksnes Sõõrumaa. Teine pool firmast oli vähetuntud ettevõtte Harustemos käes, sealt viisid aga jäljed ühe maksuvaba kompaniini. Neid ettevõtteid esindasid advokaadid Helmut Pikmets ja Aldo Kaljurand Varuli büroost. Võlanõudjate varasem pressing õpetas Vooglaiule, kuidas oma vara keeruliste skeemidega turvata. Kaljurand märgib, et Vooglaid on hea ja nõudlik klient.
Alles jaanuaris 2005 tuli Vooglaid n-ö kapist välja. Maksuvaba firma Dinoc Trading müüs enda osaluse 40 000 krooni eest Vooglaiule ja selle loo peakangelane sai hakata oma nimel dividende vastu võtma.
Mõned kuud hiljem läksid Vooglaid ja Sõõrumaa lahku. Vooglaid sai Manutenti ainuomanikuks, Sõõrumaa võttis aga kaasavaraks Rotermanni kvartali kortermajade ehituse.
“Olen elanud ülivärvikat elu!”
Praegu otsib Vooglaid õnne peamiselt raja tagant. Muu hulgas rajab korterelamut Peterburi südamesse ja 96 meetri kõrgust tornmaja Riiga Daugava kaldale. Ta ütles juba suvel: “Eestis on kinnisvararalli läbi, kuid Peterburis ja Riias täies hoos.”
Detsembris nimetas Äripäev Manutenti Eesti kõige edukamaks ettevõtteks. Ballil auhinda vastu võttes ütles Vooglaid, et peab Läti maksusüsteemi Eesti omast paremaks, sest Lätis peab eraettevõtja maksma dividendidelt tulumaksu vaid 15 protsenti.
Küsin, mis häirib Vooglaidu. Ta tuletab meelde liiga kergekäelist kurjategijaks tembeldamist. Ja kurdab, et Eestis puudub ajukeskus, mis tegeleks riigi tuleviku stsenaariumidega.
Aga millest ta r õõmu tunneb? Vooglaid ei oskagi paugupealt vastata: “Ah et millest ma rõõmu tunnen?”
“Kui oled 40 – ma saan pooleteise aasta pärast – ja kuskilt hommikul ei valuta, siis oled surnud. Tervisest peaks rõõmu tundma.”
Siis mõtleb veel. “Võib-olla on see liiga tavaline, aga ma tunnen rõõmu, kui saan aega, et tegelda oma lastega.” Tal on kahest kooselust kaks tüdrukut ja kaks poissi.
“Ja ma tunnen rõõmu, et olen elanud viimased 15 aastat ülivärvikat elu. Olen osalenud ikka igasugustes huvitavates projektides. Olen Roosipuuga (Talinvesti endine juht Jaak Roosipuu – Toim.) ja Kruudaga mööda Venemaad ja Ukrainat ringi ramminud. Osalenud igasuguste tehaste ostukõnelustel. Meie põlvkond suutis niimoodi ringi kihutada. Aga tänapäeva noored imestavad armees, et kas nädalavahetuseks koju ei saagi.”
Rahva seast paistis silma üks sihvakas ja kõrge laubaga tegelane – ärimees Märt Vooglaid. Temast õhkus vabadust ja värskust. Tema jume oli Hispaania päikesest pruun.
Vooglaid on alati kohal, kui selguvad valimistulemused, toimub jõuluball, peetakse suvepäevi või on mõni muu suurem parteisisene üritus. Särava ja heatujulisena. “Märt on võimeline isegi rõõmsas võtmes ära seletama, kui kehvasti tal täna läks,” märgib Reformierakonna peasekretär Kristen Michal. “Ta on otsekohene vend. Kui tunneb, et midagi on valesti, siis ütleb kohe välja.”
Tema arvamused kuulatakse alati ära, sest Vooglaid tellib muusika. Neil valimistel andis ta Reformierakonnale poolteist miljonit krooni. Lisaks annetas miljoni Keskerakonnale ja 500 000 krooni Rahvaliidule. Ta on üks suuremaid parteide rahastajaid siinses poliitikaruumis oma endise äripartneri Urmas Sõõrumaa ja hea sõbra Oliver Kruuda kõrval.
Kuid Vooglaid ei kauple poliitikutega vorst vorsti vastu. Keskerakonna toetamine pole õlitanud tema projektide kiiremini menetlemist Tallinna linnas. “Mind on aidanud see, et ostan õigel ajal ja õige hinnaga,” ütleb Vooglaid ise.
Tema ainus suurem katse võimudega äri teha oli linnahalli erastamine. Linn polnud Vooglaiu pakutuga nõus ja ärimees loobus, mitte ei hakanud sahkerdama nagu teine “tuntud parteilane” Peeter Rebane Sakala keskuse puhul.
“Ma võtsin selle raha isiklikuks tarbimiseks”
Ekspressi omanik Hans H. Luik kirjutas suvel 2005: “Praegu ehitab ja arendab igaüks, kes viitsib. Peab ikka väga lohakas olema, et orki lennata. --- Märgid sellest, et korterite ehituses vägevalt teenitakse, olid ammu õhus. Korterid viimseni müüdud enne maja valmimist.
Rikastumise võimalus näidati kätte veel selgemalt kui puust ja punaselt. Raha on kivist ja valge.”
Vooglaid sattus seekordse dividendimiljonäride pingerea tippu just kinnisvarabuumilt lõigatud viljadega. “Tal on mingi seitsmes geen või mingi täht taevas, et oskas ära tabada selle äri, enne kui buum pihta hakkas. Ta on lühikese ajaga teinud mitusada miljonit krooni cash’i. Tema puhul peab kasutama ülivõrdeid. Ta on osanud leida õiged partnerid ja teha õigeid asju. Ja ta on terava keelega,” räägib Kruuda.
Vooglaid on laia haardega. Julgeb võtta suuri riske ja mängib tervete elurajoonidega ning mitmes riigis. 2005. aastal kasvas Manutenti kasum kuus korda, ulatudes 227 miljoni kroonini. Vooglaid eraldas sellest endale dividendideks 75 miljonit.
“Ma võtsin selle raha isiklikuks tarbimiseks,” ütleb ärimees. “Me ei ole selles elus nagu rahvastepalli kaptenid, kellel on kaks elu. Meil kõigil on vaid üks elu.”
Teda tuntakse kalli villa järgi Hispaania rannikul. Vähem teatakse, et Vooglaid on andnud raha Pelgulinna sünnitushaiglale ja on näiteks Viimsi Püha Jaakobi kiriku suurim toetaja. Aga viimast ei tea isegi tolle kiriku õpetaja.
Vooglaiu siinsetest äriprojektidest kõige mahukam on ligi 25 hektari suuruse elurajooni rajamine Ülemiste järve taha. Kohas, kus veel mõne aasta eest laiusid põllud, vuravad praegu ringi ehitajate tolmused masinad ja kerkib hoogsalt väikese linna mõõ tu kogum. Firma kavad näevad ette 45 eramu, 6 ridaelamu, 3 galeriimaja ja 17 kortermaja ehitamist. Esimesed kolm kortermaja said valmis oktoobris 2005. “Ülemiste piirkond on muutunud üheks populaarsemaks ja hinnatumaks Tallinnas ja lähiümbruses,” märgib firma aastaaruanne.
Tallinna kesklinnas Ahtri tänaval valmis nn Admirali maja – plekiga üle löödud majamürakas, mis paistab eriti efektne hilisõhtuti, kui tema tuledesära ületab sadamas seisvate kruiisilaevade oma. Kaheksandal korrusel asub Vooglaiu kontor. Samas majas töötab teda teenindav Paul Varuli advokaadibüroo.
Manutent soetas 2005. aastal ka koos Rustam Aksjonenkoga uhke stalinistlikus stiilis kivimaja Estonia teatri vastas, mille remont algab tänavu (reklaam ütleb, et see “muudab Teatri Maja pärliks, mille sarnast Tallinnas rohkem ei leidu”); ostis veel kinnistud Gonsiori tänaval ja Saku vallas; alustas 1000 korteriga piirkonna arendamist Läti kuurortlinnas J?rmalas ning hotelliprojekti Peterburi Vassili saarel ja veel palju muud.
Kruuda: “Kui oli tehaste loopimise aeg, tuli Märt Saaremaalt kiiruga”
Saaremaalt pärit Vooglaid on moodsa aja sangar. Ta jättis kolmandal kursusel pooleli majandusõpingud Tallinna Tehnikaülikoolis ja sukeldus ärisse. Liikus võidult võidule nagu noor rüütel Parzival pärast metsast välja pääsemist. Investeerimisfirma Talinvest projektijuhina koostas Vooglaid Estoplasti ja Kalevi erastamiskavad. Lõi endise juhtkonna minema ning asus lühikeseks ajaks ise peadirektori kohale. Majandusnäitajad läksid kohe ülesmäge.
“Kui oli see suurerastamise aeg, see [tehaste] loopimise aeg, siis tuli Märt Saaremaalt kiiruga ja leidis õnneks finantseerijad. Tal oli pealehakkamist ja njuhhi. Ta oli kuumale ärile pühendumisel väga edukas,” märgib Kruuda.
Rüütlilugudes peab peategelane enne päris kangelaseks saamist läbi käima läbi tulest ja veest. Alles siis selgub, kui kõvast puust ta voolitud on. Nii läks ka Vooglaiuga.
Aastal 1998 pani ta suure osa oma varast ja heast nimest ühe kaardi peale ja ostis paar kalatööstust. Kala-Märt oleks teinud suurepärast äri, kuid selle nullis Vene kriis.
Tookord kirjutasime Vooglaiust esimese pikema persooniloo. See algas sõnadega: “Tal on kuus miljonit maksev kaater. Tema kasutada on maja Hispaanias. Tema kalakombinaadid lähevad kohe pankrotti ja 2000 inimest jääb tööta.”
Kohtusime Vooglaiuga restoranis Karl Friedrich, mis oli tookord spetsialiseerunud kalaroogadele. “Kus ma mujal ajakirjanikega ikka kohtun kui kalarestoranis,” muigas Vooglaid mõrult ja tõdes oma nurja läinud investeeringu kohta: “See on minu elu kõige kallim kalalkäik.”
Tema investeerimisfirma pangaarvele jäi vaid 131 krooni ja viis senti. Ülejäänud vara kohta ütles Vooglaid, et müüs selle “õige hinnaga” maha.
Mineviku vari maksab kätte
Kalaäri nurjudes oli Vooglaid valmis isegi Eesti kodakondsusest loobuma. Ta oli omadega nii läbi. Meest jälitasid võlakütid ja press kottis teda nagu Kruudat pärast Keila-Joa ja K-kohukese lugu. Vimm meedia vastu pesitseb temas seniajani: “Te tampisite mind väga kõvasti. Mind häirib see, et meil ei kehti süütuse presumptsioon. Kui kellelgi läheb kehvemini või hakatakse uurima, nagu maadevahetuse puhul, tembeldatakse ärimehed kohe majanduskurjategijateks. Meediat huvitavad sellised tegelased, sest varem olid nad uhked ja ilusad.”
Voogla id läks perest lahku. Elas poolteist aastat üürikorteris. “Ma pidin end kõvasti kokku võtma. See oli tohutu seesmine pingutus. Käisin mööda linna ja seletasin, kuidas olukord on. See, et ma pennigi ei varastanud, ei huvitanud ju meediat ega kedagi. Kaudselt kirjutati minu nime taha ikka “varas”.”
Kevadel 2001 kerkis Vooglaid uuesti avalikkuse ette. Temast sai rahandusminister Siim Kallase nõunik Eesti suurima majavalitsuse – Riigi Kinnisvara loomisel. Riigile kuulus tol ajal 14 583 kinnisvaraobjekti, mida haldas 487 asutust. Kallas lootis firma loomisega kulusid kokku hoida ja sulgeda mõnedes ministeeriumides lokanud kinnisvarakorruptsiooni pesad.
Vooglaid pidi saama uue firma peadirektoriks, kuid pankrottide vari ei andnud talle seda kohta. Mees sukeldus eraärisse ja alustas kinnisvaraäri ajamist koos Urmas Sõõrumaaga. Tema suurimaks rahastajaks sai Hansapank, kes oli finantseerinud teda ka varem. Seega oli usaldusväärsus panga silmis taastunud.
Minevik maksis talle kätte ka kaks aastat tagasi, kui ta jäi sel ettekäändel ilma Tallinna Sadama nõukogu esimehe kohast. Tegelikult oli asi eeskätt poliitiline, sest Res Publica ja Reformierakond ragistasid Toompeal omavahel. “Ta oli aktiivne, ütles alati sõna sekka ja lähtus ärilisest loogikast,” räägib sadama nõukokku kuulunud respublikaan Indrek Raudne tagantjärele. Ta ei näinud, et ärimees oleks kordagi isiklikult sadamast kasu lõiganud, aga see ei takistanud Res Publical reformaritele oma jõudu näidata, rullides sadamas Vooglaiust üle.
Ärid advokaatide nimel
Viimase ajani polnud avalikkusele teada, kellele kuulub firma Manutent, kust Vooglaid oma miljonid ammutab.
Oli avalik saladus, et firmat peavad kahasse Sõõrumaa ja Vooglaid. Et esimene andis eeskätt raha ja teine on aju, kes suurejoonelist kinnisvaraäri veab.
Kuid ametlikult näitas end omanikeringis üksnes Sõõrumaa. Teine pool firmast oli vähetuntud ettevõtte Harustemos käes, sealt viisid aga jäljed ühe maksuvaba kompaniini. Neid ettevõtteid esindasid advokaadid Helmut Pikmets ja Aldo Kaljurand Varuli büroost. Võlanõudjate varasem pressing õpetas Vooglaiule, kuidas oma vara keeruliste skeemidega turvata. Kaljurand märgib, et Vooglaid on hea ja nõudlik klient.
Alles jaanuaris 2005 tuli Vooglaid n-ö kapist välja. Maksuvaba firma Dinoc Trading müüs enda osaluse 40 000 krooni eest Vooglaiule ja selle loo peakangelane sai hakata oma nimel dividende vastu võtma.
Mõned kuud hiljem läksid Vooglaid ja Sõõrumaa lahku. Vooglaid sai Manutenti ainuomanikuks, Sõõrumaa võttis aga kaasavaraks Rotermanni kvartali kortermajade ehituse.
“Olen elanud ülivärvikat elu!”
Praegu otsib Vooglaid õnne peamiselt raja tagant. Muu hulgas rajab korterelamut Peterburi südamesse ja 96 meetri kõrgust tornmaja Riiga Daugava kaldale. Ta ütles juba suvel: “Eestis on kinnisvararalli läbi, kuid Peterburis ja Riias täies hoos.”
Detsembris nimetas Äripäev Manutenti Eesti kõige edukamaks ettevõtteks. Ballil auhinda vastu võttes ütles Vooglaid, et peab Läti maksusüsteemi Eesti omast paremaks, sest Lätis peab eraettevõtja maksma dividendidelt tulumaksu vaid 15 protsenti.
Küsin, mis häirib Vooglaidu. Ta tuletab meelde liiga kergekäelist kurjategijaks tembeldamist. Ja kurdab, et Eestis puudub ajukeskus, mis tegeleks riigi tuleviku stsenaariumidega.
Aga millest ta r õõmu tunneb? Vooglaid ei oskagi paugupealt vastata: “Ah et millest ma rõõmu tunnen?”
“Kui oled 40 – ma saan pooleteise aasta pärast – ja kuskilt hommikul ei valuta, siis oled surnud. Tervisest peaks rõõmu tundma.”
Siis mõtleb veel. “Võib-olla on see liiga tavaline, aga ma tunnen rõõmu, kui saan aega, et tegelda oma lastega.” Tal on kahest kooselust kaks tüdrukut ja kaks poissi.
“Ja ma tunnen rõõmu, et olen elanud viimased 15 aastat ülivärvikat elu. Olen osalenud ikka igasugustes huvitavates projektides. Olen Roosipuuga (Talinvesti endine juht Jaak Roosipuu – Toim.) ja Kruudaga mööda Venemaad ja Ukrainat ringi ramminud. Osalenud igasuguste tehaste ostukõnelustel. Meie põlvkond suutis niimoodi ringi kihutada. Aga tänapäeva noored imestavad armees, et kas nädalavahetuseks koju ei saagi.”
Ivanov oli seotud vargusega
Nõukaaegne anekdoot, mida Vooglaid ise rääkis, kommenteerides oma minevikku.
Tööline Ivanov püüab tehase väravas kinni varga. Ta saab selle eest direktorilt kiita.
Mõni aasta hiljem peab direktor kirjutama Ivanovi kohta iseloomustuse. Tal on meeles, et oli mingi intsident. Aga kas Ivanov püüdis varga kinni või oli ise nendega pundis?
Igaks juhuks kirjutab direktor iseloomustusse: “Ivanov oli seotud vargusega.”
Nõukaaegne anekdoot, mida Vooglaid ise rääkis, kommenteerides oma minevikku.
Tööline Ivanov püüab tehase väravas kinni varga. Ta saab selle eest direktorilt kiita.
Mõni aasta hiljem peab direktor kirjutama Ivanovi kohta iseloomustuse. Tal on meeles, et oli mingi intsident. Aga kas Ivanov püüdis varga kinni või oli ise nendega pundis?
Igaks juhuks kirjutab direktor iseloomustusse: “Ivanov oli seotud vargusega.”