Paarkümmend meetrit allpool astub improviseeritud hambaarstitöökodade vahelt läbi väga sirgeselgne valge lõvilakaga mees. See on Suurbritannias sündinud Stan Brock (72), keda aastakümneid tagasi tunti üle planeedi kui loomaseriaali "Wild Kingdom" üht saatejuhti, kuid tänasel päeval ei kaitse militaarses khakivärvi univormis Brock aga juba ammu mitte loomi, vaid vaeseid. Tema 1985. aastal asutatud Remote Area Medical ehk RAM on suurim tasuta meditsiiniabi osutav organisatsioon Ameerika Ühendriikides, maailma rikkaimas riigis. RAM toob kokku kümneid hamba- ja silmaarste, kes ühe pika nädalavahetuse käigus töötavad inimeste jaoks, kes tavalise vastuvõtu eest eales maksta ei suudaks. Peamiseks tegevusareaaliks on USA keskosariigid; väikelinnad, kus iga kümnes maja tundub olevat kirik, kus iga teine kannab Ameerika lipuga T-särki, kus burgerirestoranides siiani suitsetada võib. Kohad, kuhu pääsemine tundub ilma autota võimatu.

On avalik saladus, et USAs on ühiskondlik transport vähearenenud, kuid Ameerika keskosariikides puudub see tõepoolest peaaegu täielikult. Kuigi West Virginias asuvast Charlestonist ulatub Pikeville'ini neljarealine kiirtee, ei sõida sel 107 miilisel trassil ühtegi bussi.

Kui viimased autod pisikese külalennujaama eest lahkuvad ja tolm maha tagasi vajub, jõuab mu ajju täie selgusega kohale nüanss, et ainsaks ametlikult ettenähtud kohalepääsemisviisiks on tõepoolest vaid takso. Sohver - kähedahäälne, karvakasvanud, punaseks põlenud kuklaga mees, kelle suhu jäänud hambaid kolm või neli - oleks valmis mind Pikeville'i viima, kuid 240 dollarit on taks, mida ma maksta ei soovi. Nii toimetab juht mu kümme korda odavamalt maanteele 119-S. Mõned korrad päevas sõidab siit läbi buss, mida juhtivate karmikoeliste naiste ülesandeks sõidutada kohalikke vaeseid kahe maakonna vahet. Viis tundi hiljem ja nelikümmend miili kaugemal, on aeg hakata keset hääletama. See on West Virginia kiirteedel keelatud ning nii ootan kätt heilutades ühel väiksemal kõrvalharu äärsel haljasalal, kuni üks rämpsu täis tagakastiga pikap lõpuks armu annab: "Hüppa kasti!" hüüab hilishipidest paarike mulle. Veel kaks tundi hiljem halastab teinegi auto - punane sedaan, mille juht, 72aastane pensionär, on nõus mind toimetama Williamsoni. Teekond möödub suuresti vaikides, kuid aeg-ajalt toob vanamees jutujätkuks või mõttepausi pikemaksvenitamiseks kuuldavale veniva "jeeeeesi". Hambaid on juhile suhu jäänud kaks ning Remote Area Medicalist pole ta midagi kuulnud. Kell kaheksa õhtul taevas tumeneb ja omandab eriliselt särava sinise tooni; siis, väga järsku, saabub öö. Veidi enne kümmet lohistan oma kohvri üle West Virginia ja Kentucky piiri asuva silla keskööl õnnestub mul Kentucky Fried Chickeni restoranist kutsuda endale viimase kolmekümne miili läbimiseks järele sohver Alex. Ta on 6300 elanikuga Pikeville'i ainuke allesjäänud taksojuht.

Selleks ajaks on Pikeville'i keskkooli spordihoone juures jaotatud numbreid järgmisel koidikul algavale vastuvõtule juba kuus tundi. Kavas on üldmeditsiinilised läbivaatused, hambaravi ja prillide jagamine (vahel, kuid mitte seekord, teostab RAM tasuta ka lemmikloomade kastreerimist ja opereerimist) ning kõige tarmukamad kohaletulnud patsiendid veedavad öö keskkooli tagusel parkimisplatsil. Ümbersündinud kristlane Jude on aga kohalik. Siin, Pikeville'is, on ta veetnud kogu oma elu. Jude unistab elu esimesest reisist - eriti Pühale Maale - ning loetud minutite jooksul jõuab ta elavalt seletada, kuidas tema abikaasa talvel autoavariis koljumurru sai. ("Poleks jumal kaitsnud, poleks ta enam elus," märgib Jude) Neli aastat tagasi lasi tänaeks töötu naine proteeside panemiseks endal välja tõmmata kõik hambad, makstes protseduuri eest 30 dollarit tüüka kohta. Nüüd kasseeriks toosama hambaarst 80 dollarit ning nagu Jude on kuulnud, on mõne arsti juures tõusnud taks 400 dollarini.

See selgitab keset korvpalliplatsi lebavate inimeste - näod kollakas prožektorivalguses, suud mustavate aukudena lahti - alandlikku tänulikkust; olukorda, kus keegi ei esita üleliigseid küsimusi või nõudmisi; kus peaaegu keegi isegi ei karju, kus järjekordne mädanenud hambajuur raksudes nende lõualuust lahkub. Kuigi kohaletulnud hambaarstid - neid on seekord 49 - osutavad plommimisteenust ja isegi hambakivi eemaldamist, on väljatõmbamine enamlevinud lahendus. Nii ütleb George Khushner, härjakerega elurõõmus mees, kes juhib Louiseville'i ülikoolis kirurgiaosakonda. Enne lõunapausi on ta ise ektraheerinud "100-120 hammast, ma täpselt enam ei mäleta."

Taoliste lõpplahendusteni ei vii kirurgi sõnul ainult raha- või kindlustusepuudus; oma osa on mängida kõrge suhkursisaldusega jookidel, suitsetamisel, hirmul ja metamfetamiinil - USA keskläänes laialtlevinud narkootikumil, mis jätab järele äratuntava, pruunidest tüügastest kaunistatud meth mouth'i. Sel hommikul on Khushner näinud kahte või kolme taolist suud, "kuid kui küsida, siis nad muidugi eitavad seda".

Spordihoone ees furgoonautos paikneb mobiilne vähikliinik. Tol päeval on sealt spetsialisti vastuvõtule suunatud kolm või neli hädalist, makstes ära ka esimese visiiditasu, kuid see on kõik, mida RAM saab teha ("Kui sa murrad käe, siis nad parandavad selle ära ja annavad sulle arve, ja kui sa seda ei maksa, siis kirjutab haigla arve maha," ütleb Brock. "Aga kui sa oled USAs vaene ja sul on vähk, siis üldjuhul... You're gonna die").

Veidi eemal jaotabki oma buklette Bluegrassi hospiits, mille missiooniks on "tagada elukvaliteet siis, kui kvantiteet on vähene". Siinsamas vabas õhus võib tunnistajate juuresolekul täita ära ka Living Will Directive'i; napi ühelehelise dokumendi, millega saab määrata, kas su sooviks on lõpu lähenedes loobuda endale söögi, joogi ja ravimite andmisest või mitte. Kõik on tehtud nii lihtsaks. Üksik kintsudeni ärarebitud teksades tüse naine sülitab oma valge furgooni juures verd; kerge hommikuudu hõljub ikka veel siinsamas, roheliste Apalatši mägede kohal.

Ma kõnnin mööda koridore, mis tihedalt täidetud erivärvilistes T-särkides vabatahtlikest - mustad on hambaarstid, sellal kui oranž viitab silmaosakonnale ja punane üldarstidele ("Nad saavad tulumaksudeklaratsioonil oma siiatuleku eest maha arvata bensiinikulu, kuid s ee on üldjuhul ka kõik," rõhutab Brock) ning sageli sama värvikais särkides patsientidest. Siin on pikalt köhiv naine, kelle räbaldunud T-shirt'ile on trükitud sõnad PATRIOTISM ja Ameerika lipp, noor ja luukõhn, plekilise näoga mees, elektrilises ratastoolis prillidega vanahärra, kes aina tiirutab ühes nurgas tooliga ümber oma telje, tegemata ainsatki häält. On eakas daam, kes purjetab välja välisuksest, teadustades kõigile võidukalt: "Mu suus olevat mingi asi, mis kuuldavasti on tudengitele heaks õppematerjaliks!" ja häbelik väike tüdruk, ealtnäha nii 8-9 aastat vana, kes ootab koridorinurgas kannatlikult oma prille. Ja oranžis särgis mees, kes talle ütleb: "You're in for a treat. Tüdruk, varsti näed sa kogu maailma!" Neid on palju, hingematvalt palju, ja siiski "ainult 400", nagu ütleb Brock. "Meie standardite järgi on seda üsna vähe."

Kord, aastaid tagasi, rääkis Brock ühega Apollo 13 missioonil käinud astronautidest. See meenutas, kui kaugel tundus arstiabi tookord Kuu taga. "15 miljoni ameeriklase jaoks on see niisama kaugel," vastas Brock. Ning oluliselt kättesaamatumana hoiab seda ka USAs laialtlevinud reegel, mille kohaselt arstilitsents kehtib vaid kindla osariigi piires. Minevikus on Brock üritanud Kongressis läbi suruda seadust, mis antud piirangud üleriiklikult tühistaks - tõsi, ebaõnnestunult. Nüüd töötab ta üksikute osariikidega eraldi ning on Tennessees saavutanud juba võidu - sinna võivad arstid tulla praktiseerima ükskõik kust. Tennessees Knoxville'is asub seetõttu ka RAMi peakontor, mida Brock rendib linnalt ühe dollari eest aastas.

Ta maksab dollari ka RAMi lennuki Twin Beach 18 eest, millega päev varem ise Pikeville'i kohale lendas; nagu ka selle hiiglasliku valge truck'i eest, kus asub vaegnägijaist vaestele mõeldud prillivabrik. ("Ja ma ei mäletagi, millal me viimati tegelikult selle dollari ära maksime." )

Ta ei mäleta sedagi, millal ta hoidis viimati käes sularaha, kuid "sellest on olnud aastaid". Kuigi 200 000 dollari ulatuses aastas (2007. aasta andmed) annetusi saava RAMi palgalehel on osalise tasuga - tuhatkond või alla selle dollarit kuus - kaheksa inimest, ei kuulu Brock ise nende hulka. Ta elab koos leidkoeraga RAMi Knoxville'i peakontoris, magades seal põrandal, sest nii on tervisele parem. Tema ratsioon koosneb kaerahelbepudrust või paarist banaanist, sest "söök on see, mis sind Ameerikas tapab" ning õhtueine leiab tee temani umbes nii: "Ühel hetkel tuleb keegi ja küsib, kas ma olen juba söönud ja ulatab näiteks banaani. Ja ma ütlen: "Oh, oligi juba aeg!""

Samal õhtul õnnestub Brockil organiseerida mind kahe hambaarstitudengi autole, kes sõidavad Louiseville'i. Iraanist pärit kiilaneva pealaega Amir ütleb, et lähemal ajal kavatseb ta avada isikliku kliiniku ning praktika Pikeville'is oli fantastiline võimalus käsi valgeks saada (ühtlasi on tal "äärmiselt hea meel" tunda, et ta on teinud midagi kasulikku).

Ka publik olevat olnud "fantastiline" - peale ühe karjuva vähihaige, kes aga rahunes kohe, kui talt valutav hammas välja tõmmatud sai. Ainult üks mälestus häirib - see, kuidas kaks esimese kursuse tudengit ühel patsiendil viimast allesjäänud purihammast liiga sügavalt puurides selle lõhki ajasid. Tollest apsust räägivad tudengid omavahel vähemalt pooltunni.

Loen Brockiga toimunud vestlusest tehtud märkmeid. Sellest, kuidas ta möödunud sajandi keskel noore kauboina ühes Guayana farmis kukkudes hobuse alla jäi ning tõsiseid vigastusi saanuna mõistis, et lähim arst oli nädalatepikkuse jalgsimatka kaugusel (ja see oli esimene kord, mil Brock kättesaadava arstiabi vajalikkusele mõtles; tänasel päeval tegutseb RAM Guayanas aktiivselt, tehes sinna C-47 transpordilennukiga hädaabimissioone).

RAM on olnud aktiivne ka Indias ja ühel päeval, ütles Brock, loodavad nad minna abistama Suurbritannia hiiglaslikesse arstijärjekordadesse takerdunuid. Kuid kuidas Eestiga oleks? küsin siinsetele hambaravihindadele mõeldes ja Brock naeratas pilku ära pöörates ebamääraselt ja kahetsevalt. "Augustis," ütles ta siis kohe, "läheme Los Angelesi, Ingelwoodi. See saab olema suurim asi, mis RAM eales on teinud - terve nädal ja iga päev vähemalt 2000 patsienti!") Ta lisas naerdes, et RAMi pole veel kunagi ükski patsientidest kohtusse kaevanud, kuid kohtu kaudu rikkakssaamise juhtumite poolest tuntud California osas on muidugi kergeid kahtlusi.

"Ent kaevaku aga," hüüdis Brock siis, "minult ei ole kellelgi midagi võtta!"

Siis meenus inglasele naerma turtsatades veel üks lugu - lugu naisest, kes mõned aastad tagasi ühel RAMi ekspeditsioonil prillijärjekorras sünnitama hakkas. Nad selgitasid patsiendile, et tal on viimane aeg minna haiglasse, kuid juba jooksvate vetega naine karjus, et ta ei lahku enne, kui prillid käes. Ja Brock uuris, mitmes naine järjekorras on ning selgus, et tema number on 81. Siis, esimest korda elus, murdis Brock RAMi first-come-first serve'i reeglit ja uuris, kas järjekord oleks nõus naise ette laskma. Kui mõõdud võetud said ja naist lõpuks auto poole kanti, karjus ta viimase hetkeni, milliseid raame ta endale saada tahab. "Asja koomilisus, kuid ka kurbloolisus," lisas Brock tõsinedes, "seisneb selles, et tol päeval sai see naine emaks. Kuid tol hetkel ei suutnud mõelda millelegi muule kui prillidele, mis ta lõpuks endale saab."