17.07.2009, 00:00
Võõraste lahkusest
Euroopast pärit Stan Brock on pühendanud oma elu Ameerika vaeste abistamiseks. Tal pole sissetulekut, kodu ega elukaaslast – mitte midagi peale adopteeritud koera ja suure missiooni.
Keset Kentucky osariigi rohetavaid mägesid istub Pikeville’i
spordihoone tribüüni kõige ülemises reas tüse,
hallinevate juustega Jude. Hilises keskeas ameeriklanna on rõõmus
ja elevil, sest täna on õnnelik päev. Kuskil seal all,
kümnetest eredatest lampidest valgustatud korvpalliväljakul, lebab
selili ka naise abikaasa ning kohe varsti, juba mõne minuti pärast,
tõmmatakse mehel suust välja üheksateist hammast –
kõik, mis sinna alles jäänud on.
Paarkümmend
meetrit allpool astub improviseeritud hambaarstitöökodade vahelt
läbi väga sirgeselgne valge lõvilakaga mees. See on
Suurbritannias sündinud Stan Brock (72), keda aastakümneid tagasi
tunti üle planeedi kui loomaseriaali “Wild Kingdom” üht
saatejuhti, kuid tänasel päeval ei kaitse militaarses khakivärvi
univormis Brock aga juba ammu mitte loomi, vaid vaeseid. Tema 1985. aastal
asutatud Remote Area Medical ehk RAM on suurim tasuta meditsiiniabi osutav
organisatsioon Ameerika Ühendriikides, maailma rikkaimas riigis. RAM toob
kokku kümneid hamba- ja silmaarste, kes ühe pika nädalavahetuse
käigus töötavad inimeste jaoks, kes tavalise vastuvõtu
eest eales maksta ei suudaks. Peamiseks tegevusareaaliks on USA
keskosariigid; väikelinnad, kus iga kümnes maja tundub olevat
kirik, kus iga teine kannab Ameerika lipuga T-särki, kus
burgerirestoranides siiani suitsetada võib. Kohad, kuhu
pääsemine tundub ilma autota võimatu.
On avalik
saladus, et USAs on ühiskondlik transport vähearenenud, kuid Ameerika
keskosariikides puudub see tõepoolest peaaegu täielikult. Kuigi
West Virginias asuvast Charlestonist ulatub Pikeville’ini neljarealine
kiirtee, ei sõida sel 107 miilisel trassil ühtegi bussi.
Kui viimased autod pisikese külalennujaama eest lahkuvad ja tolm maha
tagasi vajub, jõuab mu ajju täie selgusega kohale nüanss, et
ainsaks ametlikult ettenähtud kohalepääsemisviisiks on
tõepoolest vaid takso. Sohver – kähedahäälne,
karvakasvanud, punaseks põlenud kuklaga mees, kelle suhu
jäänud hambaid kolm või neli – oleks valmis mind
Pikeville’i viima, kuid 240 dollarit on taks, mida ma maksta ei soovi.
Nii toimetab juht mu kümme korda odavamalt maanteele 119-S. Mõned
korrad päevas sõidab siit läbi buss, mida juhtivate
karmikoeliste naiste ülesandeks sõidutada kohalikke vaeseid kahe
maakonna vahet. Viis tundi hiljem ja nelikümmend miili kaugemal, on aeg
hakata keset hääletama. See on West Virginia kiirteedel keelatud ning
nii ootan kätt heilutades ühel väiksemal kõrvalharu
äärsel haljasalal, kuni üks rämpsu täis tagakastiga
pikap lõpuks armu annab: “Hüppa kasti!” hüüab
hilishipidest paarike mulle. Veel kaks tundi hiljem halastab teinegi auto
– punane sedaan, mille juht, 72aastane pensionär, on nõus
mind toimetama Williamsoni. Teekond möödub suuresti vaikides, kuid
aeg-ajalt toob vanamees jutujätkuks või mõttepausi
pikemaksvenitamiseks kuuldavale veniva “jeeeeesi”. Hambaid on
juhile suhu jäänud kaks ning Remote Area Medicalist pole ta midagi
kuulnud. Kell kaheksa õhtul taevas tumeneb ja omandab eriliselt
särava sinise tooni; siis, väga järsku, saabub öö.
Veidi enne kümmet lohistan oma kohvri üle West Virginia ja Kentucky
piiri asuva silla keskööl õnnestub mul Kentucky Fried Chickeni
restoranist kutsuda endale viimase kolmekümne miili läbimiseks
järele sohver Alex. Ta on 6300 elanikuga Pikeville’i ainuke
allesjäänud taksojuht.
Selleks ajaks on Pikeville’i keskkooli spordihoone juures jaotatud
numbreid järgmisel koidikul algavale vastuvõtule juba kuus tundi.
Kavas on üldmeditsiinilised läbivaatused, hambaravi ja prillide
jagamine (vahel, kuid mitte seekord, teostab RAM tasuta ka lemmikloomade
kastreerimist ja opereerimist) ning kõige tarmukamad kohaletulnud
patsiendid veedavad öö keskkooli tagusel parkimisplatsil.
Ümbersündinud kristlane Jude on aga kohalik. Siin,
Pikeville’is, on ta veetnud kogu oma elu. Jude unistab elu esimesest
reisist – eriti Pühale Maale – ning loetud minutite jooksul
jõuab ta elavalt seletada, kuidas tema abikaasa talvel autoavariis
koljumurru sai. (“Poleks jumal kaitsnud, poleks ta enam elus,”
märgib Jude) Neli aastat tagasi lasi tänaeks töötu naine
proteeside panemiseks endal välja tõmmata kõik hambad,
makstes protseduuri eest 30 dollarit tüüka kohta. Nüüd
kasseeriks toosama hambaarst 80 dollarit ning nagu Jude on kuulnud, on
mõne arsti juures tõusnud taks 400 dollarini.
See
selgitab keset korvpalliplatsi lebavate inimeste – näod kollakas
prožektorivalguses, suud mustavate aukudena lahti – alandlikku
tänulikkust; olukorda, kus keegi ei esita üleliigseid küsimusi
või nõudmisi; kus peaaegu keegi isegi ei karju, kus
järjekordne mädanenud hambajuur raksudes nende lõualuust
lahkub. Kuigi kohaletulnud hambaarstid – neid on seekord 49 –
osutavad plommimisteenust ja isegi hambakivi eemaldamist, on
väljatõmbamine enamlevinud lahendus. Nii ütleb George
Khushner, härjakerega elurõõmus mees, kes juhib
Louiseville’i ülikoolis kirurgiaosakonda. Enne lõunapausi on
ta ise ektraheerinud “100-120 hammast, ma täpselt enam ei
mäleta.”
Taoliste lõpplahendusteni ei vii
kirurgi sõnul ainult raha- või kindlustusepuudus; oma osa on
mängida kõrge suhkursisaldusega jookidel, suitsetamisel, hirmul ja
metamfetamiinil – USA keskläänes laialtlevinud narkootikumil,
mis jätab järele äratuntava, pruunidest tüügastest
kaunistatud meth mouth’i. Sel hommikul on Khushner näinud kahte
või kolme taolist suud, “kuid kui küsida, siis nad muidugi
eitavad seda”.
Spordihoone ees furgoonautos paikneb mobiilne
vähikliinik. Tol päeval on sealt spetsialisti vastuvõtule
suunatud kolm või neli hädalist, makstes ära ka esimese
visiiditasu, kuid see on kõik, mida RAM saab teha (“Kui sa murrad
käe, siis nad parandavad selle ära ja annavad sulle arve, ja kui sa
seda ei maksa, siis kirjutab haigla arve maha,” ütleb Brock.
“Aga kui sa oled USAs vaene ja sul on vähk, siis üldjuhul...
You’re gonna die”).
Veidi eemal jaotabki oma buklette
Bluegrassi hospiits, mille missiooniks on “tagada elukvaliteet siis, kui
kvantiteet on vähene”. Siinsamas vabas õhus võib
tunnistajate juuresolekul täita ära ka Living Will Directive’i;
napi ühelehelise dokumendi, millega saab määrata, kas su sooviks
on lõpu lähenedes loobuda endale söögi, joogi ja ravimite
andmisest või mitte. Kõik on tehtud nii lihtsaks. Üksik
kintsudeni ärarebitud teksades tüse naine sülitab oma valge
furgooni juures verd; kerge hommikuudu hõljub ikka veel siinsamas,
roheliste Apalatši mägede kohal.
Ma kõnnin
mööda koridore, mis tihedalt täidetud erivärvilistes
T-särkides vabatahtlikest – mustad on hambaarstid, sellal kui oranž
viitab silmaosakonnale ja punane üldarstidele (“Nad saavad
tulumaksudeklaratsioonil oma siiatuleku eest maha arvata bensiinikulu, kuid s
ee on üldjuhul ka kõik,” rõhutab Brock) ning sageli
sama värvikais särkides patsientidest. Siin on pikalt köhiv
naine, kelle räbaldunud T-shirt’ile on trükitud sõnad
PATRIOTISM ja Ameerika lipp, noor ja luukõhn, plekilise näoga mees,
elektrilises ratastoolis prillidega vanahärra, kes aina tiirutab ühes
nurgas tooliga ümber oma telje, tegemata ainsatki häält. On
eakas daam, kes purjetab välja välisuksest, teadustades
kõigile võidukalt: “Mu suus olevat mingi asi, mis
kuuldavasti on tudengitele heaks õppematerjaliks!” ja häbelik
väike tüdruk, ealtnäha nii 8-9 aastat vana, kes ootab
koridorinurgas kannatlikult oma prille. Ja oranžis särgis mees, kes talle
ütleb: “You’re in for a treat. Tüdruk, varsti näed
sa kogu maailma!” Neid on palju, hingematvalt palju, ja siiski
“ainult 400”, nagu ütleb Brock. “Meie standardite
järgi on seda üsna vähe.”
Kord, aastaid tagasi,
rääkis Brock ühega Apollo 13 missioonil käinud
astronautidest. See meenutas, kui kaugel tundus arstiabi tookord Kuu taga.
“15 miljoni ameeriklase jaoks on see niisama kaugel,” vastas
Brock. Ning oluliselt kättesaamatumana hoiab seda ka USAs laialtlevinud
reegel, mille kohaselt arstilitsents kehtib vaid kindla osariigi piires.
Minevikus on Brock üritanud Kongressis läbi suruda seadust, mis antud
piirangud üleriiklikult tühistaks – tõsi,
ebaõnnestunult. Nüüd töötab ta üksikute
osariikidega eraldi ning on Tennessees saavutanud juba võidu –
sinna võivad arstid tulla praktiseerima ükskõik kust.
Tennessees Knoxville’is asub seetõttu ka RAMi peakontor, mida
Brock rendib linnalt ühe dollari eest aastas.
Ta maksab
dollari ka RAMi lennuki Twin Beach 18 eest, millega päev varem ise
Pikeville’i kohale lendas; nagu ka selle hiiglasliku valge truck’i
eest, kus asub vaegnägijaist vaestele mõeldud prillivabrik.
(“Ja ma ei mäletagi, millal me viimati tegelikult selle dollari
ära maksime.” )
Ta ei mäleta sedagi, millal ta
hoidis viimati käes sularaha, kuid “sellest on olnud aastaid”.
Kuigi 200 000 dollari ulatuses aastas (2007. aasta andmed) annetusi saava RAMi
palgalehel on osalise tasuga – tuhatkond või alla selle dollarit
kuus – kaheksa inimest, ei kuulu Brock ise nende hulka. Ta elab koos
leidkoeraga RAMi Knoxville’i peakontoris, magades seal põrandal,
sest nii on tervisele parem. Tema ratsioon koosneb kaerahelbepudrust või
paarist banaanist, sest “söök on see, mis sind Ameerikas
tapab” ning õhtueine leiab tee temani umbes nii: “Ühel
hetkel tuleb keegi ja küsib, kas ma olen juba söönud ja ulatab
näiteks banaani. Ja ma ütlen: “Oh, oligi juba
aeg!””
Samal õhtul õnnestub Brockil
organiseerida mind kahe hambaarstitudengi autole, kes sõidavad
Louiseville’i. Iraanist pärit kiilaneva pealaega Amir ütleb, et
lähemal ajal kavatseb ta avada isikliku kliiniku ning praktika
Pikeville’is oli fantastiline võimalus käsi valgeks saada
(ühtlasi on tal “äärmiselt hea meel” tunda, et ta on
teinud midagi kasulikku). Ka publik olevat olnud “fantastiline”
– peale ühe karjuva vähihaige, kes aga rahunes kohe, kui talt
valutav hammas välja tõmmatud sai. Ainult üks mälestus
häirib – see, kuidas kaks esimese kursuse tudengit ühel
patsiendil viimast allesjäänud purihammast liiga sügavalt
puurides selle lõhki ajasid. Tollest apsust räägivad tudengid
omavahel vähemalt pooltunni.
Lo
en Brockiga toimunud vestlusest tehtud märkmeid. Sellest, kuidas ta
möödunud sajandi keskel noore kauboina ühes Guayana farmis
kukkudes hobuse alla jäi ning tõsiseid vigastusi saanuna
mõistis, et lähim arst oli nädalatepikkuse jalgsimatka
kaugusel (ja see oli esimene kord, mil Brock kättesaadava arstiabi
vajalikkusele mõtles; tänasel päeval tegutseb RAM Guayanas
aktiivselt, tehes sinna C-47 transpordilennukiga hädaabimissioone). RAM on
olnud aktiivne ka Indias ja ühel päeval, ütles Brock, loodavad
nad minna abistama Suurbritannia hiiglaslikesse arstijärjekordadesse
takerdunuid. Kuid kuidas Eestiga oleks? küsin siinsetele
hambaravihindadele mõeldes ja Brock naeratas pilku ära
pöörates ebamääraselt ja kahetsevalt.
“Augustis,” ütles ta siis kohe, “läheme Los
Angelesi, Ingelwoodi. See saab olema suurim asi, mis RAM eales on teinud
– terve nädal ja iga päev vähemalt 2000 patsienti!”)
Ta lisas naerdes, et RAMi pole veel kunagi ükski patsientidest kohtusse
kaevanud, kuid kohtu kaudu rikkakssaamise juhtumite poolest tuntud California
osas on muidugi kergeid kahtlusi.
“Ent kaevaku aga,”
hüüdis Brock siis, “minult ei ole kellelgi midagi
võtta!”
Siis meenus inglasele naerma turtsatades veel
üks lugu – lugu naisest, kes mõned aastad tagasi ühel
RAMi ekspeditsioonil prillijärjekorras sünnitama hakkas. Nad
selgitasid patsiendile, et tal on viimane aeg minna haiglasse, kuid juba
jooksvate vetega naine karjus, et ta ei lahku enne, kui prillid käes. Ja
Brock uuris, mitmes naine järjekorras on ning selgus, et tema number on
81. Siis, esimest korda elus, murdis Brock RAMi first-come-first serve’i
reeglit ja uuris, kas järjekord oleks nõus naise ette laskma. Kui
mõõdud võetud said ja naist lõpuks auto poole
kanti, karjus ta viimase hetkeni, milliseid raame ta endale saada tahab.
“Asja koomilisus, kuid ka kurbloolisus,” lisas Brock
tõsinedes, “seisneb selles, et tol päeval sai see naine
emaks. Kuid tol hetkel ei suutnud mõelda millelegi muule kui prillidele,
mis ta lõpuks endale saab.”