Vormeliga vihmas
Sooh! Nüüd on SEE kogemus kah olemas. Milline tunne on sõita vormeliga ringrajal. Mis sest, et tegemist polnud mingi ultramoodsa boliidiga, vaid poolteist aastakümmet vana sõidukiga. Omal ajal lõid Toomas Napa ja Toivo Asmer selliste autodega platsi puhtaks kogu Ida-Euroopas. Estonia 21 koht oleks ammu muuseumis, kui meil mõni sobiv vaid eksisteeriks.
Sajab, ei saja, sajab...
Hommikul Läänemaalt Pärnu poole startides pole meeleolu kiita. Saksa Auto AMK on lubanud lehemeestele ringrajal vormeliga mõned kiired ringid teha. Aga mida lähemale Pärnule, seda tumedamaks pilvevaip pea kohal tiheneb. Vihm on küll viimane, mida täna vaja. Olen lugenud hirmu- ja õudusjutte sellest, mis äpardusi kirjatsuradel märjal rajal võidusõiduautode taltsutamisel ette on tulnud – näiteks täiel kiirusel piruett keset sirget. Ja siin tahetakse rooli lasta täielikud kollanokad.
Rada suvepealinnas on õnneks purukuiv. Saksa Auto AMK pealik Jussi Pärnpuu teatab, et tema pole seitsme võidusõiduaasta jooksul veel Pärnus vihma näinud. Statistika aga ei maksa midagi, sest kui kõik osalejad kohal ja pealik tervitussõnadega alustab, langevad ka esimesed piisad. Amper Racingu vormelitiimi kamandav Lauri Tõnspoeg lohutab, et väike vesi ei tee midagi – võib slikkidega sõita küll.
Taevased kraanid aga keeratakse pärani lahti ja vett lahmab nüüd ühtlase kosena. Vormelile kruvitakse vihmarehvid alla.
Üritus siiski toimub – "vaatamata ebasoodsatele ilmastikutingimustele". Enne vormelisseistumist viiakse veel läbi väike koolitus – kihutamishuvilised jagatakse sõiduautodesse ja instruktorid näitavad kätte õige sõidujoone. Sten Pentuse jutt keerleb põhiliselt selle ümber, millise käiguga kurve läbida.
Stabiilsuse ime
Oma järge oodates jõuan mitmele inimesele rääkida, et ma pole meetritki vormeliga sõitnud. Keegi ei taha uskuda.
Ronin masinasse. Estonia kokpit tekitab klaustrofoobiat. Pärnpuu aga lohutab, et tema Reynardiga võrreldes on see nagu tantsusaal. Sidur käib hirmraskelt, aga pole viga, saab hakkama. Muretsema paneb hoopis käiguvahetus. Vormelil on see puhas tunde värk ja neljanda käigu asemel teise lülitamine võiks olla tehnikale fataalsete tagajärgedega. Zaporožetsi käigukastidest aretatud agregaadid töötavad niigi purunemise piiril.
Rihmad tõmmatakse kinni ja nüüd pean üksi hakkama saama. Panen mootori käima ja lükkan esimese käigu sisse. Paigaltvõtt läheb libedalt, esimene käiguvahetus samuti. Algus on paljutõotav.
Juba esimeses kurvis ootab ees külm dušš. Sõna otseses mõttes. Rajale on tekkinud keskmise ookeani mõõtmetes lombid ning õige sõidujoon kulgeb otse läbi nende. Pahh – lendab esimene sahmakas vett mulle näkku. Kuskilt altpoolt tuleb teinegi. Tunne on selline, nagu istuksin motoriseeritud külmaveevannis ja kastekannuga piserdatakse veel vett pähe. Kümme sekundit pärast starti pole seljas enam ainsatki kuiva riideeset. Vaevalt et veemotomehed rohkem märjaks saavad.
Esimene ring on mõeldud soojenduseks, teisel püüan juba natuke kiiremini kulgeda. Kurvide läbimine läheb esilagu ladusalt, aga mis paganama moodi selle riistapuuga küll pidurdatakse? Pedaali käik on lõpmatult pikk, õnneks kiirus siiski väheneb.
Pidamine kurvides on uskumatult hea. Ent kui tagasirgele väljudes uljamalt gaasi annan, ajab vormel kohe külje ette. Kõhu alt läheb õõnsaks ja silm otsib kohta, kuhu auto nüüd lendab. Käed aga toimetavad omasoodu ja väike nõksak rooliga viib autonina jälle sõidusuunda. Uhh! Õnneks läks, Estonia on taas taltsas nagu lambuke.
Siil udus
Et kiivriklaas seestpoolt uduseks ei läheks, jätsin selle irvakile. Kuid veepiisad kogunevad klaasile ja näha pole õieti midagi. Keeran klaasi päris üles ja hetkeks läheb pilt selgemaks. Ent ainult hetkeks, sest kohe lendavad ratta alt järjekordsed ämbritäied vett. Seekord otse prillidele. Näha pole jälle midagi.
Käiguvahetustega on siiski jama ja minu "kiiruse" tõttu pole ka Pentuse nõuannetest mingit tolku. Kolmandalt neljandale üleminekut on täiesti lootusetu tabada ja kõige aeglasemas kurvis osutub teine käik liiga kiireks. Peaks sõitma esimesega, aga masinavärgi koospüsimise huvides ei julge ma igaks juhuks seda proovida.
Viimane, neljas ring. Liigun nagu siil udus, sest nüüd on prilliklaasid väljast märjad ja seest udused. Veelombid on juba nii sügavad, et keset sirget hakkab auto äkitselt paremale-vasakule karglema. Hoian siiski hoo üleval ja kui loik lõpeb, liigub Estonia jälle nagu mööda rööpaid. Stabiilsus on sellel riistal ikka täiesti uskumatu!
Tulen rajalt maha. Esimese korra kohta polegi kõige hullem – auto jäi terveks, püsis asfaldil ja isegi enam-vähem ninaga sõidusuunas. Kiirus? Pole oluline. Aga tulgu mulle veel keegi seletama, et Schumacher armastab vihmasõite.
Tänavavõidusõit Lasnamäel
Mismoodi päris võidusõitjad päriselt kihutavad, saab järgmisel nädalavahetusel üsna lähedalt näha, kui Tallinnas Smuuli tänava rajal peetakse kolmandat korda Linnaringi-nimeline võidusõit. Hea uudis – esimest korda on pääs raja äärde täiesti TASUTA!
Kuivõrd tegemist on nii Eesti kui ka Balti meistrivõistluste etapiga ning võitjad on enamikus klassides lahtised, võib ennustada ägedat võitlust.
Vormelitel on kevadest saadik käinud põhiline kemplemine nelja mehe vahel. Leedulane Ramunas Capkauskas on küll võinud neljast etapist kolm, kuid meie mehed Sten Pentus ja Erko Vallbaum pole punktiarvestuses kuigi kaugel. Kiiruse poolest sobivad sellesse seltskonda leedulane Aivaras Pyragius ja Eesti litsentsiga võistlev soomlane Teppo Suvanto.
Vabaklassis - kiireimatel sõiduautodel – on leedulase Marius Budrikise Chrysler näidanud täiesti vapustavat kiirust. Budrikise null avaetapilt aga tähendab, et punktiarvestuses on Tõnu Soomer ja Paavo Rebane leedulasel täiesti kannul.
Kaheliitristel (B2000) on punktivahed küll pisut suuremad, kuid lätlane Girts Kruzmanis on nii Indrek Sepale kui ka Aivis Ohtlale veel täiesti püütav. Kiireid mehi jätkub selles klassis teisigi ja ennustamine on üsna tänamatu tegevus.
Volkswagen Golfidel on Erki Lehistel kirjas kolm esimest ja üks teine koht, kuid viimastel sõitudel on nii Avo Vaher kui ka lätlane Girts Melbiksis Lehistega võrdset kiirust näidanud. Eeldatavasti on Golfide stardirivi kõige pikem ja võitlus ka kõige ägedam.
Ülejäänud kahes klassis (Super 1600 ja Toyota Yaris) pole eestlastele tänavu suurt sõnaõigust antud. Ning – last but not least – Linnaringil võisteldakse ka mootorratastel.
