Võsatõrjujad Matsalu mailt
Vanasti tulid mehesuurused lõhed meie jõkke kudema, rääkis kalurist ja kandlemängijast vanaema Aliide seitsmeaastasele tumeda poisipeaga Kajale.
Kui Kaja aga jõkke astus, ei näinud ta ühtki lõhet, vaid jalad said tõrvaseks. Nii reostunud oli Kiviõli tuhamägede vahelt tulev Purtse jõgi nõukogude ajal.
“See on mammut,” näitas Tartu Ülikooli kirjandusteadlane Zara Mints pojale, kolmeaastasele Alekseile pilti karvasest elukast, keda ürginimesed auku püüdsid ajada.
“See on kukeseen,” õpetas isa Juri Lotman Aljošat Valgemetsas seeni tundma. Loodushuviline paps oli soovinud noorena saada entomoloogiks, aga temast kujunes hoopis maailmakuulus semiootik.
Kas need asjaolud olid just määravad, aga 1978. aastal astusid mõlemad, Kaja ja Aleksei, Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Nad kohtusid rebastena avaaktusel, armusid ja abiellusid.
“See oli ammu ja see oli ilus!” tõmbab Aleksei ehk Alex tagakambri ukse võõraste pilkude eest kinni. Kaja kiidab abikaasa suhtumise heaks. Õnn istub toas, ei tohi teda väljanäitusele rändama lasta.
Linnast maaleminek oli Alexile kinnisidee.
Postimehes ilmus 1991 kevadel kuulutus: Matsalu looduskaitseala vajab teadusdirektorit.
Konkurss polnudki formaalsus. 31aastane Alex Lotman võitis selle, käivitas oma kollase Zaporožetsi 40 vasardavat hobujõudu, pani mängima Peruu indiaanlaste kasseti ja sõit seiklusesse algas. Kõrvalistmel tukkus Alexi lahutamatu kaaslane Hundionu, võimsat kasvu mustakirju koer. Kahekesi nad uues paigas alustasid, pere tuli jupphaaval järele.
Kajale tundus lame maastik algul igavavõitu, kuid sügisel koges ta kuust valgustatud taevakupli all erilist vabadusetunnet.
Matsalu pole aga mitte ainult kordumatu maastik, hüübihuiked ja tiivaplagin salapäraselt õõtsuvas roostikus, vaid ka inimsuhted.
Kui söörid Tim Rice ja Elton John võtaksid vaevaks, pakuks väikese ornitoloogide rühma elu kaitseala keskuseks restaureeritud Penijõe mõisas ja ümbruskonna kaunistel luhtadel ainet dramaatiliseks muusikaliks.
Massistseenides oleksid siis ümbruskonna talupered, kes varemalt looduskaitsjate kui kentsaka rahva peale viltu vaatasid, kuid nüüd võsa tõrjumiseks traktoreid käivitavad.
Talunike kaasatõmbamine Matsalu maade niitmisele ja karjatamisele, luhtade ja rannakarjamaade kinnikasvamise vältimine ongi tänase Matsalu asedirektori Kaja ja seirespetsialisti Alexi suur võit.
Kui Rootsi looduskaitsja Lennart Gladh 1991. aastal Matsaluga tutvumas käis, ütles ta Alexile: “See ilu ei püsi niisama, talunikule tuleb toetust maksta.”
“Aga ta karjatab ja niidab ju omal maal,” protesteeris Alex, jäi aga nõusse.
Esialgu raha polnud, toetusena läks käiku näiteks Gladhi toodud vana Alfa-Lavali lüpsimasin. Talumees, kes selle sai, astus aga peagi mängust välja ja kadus ühes masinaga.
See juhtum oligi kõige suurem tagasilöök, hindab Alex.
Loodushoiurahad on talunikele toonud Belarus-traktoreid, karjatarasid, Šoti mägiveiseid ja Kihnu lambaid. Mitte enam niisama sülle kukutatud, vaid vägagi bürokraatlike lepingute alusel kasutusele antud. Niitmis- ja karjatamisraha tuleb nüüd ka riigilt, tänavu üle nelja miljoni.
Oma 50 000 Rootsi krooni suurusest preemiast tahavad Lotmanid osa Eestimaa looduse fondile annetada.
Matsalu rahvas peab romantilise loomuga Alexit (lemmikkirjanik Tolkien) endiselt natuke veidraks. Endisest keskkonnaaktivistist, kes korraldas Tartu tossusel Riia mäel gaasimaskidega õhukaitsejooksu ja liikumise Genf-49 eestvedajana korjas kolmeliitrisesse purki Nõukogude sõjaväepileteid, on saanud maamees.
“Isa on palju rahulikumaks muutunud,” ütleb tütar Silvia. “Õiendab pigem hobuste ja veistega kui paberimajandusega.”
“Vahel ütleb isa, et läheb teeb väiksemaid loodusevaatlusi,” ütleb tütar Elen. “See tähendab sõidab oma lemmiku, maatõugu hobuse Andiga kuhugi luhale.”
Aga ema Kaja on Matsalus sotsiaalselt hästi aktiivseks muutunud, kõnelevad tütred. Matsalu naisselts (novembris tuleb lookas lauaga lõikuspidu), Lihula valla maaelukomisjon, giiditöö, Lihula gümnaasiumi loodushuvilised lapsed, keda tuleb juhendada, ja siis veel soov edasi uurida kalade parasiite, milleks pole aega.
Kevadeti suundub veendunud kaitseliitlane Alex oma 16kaliibrise Ižiga linnusaarele Papilaiule. Püssirauas pole sool randa trügivate linnavurlede peletamiseks, vaid kuulid rebastele, kes Papilaiul hahkadega maiustamas käivad.
Kaja hiilib hämaras kõrgsagedusdetektoriga mõisaparki, mitte kummitusi fikseerima, vaid nahkhiiri kuulama. Nende loomade hääl kostab läbi detektori väga naljaka naksutamisena.
“Nad on hästi tublid olnud ja teinud Matsalus revolutsiooni,” tunnustab põline linnumees Leho Luigujõe. “Looduskaitse on tulnud saarte ja laidude pealt ka rannakarjamaade ja luhtade peale. Kaja on teinud kohutava töö.”
Oma lastel lasevad Lotmanid ise otsustada.
Silvia: “Olen hõbelusikas suus sündinud, sellised vanemad annavad teiste ees eelise.”
Elen: “Nad on kõige lahedamad vanemad maailmas. See on fakt.”
Kaja ja Alex Lotmani koostöö
Üks õppimine: Tartu Ülikool (bioloogia) 1978-1985.
Alexi diplom inimahvide käitumisest, Kajal vikerforelli maksakasvajast.
Matsalu maade eest hoolitsemine. Rannaniitu 1280 ha, luhta 2799, loopealset 251, puisniitu 112, puiskarjamaid 304, aruniitu 54, mitmesugust võsa 71 ha, tarasid 7,9 kilomeetrit.
Neli last.
Silvia (1980) õpib bioloogiks, uurib rookatustes elavaid kiletiivalisi.
Elen (1981) õpib filmioperaatoriks, on teinud isast filmi.
Eno-Martin (1987) käib skautidega laagrites, tunneb kõiki puid.
Aliine (1990) luuletab, vahel irooniliselt, vahel romantiliselt.
Kuus maatõugu hobust. Andi, Ronja, Reena, Ago, Astrid, Ats.
Üks maja. Kollane. Viilkatusega. Nagu enamik Eesti maju.
Üks igatsus. Et poleks muresid lastega ja loodusega.
