Võtad paljaks, lased ennast vahtida ja saad ainult kinoraha!
Nooremat sorti mees, Veiko, hoiab kahe käega särgi rinnaesisest ja
vaatab pingeliselt aknast välja. Tal oleks nagu õhust puudu,
põlvist on ta jalad veidi lõnksus. Ta võiks kohe
põgeneda, kui ruumi siseneks mõrvar.
Aga mõrvar
ei sisene. Neli minutit vahib mees heitunult aknast välja. Siis
hüüab: “Üks minut veel, siis võtan järgmise
asendi!” Seejuures täidab ta ruumi artistliku sarmiga nagu
õhtujuht või pulmaisa. Hea treening peab olema selja taga, et
võtta selliseid poose. Lihased on pinges, laup läheb
pingutusest punaseks.
Siis viskab nooremat sorti mees särgi
seljast, ronib mingi postamendi otsa ja seisab viis minutit, nagu vahetaks
pirni. Käsi väriseb vaevunähtavalt suurest pingest.
Vahepeal teeb ta pausi, naeratab (“Mul läks vesi keema!”),
käib mõneks minutiks väljas. Tuleb tagasi, viskab särgi
seljast, samuti püksid ja plätud, jääb trussikute
väele.
Veab keset ruumi kõrge maalipuki ja ronib sinna
vahele, hakates sealt läbi pugema.
Nooremat sorti meest
jälgib kaksteist inimest, igaühel pliiats käes ja paberileht
ees, ja laseb kätel käia. Pliiatsid krabisevad. Ekspressi-mees
Aivar Juhanson (John) ka teiste hulgas. Tegevuspaik on
Kunstiakadeemia auditoorium number 412.
John hakkab peale alt vasaku
käe väikesest sõrmest, joonistab käsivarre ja varruka,
ronib püksivärvlini, sealt edasi.
Modell on nii pinges,
et kõht ainult liigub hingamise taktis üles-alla. John joonistab
mehele jalad peenikesed nagu konnal.
Siis viskab modell
põlvili maha ja ajab käed taeva poole nagu ahastav moslem.
“Seda on küll juba tehtud, aga teeme veel!”
Viie
minuti pärast kargab püsti ja lehvitab joviaalselt, ise kuidagi veidi
ühele jalale kaldu, ikka pinges. “Rannahooeg ikka veel
kestab!”
Nooremat sorti mees on pruun. Pintsakuga tädi
muudkui viirutab.
Siis teeb mees kukerpalli, jääb turja
peale, põlvist kõverdunud jalad jäävad püsti ja
käed, sõrmed harali, jäävad haarama maast. Nagu autolt
löögi saanud ja karjamaale veerenud näeb ta välja.
Katsu sa joonistada niisugust inimest!
John hiilgab sellega,
et teeb mehele nii pisikese pea nagu sõrmkübara ja ahter tuleb
jäme nagu leivaahi.
Veel pool tundi ja siis laseb mees
käed rippu, hingab pahinal välja, naeratab. “Aitab kah! Mina
olen toss!” Läheb välja, viskab endale vett vastu nägu ja
jalutab koridoris edasi-tagasi. Nooremat sorti mees on Kunstiakadeemias
poseerinud 13 aastat. Tasu selle eest on muidugi naeruväärselt niru.
Minut ja kroon.
Kunstihoonega ühes majas Vabaduse
väljakul seisab heledapäine Heret (12. klass, 18 aastat vana) suurde
sinisesse käterätikusse mässitult keset ateljeed. Ühe
käega hoiab rätikut, teise käe sirutab teretamiseks.
Naeratab, palju ta ei räägi. Vaatab ärevalt.
Staažikas aktimaalija Tõnis Laanemaa (72) on radiaatori sisse
lülitanud, tuled põlevad, punane riie taustaks sätitud.
“Palun, jah!” ütleb Laanemaa.
Sinises
rätis neiu astub valmis sätitud kohale keset stuudiot –
keskendunult nagu Ksenija Balta hoovõturaja algusesse. Tal pole
kunagi varem tulnud poseerida, seista võõraste meeste
pilkude ees. Mis siin tegema peab, kes need mehed sellised on –
kõik on võõras.
“Võtan siis
räti ära või?” T&a
mp;u
uml;drukul on põsk punane.
“Jah, võta ära
jah!”
Tüdruk seisab joonistajate poole, toetub
postamendile.
“Kas nii on hea?”
“Jaa.
Väga hea!”
John alustab paberi ääre pealt.
Silm, nina, kael, õlg. Laanemaa käsi käib hoogsamalt,
tõmbab viuh ja viuh oma pliiatsitega üle värvilise paberi.
Laanemaa: “Suvi läbi ei ole joonistanud…”
Juhanson: “Käsi on nii kinni, et... Õudne, kui kinni
on käsi!”
John teeb oma joonistusele ilmatu suure
kõhu ja ma mõtlen, et peaks talle ütlema, et ärgu seda
pilti küll modellile näidaku. Tüdrukul niigi üleelamisi
omajagu.
Laanemaa seletab, et see, mida tema modelli juures hindab,
on loomulikkus. Oskus võtta tavalisi asendeid, nagu rannas, või
pingil, või ükskõik kus igapäevases elus. Loomulikkus
on see, mis peaks välja lööma igas poosis ja käitumises.
Aeg läheb, jutt sujub, õhkkond on töine ja
sõbralik, iga kümne minuti järel uus poos, uus paber,
pliiatsid-paberid krabisevad, järjest sundimatumaks Heret muutub.
Juhason keerutab vuntsi: “Nagu proff!” Tüdrukul hea meel.
“See modelli saamine on üks igavene häda!”
kurdab Laanemaa. “Nii palju energiat läheb selle kauplemise peale,
nii palju raha läheb kõnede peale!”
Juhanson
sosistab, et temal kohe üldse ei vea nende modellide
ärarääkimisega.
Laanemanni enda modell oli ära,
ei saanud tulla, aga inimest oli vaja. Laanemann võttis toru, helistas,
keegi lubas uurida. Paari tunni pärast heliseski telefon, et Heret on
nõus, tuttava tuttava tuttav. Algul küll mõtles ja kahtles,
aga siis oli nõus.
Võiks ju arvata, et
nüüd, majanduslikult raskel ajal, on tüdrukud ridamisi kunstnike
uste taga. Kunstnikud maksavad kuni kakssada krooni seansi eest, väike abi
ikka.
Laanemaa: “Jaa. Aga ega kunstnikel ka seda raha kuskilt
võtta pole! Mul oleks vaja nädalas kolm akti maalida. Kolm korda
kakssada krooni. See tähendaks, et mul on laual ainult kolm kartulit ja
karp kilu!”
Vahepeal keerab modell selja ja vahepeal
külje (see kõik käib juba tõesti loomulikult) ja
vahepeal küsib, kas ta ise ka endale ühe pildi saaks.
“Saab, saab!” lubab Juhanson, tehes samal ajal Heretile
mastaapsed kintsud nagu sambad. Laanemaa hoiab realistlikumat joont.
Kohvipaus ja teine seanss veel. Ega see kerge ei ole. Lõpuks saab
Heret endale sinise suure rätiku ümber võtta.
“Kas sa kunagi veel poseeriksid?”
Heret, suur sinine
rätt ümber, selles kuigi kindel ei ole. “See on ikka
väsitav.”
“Aga kui oleks tõsine häda ja
raha tõesti vaja?”
“Võib-olla
tõesti. See oli ju huvitav ka…”
Ja Juhanson
signeerib tüdrukule paksude kintsudega pildi.