22.02.2007, 00:00
Vürstitar saab Valgetähe ordeni
Tartu ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna pikaaegne töötaja Tatjana Šahhovskaja (63) saab vabariigi aastapäeva auks presidendilt ordeni.
“Ma ei teagi, mis töö eest mulle orden anti.
Ausalt öelda, ma ei tea ka, kes mind soovitas. Esialgu arvasin, et
raamatukogust, aga selgus, et mitte.”
“Minu teada saate ordeni Petseri kloostrile nende raamatukogu tagasiviimise korraldamise eest.”
“Ahhaa, see oli küll suur aktsioon 1990ndate alguses. Nüüd ma saan aru.”
Venemaa vanim siiani toimiv klooster kirjutas pöördumise tookord veel Nõukogude Liidus tegutsenud Tartu Ülikooli raamatukogule. Nad soovisid oma vara tagasi saada.
Kuigi osa käsikirju pärines 16. sajandist, oli kogul suurim väärtus siiski Petseri kloostrile endale. Välja arvatud 1581. aastal välja antud Ostrogi piibel – vanim slaavi keeltes trükitud piibel. Praeguseks on neid maailmas alles 250 eksemplari ringis, igaüks neist on arvel. Petseri kloostri kogus oli selliseid suisa kaks.
Tatjana soovitusel palus ülikooli raamatukogu ühe neist piiblitest endale ja ka sai. Kingituseks saadud eksemplar on eriline, sest selles on käsikirjaline märge: “Selle piibli on ostnud Petseri igumeen Tihhon Moskva Arhangelski kiriku preestrilt.” Tihhon oli Petseri kloostris ainult ühe aasta ja sellelsamal aastal, kui piibel Ukrainas välja anti, jõudis see Moskva kaudu ringiga Petserisse.
Ametkondadest selgub siiski, et kuigi töö Petseri kloostriga oli tõesti tema kõige suurejoonelisem ülesanne, sai Tatjana ordeni ikkagi “pikaajalise väljapaistva töö eest”.
Tatjana Šahhovskaja esitas Valgetähe neljanda klassi ordeni kandidaadiks rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.
Tatjana suguvõsa on suur ja lai. Šahhovskoidel on ajalooliselt kolm suurt liini – Moskva, Peterburi ja Pihkva oma – ning kõik nad on vürstid.
“Te olete vürstinna?”
“Ma ütleksin, et vürstitar.”
Tatjana suguvõsa jookseb välja üheksandasse sajandisse ehk Rjurikuni. Nii väärikaid perekondi pole Venemaal palju.
Šahhovskoi nimi pärineb 14. sajandi lõpust Jaroslavli vürstilt Konstantin Šahhovskoilt. Tänu temale on ajalooliselt olnud perekonnas palju Konstantine. Läbi sajandite on Šahhovskoide suguvõsas olnud 18 põlvkonda ja umbes 700 inimest. Pärast revolutsiooni rändas neid laiali üle kogu maailma. Tatjana vanaisa vennalapsed elavad Berliinis ja Pariisis.
Suures vürstide suguvõsas on olnud mõjukaid inimesi, nende seas kaks Eestimaa kuberneri ehk tsaari kohalikku asemikku ja kõrgeimat võimukandjat.
Kuni 1894. aastani ehk oma surmani kuberneri ametit pidanud Sergei Šahhovskoil on kindel koht Eesti ajalooõpikutes. Üldiselt mainitakse teda kui venestamispoliitika läbiviijat, aga ka kui Toompeale Aleksander Nevski peakiriku rajajat ja Kuremäe kloostri asutajat.
Tatjana on kuberneri suguvõsaga seotud seitsmenda põlve kaudu. “Venelastel on sellised väljendid nagu dvojurodnõi brat, trejurodnõi brat ja nii edasi. Tema oli semejurodnõi brat,” räägib Tatjana. Tähendab see seda, et nende suguvõsa liinid jooksid kokku seitse põlvkonda tagasi.
“Isa õde tundis kuberneri naist. Muuseas, kuberneri naine elas kaua, ja suri alles (meenutab justkui üsna hiljuti olnud sündmust) kas mitte 1939. aastal?”
“Kas ta elas siis Eestis?”
“Jaa, Kuremäe kloostris. Mille muuseas tema abikaasa asutas.”
Oktoobrirevolutsiooni ajal emigreerusid Tatjana vanemad Suur-Eesti Petserisse. Nad on Pihkva aadliharust, kuid Tatjana ütleb, et juba enne riigipööret polnud nad rikkad – vaid paar või kolm mõisa.
“Hiljem Petseris elasime tagasihoidlikku emigrandi elu. Suure vaevaga ehitasime maja Zvjozdnaja tänavale.” Petseri on Tatjanale eriline koht – seal on tema vanemate kodu, tema isa töötas seal ja hiljem tuli raamatukogu üleandmise töö Petseri kloostrile.
Tatjana isa pidas vürstile ebatavalist elukutset – ta oli vaimulik, muuseas õigeusklikes ringkondades legendaarne.
Tatjana seletab, et ajalooliselt on vaimulikud Venemaal omaette klass ja ametit pärandatakse põlvest põlve. Vürstile oleks olnud kohasem hakata mungaks, mitte preestriks.
Tatjana isa, õigeusu preester Konstantin Šahhovskoi põgenes Teise maailmasõja ajal Eestist Lätti, kust kommunistid saatsid ta 1944. aastal kümneks aastaks Siberisse vangilaagrisse ning edasi asumisele Tomskisse. Laagriaastatel elasid tema naine ja lapsed Elvas. Tomskisse sõitsid aga abikaasa ja noorem tütar Tatjana isale järele. Vanem tütar Elena jäi Tartu ülikooli arstiks õppima. Hiljem kogunes pere uuesti Eestisse.
Muuseas, Tatjana õe Elena abikaasa Vladimir Popov on samuti õigeusu preester ja teeb vaimulikutööd Pihkvas.
“Oma jutus liigute ühest sajandist teise, räägite kaugetest sugulastest. Teie suguvõsa on alati teiega kaasas. Kas seisus jälitab teid?”
“Ei, ma ei mõtle oma suguvõsale, see ei jälita mind. Ainult ekstreemsetes situatsioonides ma tean, et pean olema oma nime väärt.”
“Nagu näiteks?”
“Kooliajal Tomskis. Seal oli palju ebameeldivaid situatsioone isa nime pärast ja aadlitiitli pärast. KGB tahtis isa värvata, ta oli ju vürst ja vaimulik. Isa polnud nõus kaastööd tegema ja talle öeldi, et kui tema pole nõus, siis mõelgu, tal on ju tütar. Ma sain seda tunda. Lõpuks läks ema direktori juurde ja küsis, et kas Tatjanal on võimalik siin koolis õppida või ta võtab ta ära. Pärast seda läks olukord natuke paremaks.”
“Aga Eestis?”
“Normaalsuse piires. Eestlased olid nõukogude ajal liberaalsemad. Edumeelsete eestlaste jaoks oli tiitel isegi pluss.” Tatjana lõpetas Tartu ülikoolis filoloogia osakonna, kus ta õppis saksa keelt.
“Mina olen Eestimaa venelane. Pean oma kodumaaks Eestit, kuid tunnen ennast venelasena. Mida tähendab russkaja duša (vene hing – toim.)? Mul on tädi, kes pole Venemaal elanudki. Ta oli viie- või kuueaastane, kui nad emigreerusid Eestisse, hiljem Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse. (Tatjana rõhutab iga sõna) Tema on venelane. Ta pole Venemaal elanud, aga tal on täiesti vene hing. Mina olen natuke teistmoodi... juba.”
“Minu teada saate ordeni Petseri kloostrile nende raamatukogu tagasiviimise korraldamise eest.”
“Ahhaa, see oli küll suur aktsioon 1990ndate alguses. Nüüd ma saan aru.”
Venemaa vanim siiani toimiv klooster kirjutas pöördumise tookord veel Nõukogude Liidus tegutsenud Tartu Ülikooli raamatukogule. Nad soovisid oma vara tagasi saada.
Kuigi osa käsikirju pärines 16. sajandist, oli kogul suurim väärtus siiski Petseri kloostrile endale. Välja arvatud 1581. aastal välja antud Ostrogi piibel – vanim slaavi keeltes trükitud piibel. Praeguseks on neid maailmas alles 250 eksemplari ringis, igaüks neist on arvel. Petseri kloostri kogus oli selliseid suisa kaks.
Tatjana soovitusel palus ülikooli raamatukogu ühe neist piiblitest endale ja ka sai. Kingituseks saadud eksemplar on eriline, sest selles on käsikirjaline märge: “Selle piibli on ostnud Petseri igumeen Tihhon Moskva Arhangelski kiriku preestrilt.” Tihhon oli Petseri kloostris ainult ühe aasta ja sellelsamal aastal, kui piibel Ukrainas välja anti, jõudis see Moskva kaudu ringiga Petserisse.
Ametkondadest selgub siiski, et kuigi töö Petseri kloostriga oli tõesti tema kõige suurejoonelisem ülesanne, sai Tatjana ordeni ikkagi “pikaajalise väljapaistva töö eest”.
Tatjana Šahhovskaja esitas Valgetähe neljanda klassi ordeni kandidaadiks rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.
Tatjana suguvõsa on suur ja lai. Šahhovskoidel on ajalooliselt kolm suurt liini – Moskva, Peterburi ja Pihkva oma – ning kõik nad on vürstid.
“Te olete vürstinna?”
“Ma ütleksin, et vürstitar.”
Tatjana suguvõsa jookseb välja üheksandasse sajandisse ehk Rjurikuni. Nii väärikaid perekondi pole Venemaal palju.
Šahhovskoi nimi pärineb 14. sajandi lõpust Jaroslavli vürstilt Konstantin Šahhovskoilt. Tänu temale on ajalooliselt olnud perekonnas palju Konstantine. Läbi sajandite on Šahhovskoide suguvõsas olnud 18 põlvkonda ja umbes 700 inimest. Pärast revolutsiooni rändas neid laiali üle kogu maailma. Tatjana vanaisa vennalapsed elavad Berliinis ja Pariisis.
Suures vürstide suguvõsas on olnud mõjukaid inimesi, nende seas kaks Eestimaa kuberneri ehk tsaari kohalikku asemikku ja kõrgeimat võimukandjat.
Kuni 1894. aastani ehk oma surmani kuberneri ametit pidanud Sergei Šahhovskoil on kindel koht Eesti ajalooõpikutes. Üldiselt mainitakse teda kui venestamispoliitika läbiviijat, aga ka kui Toompeale Aleksander Nevski peakiriku rajajat ja Kuremäe kloostri asutajat.
Tatjana on kuberneri suguvõsaga seotud seitsmenda põlve kaudu. “Venelastel on sellised väljendid nagu dvojurodnõi brat, trejurodnõi brat ja nii edasi. Tema oli semejurodnõi brat,” räägib Tatjana. Tähendab see seda, et nende suguvõsa liinid jooksid kokku seitse põlvkonda tagasi.
“Isa õde tundis kuberneri naist. Muuseas, kuberneri naine elas kaua, ja suri alles (meenutab justkui üsna hiljuti olnud sündmust) kas mitte 1939. aastal?”
“Kas ta elas siis Eestis?”
“Jaa, Kuremäe kloostris. Mille muuseas tema abikaasa asutas.”
Oktoobrirevolutsiooni ajal emigreerusid Tatjana vanemad Suur-Eesti Petserisse. Nad on Pihkva aadliharust, kuid Tatjana ütleb, et juba enne riigipööret polnud nad rikkad – vaid paar või kolm mõisa.
“Hiljem Petseris elasime tagasihoidlikku emigrandi elu. Suure vaevaga ehitasime maja Zvjozdnaja tänavale.” Petseri on Tatjanale eriline koht – seal on tema vanemate kodu, tema isa töötas seal ja hiljem tuli raamatukogu üleandmise töö Petseri kloostrile.
Tatjana isa pidas vürstile ebatavalist elukutset – ta oli vaimulik, muuseas õigeusklikes ringkondades legendaarne.
Tatjana seletab, et ajalooliselt on vaimulikud Venemaal omaette klass ja ametit pärandatakse põlvest põlve. Vürstile oleks olnud kohasem hakata mungaks, mitte preestriks.
Tatjana isa, õigeusu preester Konstantin Šahhovskoi põgenes Teise maailmasõja ajal Eestist Lätti, kust kommunistid saatsid ta 1944. aastal kümneks aastaks Siberisse vangilaagrisse ning edasi asumisele Tomskisse. Laagriaastatel elasid tema naine ja lapsed Elvas. Tomskisse sõitsid aga abikaasa ja noorem tütar Tatjana isale järele. Vanem tütar Elena jäi Tartu ülikooli arstiks õppima. Hiljem kogunes pere uuesti Eestisse.
Muuseas, Tatjana õe Elena abikaasa Vladimir Popov on samuti õigeusu preester ja teeb vaimulikutööd Pihkvas.
“Oma jutus liigute ühest sajandist teise, räägite kaugetest sugulastest. Teie suguvõsa on alati teiega kaasas. Kas seisus jälitab teid?”
“Ei, ma ei mõtle oma suguvõsale, see ei jälita mind. Ainult ekstreemsetes situatsioonides ma tean, et pean olema oma nime väärt.”
“Nagu näiteks?”
“Kooliajal Tomskis. Seal oli palju ebameeldivaid situatsioone isa nime pärast ja aadlitiitli pärast. KGB tahtis isa värvata, ta oli ju vürst ja vaimulik. Isa polnud nõus kaastööd tegema ja talle öeldi, et kui tema pole nõus, siis mõelgu, tal on ju tütar. Ma sain seda tunda. Lõpuks läks ema direktori juurde ja küsis, et kas Tatjanal on võimalik siin koolis õppida või ta võtab ta ära. Pärast seda läks olukord natuke paremaks.”
“Aga Eestis?”
“Normaalsuse piires. Eestlased olid nõukogude ajal liberaalsemad. Edumeelsete eestlaste jaoks oli tiitel isegi pluss.” Tatjana lõpetas Tartu ülikoolis filoloogia osakonna, kus ta õppis saksa keelt.
“Mina olen Eestimaa venelane. Pean oma kodumaaks Eestit, kuid tunnen ennast venelasena. Mida tähendab russkaja duša (vene hing – toim.)? Mul on tädi, kes pole Venemaal elanudki. Ta oli viie- või kuueaastane, kui nad emigreerusid Eestisse, hiljem Saksamaale ja sealt edasi Austraaliasse. (Tatjana rõhutab iga sõna) Tema on venelane. Ta pole Venemaal elanud, aga tal on täiesti vene hing. Mina olen natuke teistmoodi... juba.”