Web 3.0 – tark võrk

Millal muutub internet tuimalt inimese sõnu kordavast papagoist mõtlevaks ja arusaavaks o­rganismiks, küsib Hendrik Roonemaa.

Arvuti ei saa meist aru. Google teab küll kõike, aga käitub samas nagu tsirkusekaru, kes on õpetatud jalgrattaga sõitma, kuid kellel puudub vähimgi arusaam, miks ta seda üldse teeb ning mis asi on jalgratas.

Kirjutades Google’isse otsisõnaks näiteks “Tallinn”, käivitub keeruliste algo­rit­mide jada, toimub väike matemaatiline hookuspookus ning ettevaatliku optimismiga pakub Google esimeseks vasteks

www.tallinn.ee

.

Aga Google ei tea ju tegelikult, et Tallinn on linn, kus elab 400 000 inimest, kus on võimul Keskerakond, kus on imeilus vanalinn, lagunenud tänavad ning pooltühjana seisev lennujaam. Veelgi enam, Google’i käest ei saa küsida näiteks “palun näita mulle soodsamaid lennupileteid Baltimaade pealinnadesse sellistel kuupäevadel eeloleval suvel, kus tõenäoliselt on väga hea ilm, aga samas pole suuremaid rahvaüritusi, nii et hotellitoad on mõistliku hinnaga”. Ta lihtsalt ei saa aru, mida temast tahetakse, ning, haarates kinni õlekõrrest, suunab sind lihtsalt odavate lennupiletite lehele, sest “cheap ­plane ­tickets” oli kõige esimene fraas, mis talle tuttav ette tuli.

Päeval, kui Google seda oskama hakkab, ongi sündinud Web 3.0, mis praegu elab vaid konverentside voldikutes ning visionääride Powerperpointi-failides. Meie õnneks ei pruugigi see päev olla väga kaugel, näiteks äsjaavatud otsimootor Wolfram Alpha (

wolfram­alpha.com

) on uut tüüpi interneti esimene pääsuke.

Seni aga valitseb veel suur segadus selle üle, mis üldse on Web 3.0. Enamik spetsialiste on praeguseks kokku leppinud, et paljuräägitud Web 2.0 on midagi üksikisiku võimu ja geniaalse marketingitermini vahepealset, kattes selliseid mõisteid nagu blogid, Facebook, kommenteerimine, Wikipedia, You­Tube ja nii edasi. Kui Web 1.0 oli kodulehekülgede kogum ehk “loetav veeb”, siis Web 2.0 keerleb ümber tavalise kasutaja loodud sisu ja seda nimetatakse “kirjutatavaks veebiks”. Web 3.0 on samm sellest edasi, aga paraku pole teada, kui pikk samm.

Veebi looja, söör Tim Berners-Lee on üks neist, kes räägib Web 3.0 puhul semantilisest veebist ehk masinloetavast veebist ehk just sellest, et internet saaks aru, mida temale usaldatud info tähendab, oskaks seda seostada ja konteksti panna.

Nii muutuks internet tuimalt inimese sõnu kordavast papagoist mõtlevaks ja arusaavaks organismiks.

Inimesed usuvad, et sellisest internetist oleks neile palju rohkem kasu, sest info leidmine sellest tohutust kogumist muutuks palju kiiremaks ja täpsemaks, kui internet saaks ka tegelikult aru, mida me otsime: kas sündmust, inimest, paika vms.

Palju laiahaardelisem ja filosoofilisem on aga visionääri, ajakirja Wired ühe looja Kevin Kelly ettekujutus uuest veebist. Jah, seal on sees ka semantiline aspekt, aga mitte ainult. Kelly kirjeldab internetti kui kõige täiuslikumat masinat, mille inimkond on üldse kunagi ehitanud. See on ainus masin ajaloos, mis ei ole veel kordagi täiesti katki olnud, kusjuures iroonilisel kombel koosneb ta paljudest väga ebakindlatest ja nõrkadest masinatest. See on masin, mis teab kõike, aga ka kuuleb ja näeb kõike. Meie, inimesed, oleme oma digikaameratega selle masina silmad, oma diktofonide ja mobiiltelefonidega selle masina kõrvad. Me ju paneme niikuinii kõik netti, mida me teeme, näeme või kuuleme, ning masin kasvab sellest ainult tugevamaks.

Uus veeb on Kelly arvates see, kui kõik ongi internetis. Kõik, absoluutselt kõik. Vaata enda ümber ja mõtle, et kõik viimseni, mida sa näed, ühendatakse varsti internetti, näiteks RFID-kiipidega. Riided, toit, mööbel, lambid, lauanõud, autod, prügikonteinerid – kõik. Internet muutub asjade veebiks ning need asjad oskavad omavahel suhelda, kui neil seda vaja peaks olema. Praktiliste näidete väljamõtlemisele pole mõtet praegu isegi oma aega kulutada, sest esiteks ei suuda me uneski kõiki võimalikke rakendusi ette näha ning teiseks tuleb neid nii palju, et kõik meie praegused oletused vastaksid tõele; ja jääksid tõest isegi kaugele maha.

Sealt edasi muutub internet praegusest dokumentide ehk kodulehtede võrgustikust andmete võrgustikuks. Zoomi level muutub, nagu öeldakse. Lehekülgede asemel lingime me sõnu ja miks mitte seadmeid. Me paneme sõnad konteksti ning õpetame internetile, et Tallinn on linn, kus elab 400 000 inimest, kus on võimul Keskerakond, kus on imeilus vanalinn, lagunenud tänavad ning pooltühjana seisev lennujaam.

Nii ei olegi võib-olla väga kaugel aeg, kus me saame arvutil lasta korda ajada mõned meile vajalikud asjad, alates hambaarstivisiidi kokkuleppimisest ja lõpetades küsimusega “Arvuti! Mida olulist maailmas juhtunud on?”. Rääkiv arvuti kui suhtluspartner on ju peaaegu igas ulmeteoses olulisel kohal, alates “Star Trekist” ja lõpetades “Pöidlaküüdi teejuhiga galaktikasse”. Kui aga arvuti meist aru ei saa ega oska maailmas toimuvat konteksti asetada ning sündmusi ja infokilde omavahel siduda, ei ole mõtet sellise partneriga mingit vestlust arendada.

Praegu ei tea keegi öelda, kas see on Web 3.0, 4.0 või 10.0, aga kindel on, et sinnapoole me liigume. Veebi areng on aga näidanud, et pigem juhtuvad asjad kiiresti kui aeglaselt. Kui keegi oleks viisteist aastat tagasi rääkinud internetist, nagu ta praegu on, oleks seda inimest hulluks peetud.

Kevin Kellyst veidi maalähedasema positsiooni on võtnud Google’i juht dr Eric Schmidt. Ühes esinemises nimetas ta Web 3.0ks personaalarvutite ülemvõimu lõppu. Juba praegu on enamik meie andmeid “pilves” (inglise keeles “in the cloud”), mis tähendabki internetti. Me hoiame oma e-kirju Gmaili serverites, fotosid Flickris, sõpru ja vestlusi Facebookis, dokumente näiteks Google Docsis ja nii edasi. Ei ole vahet, millise arvutiga teha tööd, avad vaid brauseri ja jätkad täpselt samast kohast, kus mõne teise arvutiga pooleli jäid. Enamgi veel, ei ole vaja isegi arvuteid, ava aga brauser oma nutitelefonis ning ka sealtkaudu on kõik su andmed hetkega kättesaadavad. Varsti pole töö seisukohalt ilmselt enam erilist tähtsust, kas sa kasutad Windowsi, Linuxit, Maci või hoopis mobiiltelefoni. Järjest väiksemaks muutub vajadus osta tuhandete kroonide eest kontoritarkvarapakette ning muid kalleid rakendusi.

Internetis elavad rakendused on väikesed ja kiired, neid annab omavahel kokku sobitada nagu pusletükke ning nad toimivad igal ajal ja igal pool. Programm ei ole enam miski, mille sa pead poest ostma, vaid hoopiski teenus mõnel internetileheküljel, ennustab Schmidt.

Kui nii, siis ongi Web 3.0 sama hästi kui kohal. Schmidti käsitlus on siiski veidi ühekülgne, sest asjatundjate enamik tundub olevat kokku leppinud ühes: arvutitele semantika õpetamine on uue veebikorralduse alustala ning suur võimalus tulevikuks. Ka majanduskasvuks, sest seda uute teenuste hulka, mis semantilise veebi tulekuga valla pääseks, ei oska praegu keegi ettegi kujutada.

Samuti ei oska keegi ette kujutada, mida tähendab uues veebis turvalisus ja priva atsus. Kui kogu inimese elu kuni tema sokkideni on internetti ühendatud, muutub selle info turvamine elutähtsaks küsimuseks. Või äkki siiski mitte? Võib-olla ongi tulevik radikaalses avatuses ja läbipaistvuses, sest sellise hulga info turvamine on võimatu ülesanne? Mis oleks, kui sinu aju oleks igaühele Google’is otsitav?