19.06.2009, 00:00
Web 3.0 – tark võrk
Millal muutub internet tuimalt inimese sõnu kordavast papagoist mõtlevaks ja arusaavaks organismiks, küsib Hendrik Roonemaa.
Arvuti ei saa meist aru. Google teab küll kõike, aga käitub
samas nagu tsirkusekaru, kes on õpetatud jalgrattaga sõitma, kuid
kellel puudub vähimgi arusaam, miks ta seda üldse teeb ning mis asi
on jalgratas.
Kirjutades Google’isse otsisõnaks
näiteks “Tallinn”, käivitub keeruliste
algoritmide jada, toimub väike matemaatiline hookuspookus ning
ettevaatliku optimismiga pakub Google esimeseks vasteks
.
Aga Google ei tea ju tegelikult, et Tallinn on linn, kus elab 400 000
inimest, kus on võimul Keskerakond, kus on imeilus vanalinn, lagunenud
tänavad ning pooltühjana seisev lennujaam. Veelgi enam,
Google’i käest ei saa küsida näiteks “palun
näita mulle soodsamaid lennupileteid Baltimaade pealinnadesse sellistel
kuupäevadel eeloleval suvel, kus tõenäoliselt on väga hea
ilm, aga samas pole suuremaid rahvaüritusi, nii et hotellitoad on
mõistliku hinnaga”. Ta lihtsalt ei saa aru, mida temast tahetakse,
ning, haarates kinni õlekõrrest, suunab sind lihtsalt odavate
lennupiletite lehele, sest “cheap plane tickets” oli
kõige esimene fraas, mis talle tuttav ette tuli.
Päeval,
kui Google seda oskama hakkab, ongi sündinud Web 3.0, mis praegu elab vaid
konverentside voldikutes ning visionääride Powerperpointi-failides.
Meie õnneks ei pruugigi see päev olla väga kaugel,
näiteks äsjaavatud otsimootor Wolfram Alpha (
)
on uut tüüpi interneti esimene pääsuke.
Seni aga
valitseb veel suur segadus selle üle, mis üldse on Web 3.0. Enamik
spetsialiste on praeguseks kokku leppinud, et paljuräägitud Web 2.0
on midagi üksikisiku võimu ja geniaalse marketingitermini
vahepealset, kattes selliseid mõisteid nagu blogid, Facebook,
kommenteerimine, Wikipedia, YouTube ja nii edasi. Kui Web 1.0 oli
kodulehekülgede kogum ehk “loetav veeb”, siis Web 2.0 keerleb
ümber tavalise kasutaja loodud sisu ja seda nimetatakse
“kirjutatavaks veebiks”. Web 3.0 on samm sellest edasi, aga paraku
pole teada, kui pikk samm.
Veebi looja, söör Tim
Berners-Lee on üks neist, kes räägib Web 3.0 puhul semantilisest
veebist ehk masinloetavast veebist ehk just sellest, et internet saaks aru,
mida temale usaldatud info tähendab, oskaks seda seostada ja konteksti
panna.
Nii muutuks internet tuimalt inimese sõnu kordavast
papagoist mõtlevaks ja arusaavaks organismiks.
Inimesed
usuvad, et sellisest internetist oleks neile palju rohkem kasu, sest info
leidmine sellest tohutust kogumist muutuks palju kiiremaks ja täpsemaks,
kui internet saaks ka tegelikult aru, mida me otsime: kas sündmust,
inimest, paika vms.
Palju laiahaardelisem ja filosoofilisem on aga
visionääri, ajakirja Wired ühe looja Kevin Kelly ettekujutus
uuest veebist. Jah, seal on sees ka semantiline aspekt, aga mitte ainult. Kelly
kirjeldab internetti kui kõige täiuslikumat masinat, mille inimkond
on üldse kunagi ehitanud. See on ainus masin ajaloos, mis ei ole veel
kordagi täiesti katki olnud, kusjuures iroonilisel kombel koosneb ta
paljudest väga ebakindlatest ja nõrkadest masinatest. See on masin,
mis teab kõike, aga ka kuuleb ja näeb kõike. Meie, inimesed,
oleme oma digikaameratega selle masina silmad, oma diktofonide ja
mobiiltelefonidega selle masina kõrvad. Me ju paneme niikuinii
kõik netti, mida me teeme, näeme või kuuleme, ning masin
kasvab sellest ainult tugevamaks.
Uus veeb on Kelly arvates see, kui
kõik ongi internetis. Kõik, absoluutselt kõik.
Vaata enda ümber ja mõtle, et kõik viimseni, mida sa
näed, ühendatakse varsti internetti, näiteks RFID-kiipidega.
Riided, toit, mööbel, lambid, lauanõud, autod,
prügikonteinerid – kõik. Internet muutub asjade veebiks ning
need asjad oskavad omavahel suhelda, kui neil seda vaja peaks olema.
Praktiliste näidete väljamõtlemisele pole mõtet praegu
isegi oma aega kulutada, sest esiteks ei suuda me uneski kõiki
võimalikke rakendusi ette näha ning teiseks tuleb neid nii palju,
et kõik meie praegused oletused vastaksid tõele; ja
jääksid tõest isegi kaugele maha.
Sealt edasi
muutub internet praegusest dokumentide ehk kodulehtede võrgustikust
andmete võrgustikuks. Zoomi level muutub, nagu öeldakse.
Lehekülgede asemel lingime me sõnu ja miks mitte seadmeid. Me
paneme sõnad konteksti ning õpetame internetile, et Tallinn on
linn, kus elab 400 000 inimest, kus on võimul Keskerakond, kus on
imeilus vanalinn, lagunenud tänavad ning pooltühjana seisev
lennujaam.
Nii ei olegi võib-olla väga kaugel aeg, kus
me saame arvutil lasta korda ajada mõned meile vajalikud asjad, alates
hambaarstivisiidi kokkuleppimisest ja lõpetades küsimusega
“Arvuti! Mida olulist maailmas juhtunud on?”. Rääkiv
arvuti kui suhtluspartner on ju peaaegu igas ulmeteoses olulisel kohal, alates
“Star Trekist” ja lõpetades
“Pöidlaküüdi teejuhiga galaktikasse”. Kui aga arvuti
meist aru ei saa ega oska maailmas toimuvat konteksti asetada ning
sündmusi ja infokilde omavahel siduda, ei ole mõtet sellise
partneriga mingit vestlust arendada.
Praegu ei tea keegi öelda,
kas see on Web 3.0, 4.0 või 10.0, aga kindel on, et sinnapoole me
liigume. Veebi areng on aga näidanud, et pigem juhtuvad asjad kiiresti kui
aeglaselt. Kui keegi oleks viisteist aastat tagasi rääkinud
internetist, nagu ta praegu on, oleks seda inimest hulluks peetud.
Kevin Kellyst veidi maalähedasema positsiooni on võtnud
Google’i juht dr Eric Schmidt. Ühes esinemises nimetas ta Web 3.0ks
personaalarvutite ülemvõimu lõppu. Juba praegu on enamik
meie andmeid “pilves” (inglise keeles “in the cloud”),
mis tähendabki internetti. Me hoiame oma e-kirju Gmaili serverites,
fotosid Flickris, sõpru ja vestlusi Facebookis, dokumente näiteks
Google Docsis ja nii edasi. Ei ole vahet, millise arvutiga teha tööd,
avad vaid brauseri ja jätkad täpselt samast kohast, kus mõne
teise arvutiga pooleli jäid. Enamgi veel, ei ole vaja isegi arvuteid, ava
aga brauser oma nutitelefonis ning ka sealtkaudu on kõik su andmed
hetkega kättesaadavad. Varsti pole töö seisukohalt ilmselt enam
erilist tähtsust, kas sa kasutad Windowsi, Linuxit, Maci või hoopis
mobiiltelefoni. Järjest väiksemaks muutub vajadus osta tuhandete
kroonide eest kontoritarkvarapakette ning muid kalleid rakendusi.
Internetis elavad rakendused on väikesed ja kiired, neid annab omavahel
kokku sobitada nagu pusletükke ning nad toimivad igal ajal ja igal pool.
Programm ei ole enam miski, mille sa pead poest ostma, vaid hoopiski teenus
mõnel internetileheküljel, ennustab Schmidt.
Kui nii,
siis ongi Web 3.0 sama hästi kui kohal. Schmidti käsitlus on siiski
veidi ühekülgne, sest asjatundjate enamik tundub olevat kokku
leppinud ühes: arvutitele semantika õpetamine on uue
veebikorralduse alustala ning suur võimalus tulevikuks. Ka
majanduskasvuks, sest seda uute teenuste hulka, mis semantilise veebi tulekuga
valla pääseks, ei oska praegu keegi ettegi kujutada.
Samuti ei oska keegi ette kujutada, mida tähendab uues veebis turvalisus
ja priva
atsus. Kui kogu inimese elu kuni tema sokkideni on internetti ühendatud,
muutub selle info turvamine elutähtsaks küsimuseks. Või
äkki siiski mitte? Võib-olla ongi tulevik radikaalses avatuses ja
läbipaistvuses, sest sellise hulga info turvamine on võimatu
ülesanne? Mis oleks, kui sinu aju oleks igaühele Google’is
otsitav?