Wimberg - monumentide kokkukeevitaja
Küsimusele, kuidas ta Wimbergi nime võttis, on Jaak oma sõnul pidanud vastama sadu kordi. "Kas seitsmendas või kaheksandas klassis kinkisid klassivennad mulle suure kasti, millele oli igasuguseid asju kalligraafiliselt peale soditud, muuhulgas ka "wimberg". Kast seisis aastaid kapi otsas. Selle sõna kõla tundus mulle väga kaunis. Pseudonüümi kiitis hiljem heaks ka Sass Suuman, kes leidis, et see sobib minu olemusega."
Hoolimata mitte just auväärsest elueast on Wimberg kirjutanud mitu raamatut, esimese romaani "Lipamäe" juba 2001. Oma TV lastesarju "Buratino" ning "Tomi ja Anni juures" peab autor samuti romaani väärilisteks. "Loen neid tinglikult oma teiseks ja kolmandaks romaaniks." Koos sõbra ja kunagise kursusekaaslasega Pedast Jürgen Roostega on ta tegev kirjastuses Jutulind, mis kavatseb lähemas tulevikus maailma üllatada uuriva ajakirjaniku Mart Juure esimese luulekoguga "Pane Eesti peale tagasi".
Andrus Vaariku lavastatavas "Pronksivalus" lastekoori ega lapsi ülepea lavale ei tooda. Wimberg: "Lastele kirjutamine on tore. Ja suurtele kirjutamine on tore. Aga need on kaks hoopis eri asja."
14. novembril esietenduva muusikali piletid on juba eelmüügis. Kas see tähendab, et libreto on täiesti valmis?
Wimberg: "Stseenid on lahti kirjutatud ja ootavad nüüd minu peas tiksudes. Head kujundid tulevad siis ise ligi. Näiteks möödunud nädalal Mauruse kohvikus mõtlesin välja väga hea kujundi, mida ma kahjuks reeta ei saa."
Lisaks libretole on Wimberg muusikalis tegev ka laulude valijana. Nimelt kõlavad etenduses Eesti armastatuimad laulud aastaist 1947-2007 ehk perioodist, mil leinav sõjamees Tõnismäel oma mehisel ilmel maapinda uuris. "Mulle meeldib see mõte, nii tekib kuue kümnendi best of, põnev kompott. Laulud on muusikalis omaette semiootilised märgisüsteemid, isegi tegelased. Näiteks "Mai tuli" või "Püha sõda".
Oma vaimusilmas näeb Wimberg nimiosas kõige parema meelega Marko Matveret. "Ta peab olema mees, pronkssõduri moodi, aga natukene ilusam ja suhteliselt hästi laulma. Matvere näeb pronkssõduri moodi välja ja tekitab sümpaatset aurat. Minu visioonis on pronkssõdur positiivne tegelane, kelle karakter areneb."
Muusikali realistlikule tasandile lisandub muinasjutuline, mille keskmes on ka teised pealinna monumendid. Russalka kehastab tsaariaegset vaimu, Linda agraarset talunaise vaimu, lisaks Tammsaare, Kreutzwald, Stalin, Lenin ja nii edasi. "Kirjanik Tammsaare ja doktor Kreutzwald võivad näiteks koos öist Tallinna avastama minna ja KuKu klubisse sattuda," pakub autor välja.
Pronkssõduri mahavõtmisele järgnenud rahutuste öödele elas Wimberg vahetult kaasa. Maja, kus ta siis elas - Endla 6, kodakondsus- ja migratsiooniameti vastas - sai elumajadest ilmselt kõige rohkem kannatada. Ehkki kolmandal korrusel elanud Jaagu aknad jäid terveks.
"Sain kõike näha esimesest reast. Inimhulk liikus aeglaselt edasi-tagasi ja oli huvitav jälgida, kuidas selle sees areneb mässuvaim ja milliseid pöördeid see võtab. Õppisin, mida saab teha hariliku keraamilise tänavaprügikastiga või milleks kõlbavad rauast aialipid."
(Prügikast tõstetakse pea kohale ja visatakse asfaldile, et saada tükke loopimiseks.)
Esimesest reast sai Wimberg näha ka seda, milline näeb välja üks põlev bussipeatus ja Endla tänava algus, kui seal põleb korraga kolm lõket. "Väga huvitav oli vaadata ka kongidesse toppimist, mis toimus täpselt minu akna all. Olin üllatunud, kui üks tüdruk eesti keeles hüüdis: "Käed eemale minust!""
Wimberg soovitab pronksiöödesse suhtuda mitte kui poliitilisse, vaid sotsiaalsesse üritusse. "Seal tegutsesid inimesed, kellele lihtsalt pööraselt meeldib lõhkuda - hoolimata rahvusest."
Muusikali tutvustuses on kirjas: "Suur vaatemäng tallinlastest endist läbi kuue kümnendi." Kogu lapsepõlve ja kooliea Lasnamäel veetnud, vahepeal kesklinnas elanud ning tänaseks Pääskülla kolinud kirjamees ilmselt sobib analüüsima, mis teeb tallinlasest tallinlase ja mis teda nii 1947. kui 2007. aastal muude linnade elanikest eristab.
"Selles kontekstis sobib rääkida pariislastest, kes ei ole sama mis prantslased. Pariisi ajalugu ongi tänavarahutuste ajalugu. Kui midagi ei meeldinud, kohe sillutisest kivid kätte ja barrikaadidele. Tallinn on samuti konkreetne semiootiline üksus. Ta on pealinn, aga pealinlased on eneseteadlikumad, uhkemad."
Ise ei läheks Wimberg barrikaadidele mingi idee eest. "Lugesin just Dumas' raamatut "Kakskümmend aastat hiljem". Seal on hästi näidatud, et barrikaadidele läksid kodanlased, kes ise ei mõelnud. Neid juhtisid aadlikud, kes mõtlesid, aga ise ei läinud. Esimesed andsid oma muskli, teised aju. Barrikaadidele mineku ajal oleksin hea meelega ideede generaator, vaikne suunaja ja hall kardinal."
Elu Lasnamäel oli huvitav ja rikastas sotsiaalsete kogemustega. "Oma akna alt mäletan röökivaid joobnud venelaste jõuke, kes reede õhtul nädalavahetust tervitasid. Venelase sõim ja röökimine on erakordselt teistsugused kui eestlase sõim ja röökimine."
Lasnamäed ja Pääsküla vastandada Wimberg ei taha: "Mõlemad on Tallinna linnaosad ja mõlemas elatakse, neis ei käida tööl."
Jaak arvab, et kirjanikuks saamine on protsess, mille juured on sügavas lapsepõlves. See oleneb näiteks asjaolust, kas peres on suur raamatukapp kutsuvate raamatuselgadega või mitte. Wimbergil oli. "Aimèe Beekman, Lennart Meri, Aadu Hint," loetleb ta kolme-nelja-aastaselt mällu kulunud nimesid.
Lisaks kompetentsile tallinluse alal paistab Wimberg silma kasvuga. Oma 198 sentimeetriga on ta üks kõrgetasemelisemaid Eesti kirjanikke - kui mitte kõige kõrgetasemelisem. "Mihkel Samarüütel võib natuke pikem olla," arvab ta ise. "Peaks seljad kokku panema." Samas lisab ta, et kasv pole asi, mille üle ta uhkust tunneks.
Praeguses Tallinna Ülikoolis kaitses Wimberg magistrikraadi Max Laossonit uurides. Ja doktoriks tahab ka saada. Laosson on Eesti kirjanduse üldpilti kinnistunud purupunase demagoogi ja sildikleepijana. Samas on ta 1956. aastal Sirbis ja Vasaras julgelt vastu hakanud Gustav Naanile endale, kui viimane liiga räigelt Eesti Vabariiki sõimas.
Wimberg: "Paljud inimesed arvavad nagu sinagi enne nende artiklite lugemist. Aga just 50ndate lõpu ja 60ndate kirjandusteoreetilistes artiklites Loomingus liikus ta samas taktis - ma julgeksin nii väita - nagu Pariisis Derrida või Foucault. Ta nõudis Eesti kirjanduselt, mille maksimum oli sel ajal Tuglase ja Hindi ühetasandiline realism, põnevamat ja mängulisemat lähenemist. Muidugi naerdi ta kohe välja."
Punaste kirjameeste vastu tunneb Wimberg üldse huvi. Nii koostas Jaak tänavu kirjastuse Tänapäev välja antud skandaalse poeedi, 1941. aastal hävituspataljoni kuulunud Ralf Rondi (Jaan Kurn) luulekogu "Naised kirglised".
Wimberg on meedias olnud üsna aktiivne mitmeid nähtusi hukka mõistma. Näiteks Eesti hümni sõnu ja lahutatud isade väheseid õigusi laste kasvatamisel. Mida veel?
"Kiriklikku mentaliteeti ja religiooni. Mulle ei meeldi, kui kirik topib ennast riigi asjaajamisse või kui religiooni topitakse koolidesse. Religioon on hästi vana väärtushinnangute süsteem, mis põhineb rahvaluulel ja muistsetel õigustekstidel. Aga seda surutakse peale ka aastal 2008."
Lõpuks on tal veel üks asi südamel. "Ütle Priit Hõbemägile, et ma ei ole punane." (Hõbemägi oli Eesti Päevalehe peatoimetaja, kui Urmet seal kultuuriosakonnas toimetas.) Ise näpib nagu tõestuseks oma oranži T-särki.
Imestan. Kes siis veel punane on kui mitte Wimberg?
"Ma ei armasta äärmusi. Äärmused on äärmiselt nõmedad. Olen harilik riigikodanik, kes on rahul sellega, et tal on oma riik."
