90ndate alguses, kui veel Erika Salumäe võistles, oleks see olnud lihtsalt nõme küsimus. Nüüd on raske meenutada, kes üldse maailmas või Eestis veel selle alaga tegeleb. Tõsi, Pirita velodroomil on uued potentsiaalsed “Salumäed” sagedased külalised. Ent sportimise asemel panevad nad sõpradega selles linnamürast eraldatud paigas soliidselt “tina”.

Ja mis on saanud moodsast viievõistlusest? 90ndatel oli ala Imre Tiidemanni vedamisel pidevalt tähelepanu keskmes. Nüüd pole ala kadumas mitte ainult Eestist. 2005. aastal kaaluti moodsa viievõistluse mahakriipsutamist olümpiakavast, kuid Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) hääletus tagas moodsale viievõistlusele elu kuni ­Londoni mängudeni.

Konkurents sporditurul on ülimalt karm. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on tüüpiline, et mõned alad püsivad ühe-kahe aastakümne vältel fookuses vaid tänu ainsale maailmaklassi tegijale, mistõttu meile tundub vahel, et tegemist on tõeliselt oluliste sündmustega ka globaal­ses spordis. Paraku liiguvad maailma trendid teises suunas. Järjest rohkem tahab auditoorium, et spordivõistlusest kujuneks suurejooneline spektaakel, mis pakuks täiesti ainulaadset, isegi mõningase kiiksuga kogemust, mitte kivinägudega, siseheitlusi pidavaid sportlasi.

Tõesti, spordimaailma uusi tõuse ja langusi dikteerib generatsioon Y – järjekordne noor põlvkond, kes keeldub omaks võtmast eelkäijate mängureegleid. Sotsioloogid ­kutsuvad seda ka “Peeter Paanide” põlvkonnaks nende kombe tõttu lükata edasi täiskasvanuks saamist. Riskilembus ning soov oma tegevusest mõnu tunda iseloomustavad seda inimrühma, kelle meelest ei pea sport olema “hambad ristis – veremaitse suus – hing nööriga kaelas” pingutamine medalite nimel. Järjest enam noori leiab rõõmu mitmesugustest ekstreemspordi aladest, kuigi spordistatistikas see ei kajastu, sest harjutatakse omapäi. Rulatamine või lumelauasõit pakuvad võimalust midagi algusest peale ise üles ehitada – ise õppida, jälgida ja katsetada ilma kõrvalise sunnita. Lisaks ei eelda ekstreem­sport ranget režiimi, kus pidutsemi­ne oleks tabu. Pigem on see elustiil – väljendub nii riietes, muusikas kui filmides jms –, mis piisavalt kõvale tegijale võib boonusena sisse tuua kenakese kopika ja kaaslaste respekti.

Y-generatsioon on kehtestanud omad reeglid spordile, mille järgi “tuunib” Rahvusvaheline Olümpiakomitee ka olümpiamänge. Põhjus on lihtne – ROK ei ole huvitatud raugastuvast ja väljasurevast auditooriumist, sest see tähendaks ka teleõiguste müügi ja sponsorraha kokkukuivamist.

Telereitingud ning vaatajasõbralikkus on need näitajad, mida spordiametnikud kiivalt jälgivad. Tähendusrikas on fakt, et Vancouveri olümpiamängudel suutsid Ameerika Ühendriikide uued staarid – lumelaudur Shaun White; mäesuusataja Lindsey Vonn ja viies mustanahalisest olümpiavõitja talimängude ajaloos, kiiruisutaja Shani ­Davis – koguda telerite ette 30,1 miljonit kohalikku vaatajat. Märkimisväärne saavutus, sest samal päeval linastus ka sealse superstaarisaate, viimased aastad telereitinguid valitsenud “American Idoli” järjekordne uus episood, mis kogus vaid 18 miljonit vaatajat. See oli noor põlvkond, kes ohverdas oma lemmiksarja ühe osa, et vaadata telerist värskeid karismaatilisi spordi-iidoleid.

Või vaatleme teisi alasid. Esimest korda oli Vancouveris olümpiakavas vigursuusatamise suusa­kross, mille valguses näeb murdmaasuusatamise sprint välja nagu roheliste rattamatk. Kuigi võistlusest ei võtnud osa ühtegi kaasmaalast, vaatas tempokat sõitu BBC2 vahendusel neli miljonit britti. On kindel, et suur enamik ei teadnud veel eelmisel päeval, millega tegu.

Eelmise alaga sarnases meele­lahutuslikus murdmaakrossis võistles märtsis ka Eesti koondislane ­Peeter Kümmel, kes tunnistas, et tegemist on märksa põnevama alaga kui murdmaasprint.

2012. aasta Londoni olümpiamängude organiseerimiskomitee tegeleb aktiivselt traditsiooniliste, kuid populaarsust kaotavate spordialade ülesvuntsimisega. Kuigi menukate kergejõustikualade, ujumise ja võimlemise vaatajasõbralikkuses ei kahelda, valitseb mure käsipalli, vehklemise, ratsutamise ja veel mõne spordiala pärast. Ajalehe ­Guardian andmetel kaalutakse näiteks vehklemise puhul heli ja välgu kasutamist, et torgetele rohkem tähelepanu pöörata. Rattasõidus seatakse suuri ootusi BMX-sõidule.

Jalgealune pole kindel isegi sellisel populaarsel ja suure ajalooga alal nagu poks. Ameeriklased on juba aastaid kirunud, et poksi menukus käib alla, poksimaailm on erinevate liitude tõttu lõhenenud ja puuduvad suured isiksused nagu Muhammad Ali, Joe Frazier või Mike Tyson. Mõned viimased aastad on poksi heaolu õõnestanud MMA ehk sportlik vabavõitlus, millesse segatud elemente nii poksist, maadlusest kui ka idamaistest võitluskunstidest. Võrreldes poksiga on MMA palju sirgjoonelisem, lubatud on kasutada nii jalgu kui käsi. Üliefektiivne turundus on teinud sellest kõige kiiremini kasvava spordiala Ameerika Ühendriikides, mille populaarseim liiga UFC kogub matšidega miljoneid vaatajaid.Ka Eestis pole ala tundmatu. Siinse liiga MMA Raju videoklippe vaadati Delfis nädalavahetusega 30 000 korda.

Tegelikult ei tohiks aga spordi lõbusamaks ja mitmekesisemaks muutumine kedagi segada. Pigem toob see uusi huvilisi selliste innovaatiliste ettevõtmiste kaudu nagu näiteks Lingerie Football League, mis põhimõtteliselt kujutab endast aluspesu kandvaid modelle Ameerika jalgpalli mängimas. Olgu öeldud, et staadionid selle liiga kohtumisteks on välja müüdud.